Tere, kõik see lugejaskond.
Jah, ma tean, et olen vahepeal pisut kadunud olnud.
Ja süda kangesti valutab, et Te ehk ootate ja käite vaatamas, et kas ma äkki seekord olen mõne kondi murdnud või et mis minuga küll lahti on, et ma siia mahti pole saanud enam põigata.
Öeldakse, et igal asjal siin maailmas on põhjus, et selleta ei juhtu mitte midagi.
Minul on ka. Elan end vahelduseks ühes teises blogis välja. Kel huvi, see võib järele vaadata
http://iidajaasjad.blogspot.com.ee/
Päikest!
reede, 11. detsember 2015
kolmapäev, 26. august 2015
Oma tuba - oma luba vol.2. ehk et kui punane võib olla üks aknaraam?
Kõigepealt tervitan teid, kes te olete siin ikka vahel piilumas käinud ja arvate, et ma ehk maa alla vajunud olen. No pole mitte. Elan veel täitsa.
Täna õiendan ära ühe väga ammuse loo. Nimelt on mu ajusagarate taga meeles, et olen kord maininud ühe punapunase värvi ostsmist Bauhausist. Lasin tookord ühe purgikese valmis segada ja värvisegajamees küsis minult, et mis asja ma küll oma elamises nii punast värvi võõbata kavatsen. Mina vastasin eneseteadlikult, et eks ikka aknaraami! Värvisegajamees tegi seepeale pähe üpriski üllatunud näo ja ütles: "Ma tahaksin seda akent näha, mis nii punase raami saab!"
Novott, ja nüüd on sellest juhtumisest möödas nii palju aega, et merevesi pole enam ammugi sama ja ma isegi ei mäleta enam, missugune too raam enne võõpamist välja nägigi. Nüüd on ta igatahes säärane:
Täna õiendan ära ühe väga ammuse loo. Nimelt on mu ajusagarate taga meeles, et olen kord maininud ühe punapunase värvi ostsmist Bauhausist. Lasin tookord ühe purgikese valmis segada ja värvisegajamees küsis minult, et mis asja ma küll oma elamises nii punast värvi võõbata kavatsen. Mina vastasin eneseteadlikult, et eks ikka aknaraami! Värvisegajamees tegi seepeale pähe üpriski üllatunud näo ja ütles: "Ma tahaksin seda akent näha, mis nii punase raami saab!"
Novott, ja nüüd on sellest juhtumisest möödas nii palju aega, et merevesi pole enam ammugi sama ja ma isegi ei mäleta enam, missugune too raam enne võõpamist välja nägigi. Nüüd on ta igatahes säärane:
Tegu on aknakesega, mis asub vannitoas.
Tegelikult oli raam enne üleni tumehall. Akna enda jätsin valgeks, kraapisin lahtise värvi ära ja uut kihti värsket valget peale ei pannudki. Olgu ta heaga niisugune natuke "vana moega", nagu ta oli. Hall triip passib minu arvates hästi ja kui võtta arvesse, et vastasseinas asub too punasega mosaiigipilt, siis sobib niisugune punane raam sinna vannituppa hästi. Korra käis peast läbi, et maalin raamile veel miskid kriksukad ka peale, aga see oleks ilmselt palju olnud. Mahendasin siis asja lihtsa kardinaga.
Nii ei ole akent jällegi peaaegu et üldse näha, mis? Mu meelest kõlbab küll. Ja muidu oleks toda punast ehk sellesse väiksesse ruumi liigagi priiskavalt saanud. Pealegi - oma tuba, oma luba ju? ;)
reede, 13. märts 2015
Kardinatest veelkord. Vahel lihtsalt joppab
... ja nii ongi, et teinekord astud täiesti ilma tagamõtteta mõnda kaltsukasse, sead sammud kindlameelselt tekstiiliriiuli poole ja sirutad käe kahe paneelkardina järele...
Minuga igatahes just nii läkski.
Milleks mulle paneelkardinad, eks?
Aga sellepärast, et nende värvid olid "no nii täpselt õiged"!
Tõin nad koju ja kõrvutasin äsjast leidu poistetoa tapeediga. Pesin kangaribad puhtaks, lõikasin ära nende ääred ja katsin nendega poistetoa kapi uksed.
Liistud sai jällegi ehituspoest koju toodud, mõõtu saetud ja toonitud.
Nüüd on poiste toa riidekapp üsna samasugune kui minu toa linaste kangastega kapp.
Kõik on rahul.
Ja kas ei passi siis toonid omavahel kokku käima? Kapp sai hulga lõbusam ja lastepärasem kui minu magamistoa oma:
Minuga igatahes just nii läkski.
Milleks mulle paneelkardinad, eks?
Aga sellepärast, et nende värvid olid "no nii täpselt õiged"!
Tõin nad koju ja kõrvutasin äsjast leidu poistetoa tapeediga. Pesin kangaribad puhtaks, lõikasin ära nende ääred ja katsin nendega poistetoa kapi uksed.
