Sildid

Esmaspäev, 30. detsember 2013

Mõnusad pühad

Jõulud on tore aeg, kas pole?  Saab lähedastega koos olla, maitsvat sööki ja puhkust nautida. Ja paar vaba päeva antakse selleks kõigeks ka.
Sel aastal leidsin, et neid viimaseid jätkub ka ehitamise peale.
24. detsembril käisin kohalikus ehitustarvete poes ja viisin neile ühe südamekujulise glasuuritud piparkoogi. Tõin sealt ära uue värvirulli, ühe pikendusjuhtme ja nipet-näpet veel. Ja küsisin nii muuseas, et ega nad ei tahaks tagasi osta (või võtta) minu kodus ülearu seisvaid kahte kipsplaati ja kolme tükki soojustusvilla. Kuidas nad peale piparkooki enam keelduda saidki? Kaupmees Raivo ajas bussile hääled sisse ja 10 minutit hiljem olime juba minu juures üleliigset kraami tagasi viimas. Sain tuppa ruumi juurde ja ühest suurest murest priiks. Tänan ka ema, kelle õhutusel tegu suuresti tehtud sai.
26.detsembril paigaldasin magamistoa seina üheainsa roovilaua. Isa pani tollesse seina 3,5 kipsplaati ja jättis miskipärast umbes 9cm-se vahe sama seina lõpuni. Arvas ilmselt, et küllap ma selle kinni krohvin. Aga ei - mina kruvisin roovi seina ja lõikasin allesjäänud kipsplaaditükist vastasseina kumerusi maksimaalselt arvestavad ribad. Kruvisin need siis roovile ja katsin võrguga.
Jee - põhimõtteliselt võin öelda, et olen päris ise kipsi ka pannud. Mis sellest, et ainult 2 meetrit ja 9cm laiust :)

 
28. detsembril võtsin ja segasin kokku krohvipahtlit (on selline natuke jämedam ja tume pahtel) ja täitsin sellega kipsiseina ülemise otsa. Plaat oli küll 3 meetrit kõrge, aga kuna minu laed on ülalt kumerad ja veelgi kõrgemad, tekkis kipsplaadi ülemisse serva kentsakas aste. Täitsingi selle siis tolle krohvipahtliga.
 

Samal õhtul leidsin, et tuleks uksepealne ka ära krohvida. Ja üks väike serv uksest vasemal. Selleks oli tarvis suur kapp pisut kaugemale lükata. Pressisin end siis kapi ja seina vahele (algul olin suisa kägaras "õhus" - põlved vastu seina, selg vastu kappi, meetrike tühja maad allpool) ja pressisin. Kapp liikus mitu cm-t, minu põlved aga tublisti läbi seinas olnud nõuka-aegse kipsplaadi. Siis ei jäänud muud üle, kui kogu sein vanast kraamist vabastada. Lammutamisel selgus muidugi, et uksepiida vahet oli "soojustatud" ühe suka, jupikese pitskardina ja muu kraamiga. Naljakas.
 
Mul leidus kodus veel 3 kotti krohvisegu. Krohvima hakates hoidsin hinge kinni ja kartsin kangesti, et tuleb puudu. Jälle! Katsusin nõnda krohvida, et samal päeval saaks tehtud kõik see osa, mis nähtavale jääb - ikka kipub nii olema, et kuivades on erinevate päevade käekiri aimatav. Ja kui krohvi jätkus täpselt nii palju, et ainult seesamunegi kapiotsa suurune plats katmata jäi (hinnanguliselt umbes 1 kott segu!), segasin kokku tollesama krohvipahtli, panin sellesse pisut müürisegu ja natuke kipspahtlit ja muud kraami, mis veel leidus ja mörtisin viimase jupi ka ära. Huuh, ma ütlen! Lõpetasin kell 2.30, olin rampväsinud ja õnnelik. Nüüd on krohvimisega küll ühel pool!
 
