Sildid

Reede, 21. detsember 2012

Uus hingamine elutoas. Närvipõletikuvapustus.

Viimase nädala jooksul olen kokku puutunud ohtra alküüdemaililõhnaga. Pintseldanud järjepanu riiulit, voodipesukappi ja üht klaasidega kappi ja alustanud siis uue ringiga.
Pealetükkiv lilla tapeet elutoas (peaks vaatama, mitu kuud ta seal seinas üldse oligi) on ajalugu ja selle asemel on hele. Nii rahustav. Ja nii armas!
Eile oli mul vaba päev ja aeg oma värvipotid kokku korjata ning elutoa diivanil laiutav hunnik kappidesse tagasi laduda. Terve päeva tegin tööd. Nüüd on võimalik elutoas jälle normaalselt istuda.



Akna kõrvale tahtsin üht lühikest lilleriiulit. Sest et mul lilli mitte kuskile panna ei ole. Ja aknalauda ennast ei soovinud vohava rohelusega üle koormata. Saagisin siis mõne päeva eest vanast riiulist sobiva jupi, värvisin selle ka 2,5 korda üle ja eile sai ta seina.
Riiuli kandurite tarvis piisanuks neljast tüübliaugust seinas. Mina suutsin aga asjad korraldada nõnda, et seina sai vähemasti 12 erineva suurusega auku. Mis minu sees tol hetkel toimus, ei taha keegi teada ja pean paremaks vaikida kah.


Riiuli paigaldamise käigus, täpsemalt küll selle tüübliaukude puurimisel, käis minu alaselja vasakust ehk edelanurgast läbi korralik raksatus ja hetkeks mõtlesin, et jäängi niimoodi kööka - raske puurmasin käes, üks jalg tugitooli käetoel ja teine diivani nurgas. Kuidagimoodi õnnestus end ikkagi seina küljest lahti saada. Pisarad olid silmis, ausõna. Sellist vapustust, ehk nii tugevat ja äkki alanud närvipõletikku ei ole ma oma elus veel kohanud! Olin täiesti sant! Nii hädine ja õnnetu, et kole vaadata. Mõtlengi, et kas maksab üldse pensionini punnitada, kui tervis juba nõnda noorelt nii tuksis on ja ennast pisarateta sirgu ei saa.
Määrisin end hobusekreemiga (!!!) ja sättisin valusale kohale kaks suurt pipraplaastrit. Aga valus oli ikka. On tänagi. Koledamal kombel.

Elu tahab aga elamist. Nii nagu ka piparkoogitainas küpsetamist. Eile hilisõhtul tegin selle talve esimesed piparkoogid igatahes ka ära. Ja kaunistasin.
Ega´s midagi - head uut maailma nendele, kes selle lõppu kartsid ja.... häid pühi!

Esmaspäev, 17. detsember 2012

Tapeedipidu, III advent ja värvihais

Minu lilla elutuba ründas mind mitu kuud. Lihtsalt tundsin, et tahan midagi rahulikumat. Kaua piinlesin ja püüdsin leppida, et kui juba 17€ rulli eest välja käidud on, tuleb ikka kannatada ka. No aga mis sa teed, kui tuba sind telekat vaadates ründama kipub!
Ostsin siis uue tapeedi. Rahulikuma. Heledama.
15. detsembri päeval andsime Kaubamajas etenduse, koju jõudsin läbi külma tuisu ja suure segaduse rongiliikluses alles 18 ajal ja asusin end tapeedi vahetamisega premeerima. Laps oli Keilas ja minul üsna vaba voli. Muusika mängis, kaks paani lillat eest ära ja heledad asemele. Kui hästi see lilla eemaldus! Uskumatu! Nagu oleks hea tahtega seinas!
Pildil kolm korraga - roheline originaaltapeet, vasakul uus hele ja paremal ajutine lilla:


Jõudsin raamaturiiulini. Riiul tuli lae alt lahti kruvida (ma nimelt kruvisin riiuli ülemise otsa tüübliga seina külge, et see öösi salamahti toas liikuma ei pääseks) ja asjadele mingid toetuspinnad leida. Oi, kuidas mulle ei meeldi, kui asjad mööda tuba nii suurtes hunnikutes peavad olema! Laud ja lauaalune said kuhjaga täis.