Liistud sai jällegi ehituspoest koju toodud, mõõtu saetud ja toonitud.
Nüüd on poiste toa riidekapp üsna samasugune kui minu toa linaste kangastega kapp.
Kõik on rahul.
Ja kas ei passi siis toonid omavahel kokku käima? Kapp sai hulga lõbusam ja lastepärasem kui minu magamistoa oma:
Ja kui jutt juba kardinate peale läks, siis...
Ühel päeval küsis Markus, et kas ma õige tema tuppa ei tahaks teha samasugust rooma kardinat nagu elu- ja minu magamistoas on. Et seda olevat ikka kangesti mugav liigutada. Lubasin asjale mõelda ja ühel heal päeval võtsin kätte ning tegingi ära.
Kangast linna tooma ei läinud. Võtsin needsamad, mis enne akna ees olid, pesin puhtaks ja lõikasin mõõtu. Kuna enne oli kardinaid 2, siis nüüd sättisin nende ühenduskoha ühe liistu kohale ja märgata pole midagi.
Otse loomulikult puudus mul nii kiire tegutsemise tõttu takjapael ja ka kardinapuule tuli läheneda loominguliselt. Ehk et ära kasutada seda, mis kodus leidus. Vana kardinapuu oleks jätnud uue kardina ja akna vahele liialt avara ruumi, seega tuli natuke improviseerida:
Kes läbi närib, siis kardina ülemine äär jääb liistu (ausõna, üht-teist leidub mu kodus täiesti juhuslikult endiselt!) ja vana kardinapuu vahele, siis kinnitasin vähe laiema liistujupi ja kruvisin selle külge ühe sobiva nurgik-kanduri (või mis iganes asi ta ei ole). Ning saingi toimiva süsteemi! Jälle kõik rahul :D
PS: Tchillipipar ja tomat on kenasti tõusnud. Otse viljast mulda torgatud paprikaseemnetest esimene pistab ka vaikselt nina välja. Juhhhuuuu! :)
pühapäev, 15. veebruar 2015
Oma tuba - oma luba
On teil elus ette tulnud olukordi, kus mõtlete midagi päris omamoodi teha ja te siis ise (või teie vanemad!) on teid maa peale tagasi toonud. Sõnadega: "Nii ju ei tehta, kullake!" ja "Las ma näitan, kuidas seda tehakse!" Ma ei mäleta väga, et mind, pesuehtsat jääratüdrukut, oleks lapsena kuidagi tagasi hoida suudetud, aga täiskasvanumaailmas on sedasorti sisemisi dialooge peetud küll. Oma kodu ehitamine on andnud aga sadu võimalusi teha just täpselt nii, nagu tuju tuleb.
Kui ma päris alguses ootasin, et keegi meesolevus tuleks ja minu eest mõned kaablid veaks, et saaksin krohvima hakata, ei jõudnudki ma seda õiget hetke ära oodata. Ja nii sai mõnigi kord asju sootuks vales järjekorras tehtud. Vannitoa ja WC lülitid, näituseks, rippusid mu esikuseinal pikka aega just nõndamoodi:
Kui ma päris alguses ootasin, et keegi meesolevus tuleks ja minu eest mõned kaablid veaks, et saaksin krohvima hakata, ei jõudnudki ma seda õiget hetke ära oodata. Ja nii sai mõnigi kord asju sootuks vales järjekorras tehtud. Vannitoa ja WC lülitid, näituseks, rippusid mu esikuseinal pikka aega just nõndamoodi:
Endal oli üsna selge, kumb lüliti kumma lambi süütab, aga külalistel tuli arusaamatusi ette küll.
No ja ühel päeval tekkis plaan - raamin oma lülitid ära. Just. Oma tuba - oma luba ju!?
Ostsin ühe kasutatud pildiraami ja saagisin laminaatparketi jäägist sobiva põhjatüki (originaalpõhi oli pisut liiga nõrk) ning kleepisin tapeedi pildi taustale.
Ja täna oli lõpuks see päev, kus lülitid said kohtadele märgitud, mitu tõhusat auku juhtmete vedamiseks ja "pildi" kinnitamiseks ära puuritud.
Edasi oli juba lapsemäng. Liiatigi kuna elamisse vahepeal ka juhtmeid mitte pelgav ja minu plaanide üle mitte nurisev meesterahvas tekkinud on.
Oi, kui kaua see mõte mu peas istunud on! Nüüd lülitid lõppeks kenasti seina küljes kinni ja mingit segadust ses osas, et kumb neist millise tulukese süütab, ei ole. Tarvis veel juhtmed kinni krohvida ja sein kenasti valgeks värvida, siis on süda lõpuni rahul.
Olen igatahes üdini õnnelik iga kord, kui mõni laest, kosmoset või kustiganes pähe karanud mõte teoks saab. Huuh, ma ütlen! :)
Lähen ja pistan nüüd mõned seemned mulda. On aeg!
Olgem muhedad!
Tellimine:
Postitused (Atom)