 
Eile, 29. detsembril alustasin suure koristamisega. Neli tohutusuurt kotitäit vana krohvi tükke panin kottidesse, kaks neist tassisin seljale valu andes kuuri. Kaht enam ei jaksanud. Pühkisin ja nühkisin ja paigutasin asju ringi. Ja siis - siis ronisin lae alla ning võtsin vaevaks hoolega pahteldatud lagi ära lihvida. Uksed sulgesin enne heaga, respiraatori surusin ninale ja kapuutsi tõmbasin nii tihedasti pähe kui suutsin. Olin arvestanud võrdlemisi piirideta maailmaga, mis selle tööga kaasas käib. Nii juhtuski, et tunnikese tõhusa töö järel mattus kogu varem koristatud tuba paksu valgesse uttu.
 
 

Hiljem selgus muidugi, et todasama udu oli täis kogu minu elamine! Vannitoa ja köögini välja, kuigi viimaseni on pikk ja kõver tee läbi kogu korteri! Ruttu riided masinasse ja koristama! Neli korda pesin põrandaid ja ikka näis, nagu poleks seda eiteamillal tehtud. Kapipealseid oleks võinud ka sama palju tolmulapiga nühkida. Ei jaksanud lithsalt. 100 kilo krohvi seina taguda ja järgmisel päeval terve lagi ära lihvida olid mu käelihastele mõjuda jõudnud. Nii ei jäänudki muud üle kui keeta endale üks seljanka, tõsta vannitoa lagi alla, keerata boileril kate maha, kruttida selle termostaat kuumema peale ja vedeleda tund aega kuumas vannis. Oi, see oli hea!
Aga tänagi on käed veel väga läbi. Katsusin hommikul rongis kududa (alustasin esimest korda põlvikute kudumist varbaist) ja minu rekord 20-minutilise sõidu juures oli 15 silmust! Ei jaksanud, ma ütlen...
 
Täna õhtul kavatsen toas pahtlitolmu kokku pühkida ja lakke naket kanda. Ehk jõuan selle aasta sees veel kruntvärvigi lakke? Siis ei ole muud, kui krohvisein ära värvida, põrand lihvida ja lakkida ning kipsiseina tapeet paigaldada. Lihtne, mis?!

Pühapäev, 22. detsember 2013

Veel natuke mööblit :)

Olen internetist ja kasutatud mööbli poodidest sadu väiksemaid kappe vaadanud, mida kraanikausikapina kasutada saaks, aga sobivat ei ole kuidagi leidnud. Magamistoas ruumi tehes leidsin aga jupikese sedasama tala, millest vanni vasakusse otsa väikese astangu saagisin. Umbes cm oli ta vajalikust lühem, aga ajas asja ära küll. Saagisin kõige tavalisemast 5x5 ehitusprussist kaks juppi, lihvisin neid pisut (mitte liiga palju!) ja kruvisin need nurgikute abil selle tala külge, mis pesumasinat kõrgemal hoiab. Nendesamade lühemate peale kruvisin omakorda selle leitud talajupi, kaks tõsist kandurit panin tagaseina, saagisin saepuruplaadist 56z60cm suuruse plaadi ja kruvisin selle siis omale kohale. Tagant toetub saepuruplaat noile kandureile, eest ehitatud "raamile".
Kardinatoru saagisin vanast gaasitorust ja kinnitasin selle nii, et kahe püstise prussi ühed kruvid jätsin u 2 cm pikkuses sisse keeramata. Kardina lasin kokku ühest jupist linasest riidest, mis mul täiesti juhuslikult kodus seisis.
Kokku võttis seekordne mööblitegu umbes 2 tundi minu IV.advendi päevast.


Saepuruplaadi peale asetasin ühe valge 60x60 cm suuruse põrandaplaadi. Kui rohkem aega leian, siis asendan plaadi mõne niiskuskindlama ja paksemaga ja katan mosaiigikildudega. Niipea kraanikaussi mu vannituppa ei tulegi. Ei ole võimalusi ja saab ka nõnda hakkama. Niikaua kasutan kapipealset heegeldatud liniku eksponeerimiseks. 


 Kardina taga on peidus musta pesu korv. Olen rahul. Olgugi et üks mööbliosa tekkis sellesse pisikesse ruumi juurde, aga kuidagi avaram tundub. Ilmselt seepärast, et silm ei märka vannituppa sisenedes esimese asjana kuhjaga pesukorvi :D

Homme plaanin magamistoas möllata. Tükk aega ei saanud sinna minnagi - viimatise krohvimisega läksin nii hoogu, et sain märjast nahkkindast korralikud rakud. Või pigem natuke põletikulist käepinda, mis ei lubanud jupp aega üldse remondile mõelda. Nüüd on käed jälle terved ja saan edasi möllata. Ja homme on vaba päev!
Käte parandamise ajal sain varrastelt ettevaatlikult maha ühed säärised. Lõngaotsad veel peita.