Kui raamaturiiul juba keset tuba seisis ja uus tapeet seinas oli, tekkis mul eriti äge idee! Otsisin üles oma kitsa värvirulli ja pintslikese ja värvisin selle raamaturiiuli ära. Valgeks! Vat nii.


III advent saabus pidulikult. Andsime Anija mõisas suisa 2 etendust. Toimus kohaliku küla koduste laste heategevuslik jõulupidu ja pidasime maha etenduse Oriflame töötajate lastele. Vahva oli.
Koju jõudsin peale lõunat ja olgugi, et mul oli külmikus veel üks pakike hiljuti tehtud piparkoogitainast, ei hakanud ma ikkagi küpsetama. Selle asemel läksin oma värvimistega veelgi kaugemale. Kaevasin klaasidega kapp-riiuli ka tühjaks, samuti ühe vana pesukapi ja tõmbasin ka need valge värviga üle. Pesukapi kavatsen raamaturiiuli alla tõsta. 1,5 cm pidin sellel jalgu lühemaks saagima. Saagisin. Tikksaega - minu vaieldamatu lemmikuga! 18€ kulus suurele värvipurgile, aga kapid saavad toredad!
Täna ootab mind ees teine värvikiht ja kolmas öö värvihaisulises toas.
Homme õhtul peaksin toa koristatud saama ja siis toon tuppa kuusepuu! Päriselt!

Neljapäev, 13. detsember 2012

Haamer on ohtlik relv!

Jah, nii ta tõesti on. Toksin oma järjekordset positust peamiselt parema käega. Vasaku nimetissõrme esimene nukk sai täna minu omaenda paremalt käelt kolm korda haamriga kõva vopsu, on nüüd paistes, sinine ja valus mis hirmus.
Miks ma siis nii tegin? Iseenda vasemale käele sellise trauma tekitasin?
Ega ma tahtnud. Aga see va vannitoa põrandast välja upitav torujupp oli vaja ju eemaldada! Kuidas sa muidu uue toru paigaldad ja remondiga edasi lähed, mis?

Töö ise ei olnud lihtsate killast. Betoon oli tugev ja kuidas ma ka ei proovinud, ei tahtnud see järgi anda. Puurisin siis kivipuuriga mitusetu auku põrandasse ja selle torujupi liitekohta kah (sest see oli ka betooniga "tihendatud") ja tagusin siis edasi. Kätte sain!
Ai, kui roostes see seest oli!!!


Siis aga vaatasin, et torul on ca 30 cm kaugusel järgmine "põlv" ja üritasin seda va betooni veelgi koksida.
Koksimine õnnestus. Koos nende kordadega, kui silmadest sädemeid pildus ja väsinud haamer mu käel maandus.


Igatahes sain natuke maad jälle edasi. Rohkem ei tihanud taguda. Ega see käsi poleks rohkem vopse üle elanud ka. Tegelesin selle asemel pahteldatud seinte teistkordse pahteldamisega ja tõmbasin niiskustõkke kahte krohvitud seina. Nüüd veel üks lihv, siis vaatab, mis selle toruga saab. Põrandasegu tassisin juba koju ja tahaks selle ka ära valada, saaks ometi kord värvima ja plaatima asuda.


Nädalavahetusel on 3 etendust. Mis tähendab seda, et sel nädalavahetusel remondist suurt asja ei saa. Ja see on kurb, kuna aeg aina läheb ja päris jõululaupäeval ka ei tahaks hästi tolmutada...
Eks näis.

Pühapäev, 2. detsember 2012

Kriips peal krohvimisel vannitoas

Jah, nii ta tõesti on. Vannituba on oma senised seinad kõik kenasti krohvi alla saanud ja enamgi. Aga kõigest ikka järgemööda.
Esimese segu kindakrohvi tegemiseks mörtisin 25.novembri õhtul:



Tasapisi plötsides sai seina 3x25 kg krohvisegu.
Ega ma päris üksi seda tööd ei teinud kah - mul oli abiks võtta üks pooleteisemeetrine abiline. Täiesti aus, oma ja töökas:


Selle kogusega sain krohvitud peaaegu et ühe seina. Pisut jäi puudu. Tellisin 5 kotti juurde ja kui need neljapäeva õhtul kohale jõudsid, jätkasin tööd. Alustasin pisut enne kella 22-te ja uskusin, et ega üle kolme tunni ei kulu vast. Aga äsjane segu oli visam seina jääma kui esimene ports. Tuli suurte lätakatena aina maha ja maha ja... ja ma pidin aina uuesti segama-mätsima. Segasin mördi sisse nakkedispersiooni, lootes et aitab. Lõpuks natuke aitaski.
Kui kell sai 02:35, koputas naabrimutt uksele. Oli hommikumantlis, käes väike äratuskell ja näitas näpuga sellele. Nojah, kell oli tõesti üksjagu palju. Ja ilmselt need krohvimütsatused tema magamistoa ühe seina taga võisid võikad tunduda küll. Minu laps magas muidugi teises toas (samas korteris!) õndat und. Vaatamata vispeldamistele ja mütsatustele. Küllap on küsimus rahvuses või vanuses - mida vanem daam, seda kergem uni. Või midagi seesugust.
Igatahes olin ma nüüd hädas küll, sest pool ämbrit kallist krohvi tahtis veel seina viskamist ja silumist. Viskasin siis sosinal. Kell 03.40 lõpetasin, pesin käed ja näo puhtaks ja läksin ka ära magama. Päris valmis ei saanudki. Viimase osaga lõpetasin laupäeva õhtul.



Kokku kulus kahele väiksemamõõdulisele seinale 7 25-kilost kotti krohvisegu ja umbes 13 isiklikku töötundi. Pea kõik enda (ja naabrimuti!) une arvelt.
Nüüd mõistan palju paremini ka neid kilosid, mida vana krohvi näol korterist aegade jooksul välja olen viinud. Ütleme nii, et Nif-Nifi majaga tegu ei ole.
Täna läksin juba nii julgeks, et mikserdasin hea ämbri pahtlisegu ja lähenesin varem aluskrohvi saanud seintele patlilabidaga. Viimane oleks võinud poole laiem olla, oleks kergem olnud. Aga esimese kihi sain tunni ajaga seina.

















Nüüd ootab mind ees lihvimine. Siis pahteldamine jälle lihtvimine ja kui veab, võib seejärel juba põranda peale mõtlema hakata.
"Tasaseks valada, mastiksiga katta, seinad värvida, plaatida-vuukida, vann sisse ja ühendada, kapp ehitada...." loendan ma mõttes eesseisvaid töid-tegemisi.
Aga valgem on see üdini hall ruum juba üksjagu! Ja avaram. Kõigele oma umbes neljale ruutmeetrile vaatamata!  :)

Pühapäev, 25. november 2012

Palk, palgi, palki...

Nonäed, ei võtnud kahte aastatki kui minu pesuruumi lakke said paika kaks endist palki (nüüd siis pigem nagu "tala"), mis hakkavad tulevikus ruumis lage üleval hoidma.
Miks asjad nõndakaua veninud on, ei tea isegi öelda. Igatahes on nüüd kaks seina tasasemaks krohvitud (2 korda lausa!) ja talad lõpuks viltuselt lae all. Mu vannituppa tuleb nimelt kallakuga lagi.
Pilt on päris esialgsega võrreldes minu silmis juba nii ilus, et mine või kohe vanni! Kui vann ainult tagatoas otsa peal püsti ei seisaks :D


Äge, mis? Boiler ja õhulõõrid jäävad lae taha. Ja viltune lagi oli ainuke mõistlik lahendus, kuna paremal pool seinas on aken, mille kinni ehitamisest ma ei tahtnud midagi kuulda. Niisamuti kui ka sellest, et minu vannitoa lagi nii kõrge jääbki kui see hetkel veel on. Talad on ajahamba poolt tublisti räsitud. Ja tähenduslikud (nagu ma ühes hästiammuses postituses juba kirjeldasin).
Veel viimast korda näitan seina, mis kohekohe kindakrohvi alla läheb. Kindad tõin poest ära, krohv on olemas ja täna lippan isa juurde trelli järele, et tööga pihta hakata.


Kui sellega ühele poole saan, on vaja osa seinu pahteldada, siis mastiks ja värv ja saab seina panna selle mosaiigipildi, mille tegemisele nõnda palju aega kulus. Siis äravool korda saada, põrand tasaseks valada ja plaatida. Seejärel vann sisse, torud paika ja lagi hopsti talade peale tõsta. Tehnika olen juba ammuilma välja mõeldnud.
Oleksin kangelane, kui jõuluks oma vanni saaks :)

Reede, 9. november 2012

Esik valgustatud. Sammud Pesuruumis.

27.oktoobri õhtul tulid mulle külla head sõbrad. Ajasime juttu, tegime nalja, lasime lastel mängida ja mängisime hiliste tundideni ise ka. Ja nii muuseas panime esiku lakke lambikesed ära ja sättisime kööki pliidi ette pleki. Mul on head sõbrad. Ausalt.
Nüüd on minu esikus valgus. Ja see on nii mahe-mahe.
Alustame tuuri köögi poolt:

 Minu kindakrohvsein, vannitoa uks, puukast ja üks prügimäelt päästetud logu ühe klaasiga aknaraam, mis ootab oma saatust.
 Välisukse juurest vasakule. Laelamp on näha. Ja selle valguse raadius.
Välisukse juurest paremale. Ukse taha jääb elutuba.

















Ukse klaasi lõhkusin juba ammu kogemata redelit tassides ära  ja selle ees ripub nüüd üks pitskardin. Ajutiselt mitu kuud juba.


Võrdluseks-meeldetuletuseks lisan ühe foto aegade algusest ka:


Kui minu esikust puuduvad veel peamiselt mõned liistud ja seal on õige pisut veel teha (hoian hinge kinni, et mul ei tuleks pähe totaalselt uusi ideid, esimesed märgid nende kohta on olemas!), siis minu Pesuruum on endiselt märksa õnnetumas seisus. 
Aga siiski - ka siin on asjad arenenud:
Kõigepealt otsustasin, et segan kokku betoonisegu Ceresit CX5 ja krohvin sellega kinni seinas olevad torukanalid:
 Lasin sel kuivada, mille järel sai seinu tasandama asuda. Vot nüüd on pilt juba hoopis teisem:
Ühe korra peab veel krohvima, siis läheb parempoolne seinaosa pahtli alla. Möllata on vaja mastiksiga, tasandada põrand, lihvida, jälle pahteldada, värvida, plaatida, vuukida, torusid ühendada.... huuh, tööd on veel üksjagu. Aga tunne on hea :)

Laupäev, 27. oktoober 2012

Tolmuralli vannitoas vol.x.

Täna oli siis lõpuks see päev, kui võtsin julguse kokku, keerasin relaka otsa värske kiviketta ja suundusin taas oma remondi järele igatsevasse vannituppa. Et vann ruumi kenasti ära mahutada, pidin seina sisse saagima toreda kanali. Teadsin juba ette, kui väga täitub ruum tolmuga. Katsin silmad ja suu ja alustasin.


Otse loomulikult olin ka ise hetkega pealaest jalatallani kui tolmuahv. Pikalt kinnises ruumis sedasorti tööd ei tee.


Käisin siis vannitoa ja elutoa vahet, lasin tolmul vahepeal settida ja kudusin vahelduseks lapsele sokki.
Kui oma ehitustandrile tagasi läksin, oli selge, et vanade plaatide all olnud liimikorrast tuleb ka vabaneda. Kuidas muidu ma seinad siledamaks krohvitud saan!?
Nüüd läks relaka otsa lihvimisketas. Proovisin lihvpaberiga varianti ja ka seda kivisemat lihvijat. Esimene osutus tõhusamaks. Liimi lihvimisel tekib päris ebameeldiv hais. No ja tolmu - seda tekib loomulikult ka ohtrasti. Pildil on näha parempoolse seina vasakpoolse endise plaadirea heledamad laigud. Nii palju saingi täna lihvitud. Rohkem seal ruumis olla ei kannatanud väga.


Ma ei taha arvutadagi, kui kaua see töö mul sellise tempoga aega võtab. Peaks mingi graafiku ja enesemotivatsioonisüsteemi välja mõtlema. Ja seda tolmu, seda pean nüüd nina-, silma- ja kõrvaaukudest püüdma. Muidugi juustest ka. Neist on mul suisa kahju - on teised selle remondiga vett ja vilet saanud. Võtan ennast kokku ja lihvin täna veel õige pisut, enne kui öörahuaeg kätte jõuab ja naabrid vaikust nõudma hakkavad. Lärmi teeb see töö kõvasti, rääkimata vibratsioonist. Paarikümne minuti järel värisen hiljem üle kere kõva tunnikese.
Raske on. Raske....

Teisipäev, 9. oktoober 2012

Lugemissaal peaaegu valmis!

Viimased päevad on olnud väsitavad. Pühapäeval andsime oma harrastusteatriga suisa kaks etendust. Hästi läks, aga lavapinge on ikka kuidagi eriline ja väsimusele vaatamata ei tulnud und enne kella kolme öösel. Eile oli tõeliselt sinine esmaspäev, olin rampväsinud ja ihkasin voodisse. Aga õhtul ei tulnud jällegi und. Peaks vist mingid rohud hankima, et end vahel rahulikult välja magada.
No ja kuna und ei tulnud ja niisama telekat vaadata tundus ka ajaraisk, nokitsesin oma tualettruumis pisut edasi. Paigaldasin riiuli servadesse jäävad liistud ja mõõtu said ka põrandaliistud.
Tagasein sai täidetud, pott ja põrand pestud ja nüüd näeb see ruum välja nõnda:


WC vasakus seinas on kaks pildiraami, mille sisu on ajalooline. Nimelt andis minu isa minu kätte minu 82-aastase vanaema tunnistuse ja tubli tööinimese ordeni. Panin need raami. Ja seina.


Tunnistus on mu meelest eriti äge. Eesti keel on 61.aastast alates päris palju muutunud. Enne oli lahedam, ma ütlen :)


Ruumi paremasse (sellesse raamatulehtedega seina) puurisin ka 4 auku, tüübeldasin ja paigaldasin paberirulli hoidmise riistapuu. Sain selle emalt päris remondi alguses. Olin nii õnnelik, kui mul seoses ühe vana haagiga täpselt sama idee tuli. Vend tõi mind maa peale tagasi, kui ütles, et see mõte on juba kellegi poolt varem mõeldud ja asjaks vormistatud. Mis sääl siis ikka. Peamine on, et mu rull on vetsus seinas!


Lagi on veel teha, siis on selle ruumiga enamvähem ühel pool vast. Mul oli algul küll ettekujutus paarist lisavidinast, aga ruum on kuidagi väikseks jäänud. Hea, et ise sisse ja istuma mahun. Pehmet mööblit sinna enam küll ei paiguta! :D

Täna hakkasin meenutama, et mäherdune mu vets siis alguses välja nägi ka.... Ei tulnudki meelde. Hea, et blogi pean :)
Enne ja nüüd:


Vahva, eks?
Ai, ma olen häppi!

Neljapäev, 4. oktoober 2012

Puurida, puurida, puurida - jah!

Eile olin kodune. Laps on haige ja mul on hulk tööd, mida saan ka kodust teha, seega jäin tubaseks. Ravisin last ja töötasin. Kuna paari päeva eest tõi vend mulle ühe kapi, mille ta ise oma kätega mu tarvis restaureeris (selle kohta tuleb ekstra-postitus!), oli selge, et pean oma elamisse ruumi tegema hakkama ja vähemasti ühest suurest raamaturiiulist lahti saama. Kuna see oli aga vanadest raamatutest pungil, tuli käia Efe´s, osta üks kivipuur ja tegutsema asuda.

Sain isa käest laenuks tikksae. Esiku laest oli mul materjali alles, mõõtsin parajad jupid ja lõin siis lauajuppidele sae sisse. Äge on see tikksaagimine. Kui aus olla, tegin seda esimest korda elus. Miks ma varem käsisaega töötanud olen, ei teagi. Armusin sellesse tikk-tööriista nii ära, et kaalun, kas peaksin endale ka sellise soetama. Kes teab, millal jälle saagida on vaja, eks?!


Need kaarekesed on torude tarvis. Neid oli lahe saagida.
Seejärel tuli seina sisse kivipuuriga auk ette puurida, selle sisse tüübel taguda ja kanduriga kruvi sisse keerata. Puurimine läks esiti libedalt.

 Ja siis äkki enam nii libedalt ei läinud. Miks? Sest et ma Efe´s varem ju ei öelnud, millega ma puurin! Ja kust ma pidingi teadma, onju? Ostsin puuri enne, kui tööriistakarbi lahti tegin! No igatahes siis see juhtus - mulle sattus ette üks kõva koht seina sees. Pidin uue koha valima, et uus auk puurida. Puur läks kenasti seina sisse, masin tegi selle ümber paar kiiremat ringi ja kätte ma oma uhiuut puuri ei saanudki. Masina sain. Mis on ju vedamine tõesti. Minu tualettruumi tagaseina jääb üks puurijupp igaveseks ajaks sisse! Ei mina teda kätte saanud ja ei tahagi. Hea kunagi oma äpardust meenutada ja mõnuga muheleda... :)


... aga kuidas sina puurid, kui puuri ei ole? Ega midagi - tuli minna uut puuri ostma. Seekord oluliselt informeeritumana.
Uus puur sai pikem. Vilises mu käes, mis kole, aga tasapisi hakkasid minu wc tagaseina siiski tekkima riiulid.



Nüüd ma lihtsalt imestan, et miks ma seda tööd varem ette võtnud ei ole!? Ei olnud ju mitte midagi keerulist!
PS: Peale kolmandat riiulit oli minu parema käe peopesas KAKS rakku! Sest et mul puudus akudrell. Kõik kruvid lasin kondijõul tüüblisse.
See tähendab aga, et lisaks tikksaele peaksin endale hankima ka akudrelli. Raudselt!

Vahepeal tormasin näiteringi. Tagasi tulles jätkasin puurimist-saagimist ja enamvähemtäpselt öörahu-ajaks olin riiulid seina saanud. Paar auku on veel vaja puurida, aga kortermajas see öösel kõne alla ei tule. Kuidas ruum hommikuvalguses ja sisustatuna välja näeb, näitan lähipäevil.

Teisipäev, 18. september 2012

Must auk.

No nüüd olen jõudnud sellesse faasi, kus jõud on raugenud ja minust on saanud võrdlemisi edukas tühitõmbleja. See tähendab seda, et põllumaal kasvab kõik omasoodu, õmblusmasin kasvatab tolmukihti, seda viimast koguneb tasapisi igasse toa nurka ja ma ise olen selle keskel ilgelt toimekas. Või vähemalt nii ma arvan. Sest et kui kalendrisse vaatan, siis ei ole selles tühja rea haisugi - iga päev on mingid käimised ja kohustused. Töö ja teater ja televiisor.
Jaa, mul on kodus televiisor! Kusjuures ma ei vaatagi seda - eelmise nädala neljapäeval tulin "vot täna teen kindlasti ära!" ideepangaga koju, viskasin end diivanile külili ja lihtsalt vedelesin! Ma isegi ei vaadanud seda televiisorit, külitasin niisamuti ja lasin minutitel tiksuda. Kas ma olin enda peale järgmisel päeval kuri? Muidugi et olin. Sest küliliasendis tolmulapi-valitseja oma riiki ei ohja! Rullid kasvavad, ideid on pea nii täis, et ähvardab kohemaid lõhkeda ja tegusid... no neid lihtsalt ei ole! Must auk on. Ja kogu lugu.

Sel pühapäeval otsustasin august välja ronida ja istutasin ümber oma kõige enam nördinud lilled (närtsinud lillede kohta "nördinud" ütles minu poeg suvel, kui akna taga lillekastides taimed väga närtsinud välja nägid). Käisime sõber J.-ga linnas etendust andmas ja hüppasime tagasiteel Bauhausist läbi. Korraks. Tema ostis 4 Eerikat (ma oleksin pidanud ikka ka ostma!!!) ja mina pidin ainult nuusutama aiaosakonda. Asi lõppes ühe koti lillemulla, ühe kärbsepüünislille  ja orhideetoepulga ostmisega. Vastu ööd said uutesse pottidesse kaks inglitiiba (kas ja mis nende nimed tegelikult on, ma ei tea. Ei huvita ka. See nimi sobib neile ja las nii jääb). Paremad elamistingimused orgunnisin ka oma pisipipardele, milledel nüüd kaunad peal on. Ja orhideed kipuvad õitsema minema.

Nüüd pean plaani ikkagi vannitoas jätkata. Brr, ma ütlen. Youtubest vaatasin läbi video mastiksi kandmisest. Enne seda oleks tarvis seinad siledaks saada.
Kuidas endale jalaga tagumikku lüüa, et väsinud vedelejast lahti saada ja ruumi normaalsele ja tegusale minale teha???

Neljapäev, 23. august 2012

Pilgud laes :)

Kui minu supervend ja meie isa aprillikuu eelviimasel päeval minu esiku lage paigaldama hakkasid, ei võinud keegi aimata, et sellega ühtekokku peaaegu neli kuud läheb.
Aega läks, aga asja sai - nii tarvitab vanem generatsioon öelda, kui mõni tegu venima kipub. Hea lohutus, eksole. No ja minu esiku lae kohta võib sedasama ütelda.
Eile õhtul tuli vend oma perega mu poole. Pakkusin noortele esteks kartuliputru ja hakklihakastet ja siis ei olnud muud kui aina nautida. Täis kõhuga ronis vennaraas lae alla ja kruvis sinna need lauad, milleta viimased neli kuud elanud olin.


Lambid jäid praegu minu ripplae taha. Tuleb paigaldada trafo ja halogeenid ja juhtmed lae peale vedada. Eile ei jäänud selleks aega. Freesi ei olnud kah käepärast. Nii et päris seda öelda ei saa, et esiku lagi valmis oleks. Nüüd on esik madalam, soojem, kodusem... Ja esialgu ka hämaram.



Mulle meeldib :)

Kolmapäev, 8. august 2012

Plaadikillupilt valmis!

Eile öösel valmis lõpuks minu killupilt. Viimaste tükikeste mõõtu lihvimiseks kulus peaaegu 5 tundi, kuigi olin arvestanud ainult paariga. Lõpetasin ütlemata rahulolevana kell 1.59.
Hommikul vedasin tahatuppa redeli, et selle otsast killupilti fotole püüda.



Kui nüüd järele mõelda, siis kulus selle pildi peale üksjagu palju aega. 13. aprillil käisin plaadipoes ja tõin koju esimesed plaadid. Üsna samaaegselt alustasin ka pisikeste kildude sättimist.
Pildi mõõdud: 1200 x 1570mm. On teine raske, mis hirmus.
Praegu teeksin mõndagi teisiti. Esimeste sättimistega võrreldes läks viimane, valge osa, juba ludinal. Ja mulle see valge osa väga meeldib.


Oleksin pidanud töötunnid kokku arvutama. Oleks endal huvitav teada. Arvan, et ühe kuu täistööpäevad võib sellesse töösse sisse arvestada küll. Või peaaegu.
Hetkel tunnen, et selle töö valmimine on ikka parasjagu uskumatu. Et mul üldse selline mõte tuli ja et see lõpuks teoks on saanud.
Truud abivahendid:
Vana käi, millega sai põhimõtteliselt iga killu iga serv üle käidud ja mõni kild lausa vormi aetud:


Üks logisev haamer plaatide purustamiseks, plaadinäpitsad ja klaasinuga. Ning vildikas,  mida läks tarvis lõikejoonte märkimiseks töö viimases etapis.


Pildilt puudub PVA-liim, mida kulus pea 2 suurt pudelit.
Ai, ma olen rahul! Nii rahul kohe, et... nüüd tahaks näha, kuidas pilt juba seinas on ja vuugid ka tehtud.
Aga sellega läheb veel natuke aega :)

Esmaspäev, 6. august 2012

Edusammud mosaiigimaailmas

Minu mosaiigikillumaailm areneb tasapisi. Päris igal õhtul ei ole kilduma saanud - aed annab saaki ja sellega tuleb ka tegeleda. Olen saanud purkidesse-pudelitesse mõnusa koguse mustsõstramahla ja esimesed kolm purki kurki on ka salves.
Mõõtsin ja kalkuleerisin oma killupinna suurust ja otsustasin seda 20cm võrra suurendada. Tõin maalt lehe soome pappi ja nihverdasin selle killupildi kile alla. Alloleval pildil lisamahtu veel ei ole. Kollase võrguosa ülemisse serva võib selle ette kujutada:


Lillepildi alumises servas kükitavad kaks lehte kavatsen roheliste vastu välja vahetada - ostsin ühe rohelise plaadi ka. Kilde on kulunud arvatust rohkem, osad tuleb keerukate nurkade-sakkide tõttu omajagu väiksemaks "hammustada" ja päris mitmed on muus mõttes sobimatud. Aga materjaliga peaksin välja tulema.
Kui veab, saan pildi sel nädalal tõesti lõpuks valmis ka. Hinnanguliselt on sellega veel u. 8 töötundi aega tarvis. Äge töö on see, ma pean ütlema :)

Kolmapäev, 25. juuli 2012

Plaadikillumängud jätkuvad.

Viimased õhtud on möödunud plaadikilde lihvides.
Tempo on peal.



Iga õhtuga lisandub paras ports käiatud plaadikilde. Varsti on valmis.

PS: Homme saan ilmselt turvaukse ette. Kah suur asi :)
Ja nüüd marss maasikatesse!