Kui hästi läheb, on sel aastal veel üht-teist näidata. Loodame parimat! 
Musid-kallid-paid!

Esmaspäev, 9. detsember 2013

Kellel on pikem?

Tõttasin täna hommikul rongi peale ja ootasin perroonil umbes saja inimesega rohkem kui tunni. Uus ja vingelt oranz rong seisnud kusagil Mustjõe ja Vikipalu vahel rööbastel, aga ei liikunud sealt mitte. Sain tagumendi tublisti maha jahutada ja kintsud külmaks ning tormasin koju tagasi - saan kodust kah suurepäraselt tööd teha ja ei pea tühja pärast perroonil uut võimalust ootama.
Nüüd olengi mitmeid e-kirju saatnud ja tööd vihtunud teha, aga külm ei taha kannikatest sugugi kaduda. Üks tõhus ingveritee peaks ehk abiks olema.

Mul ei ole kodus veel grammigi jõulu. Kui välja arvata see, et eelmisel nädalal marineerisin tohutusuure kõrvitsa (sain 30 purki ühest viljast!) ja korraks oligi majapidamine jõululõhna täis. Marinaadi jäi oma liitri jagu üle - kaneelikoored, nelk, ingver, suhkur ja apelsinikoored kenasti sees ja head lõhna ma minema visata ei tihanud. Nüüd olen köögis pliidi all ikka tuld hoidnud ja lubanud vedelikul aina aroomiteraapiat teha.

Mul on külmikul ikka seisnud paber, kuhu majapidamises puuduv kirja panna. Taignarulli näiteks läheb tarvis ainult siis, kui käsil on küpsetamine ja esikuvalgustuse puudulikkus tuleb meelde ainult hilistel õhtutel, eks?
Ja muul ajal ei tule puudujäägid üldsegi meelde!

Nüüd kirjutasime oma soovid Markusega jõuluvanale. Lihtsalt teadmisega, et kirja pandud soovid täituvad igal juhul kiiremini kui need, mis kuklakumerustes peidus on. Taignarulli oleksin muide ükspäev juba ostnudki, aga tegin kiire kontojäägi peastarvutuse ja jäi katki.
Tõsi on aga see, et tänapäeva lapsed pole sugugi nii paljude soovidega kui... kui nende emad :)


Teisipäev, 3. detsember 2013

Ratastel kamin :)

Facebookis jagati hiljuti üht ülilihtsat "radiaatori" või kamina tegemise õpetust. Vaja on kahte savist lillepotti, ühte küpsetuspanni ja nelja teeküünalt. Vaatasin ja imestasin.
Vaadake ja imestage teiegi.

No ja ega ma siis ei saanud, onju. Pidin endale ka tegema. Kasvõi selleks, et vannituba kütta. Või siis romantika pärast ;)
Minu versioon tuli originaalist pisut toekam:


Näitan tegemist natuke lähemalt ka.
1. Esmalt võtsin tagatoast tüki vineeri. Juhtus jupike olema. Asetasin vineerile vanad ahjutellised - vastamisi kaks tervet ja nende vahele kaks poolikut. Ühe pooliku kivi asetasin tekkinud "auku" ehk keskele teistpidi.
2. Mõõtsin aluse e. vineeri suuruse ja saagisin vajaliku tüki tikksaega välja. 
3. Vineerpõhja toestamiseks (ja hilisema rataste kruvimise võimaluse tagamiseks!) kruvisin kolm lauajuppi vineerpõhja alla. Ja igaks juhuks kaks tükki teistpidi ka.


Kruvimisel läks üks laudadest küll natuke katki, aga sellest pole lugu - nende pealmiste laudade alt on poolikud jupid omakorda kruvidega vineeri küljes. 
4. Pöörasin aluse vineeripoolega ülespoole, niisutasin vineeri nakkedispersiooniga (pagan teab, miks. Tundus, et on vaja) ja mätsisin kogu vineeri müüriseguga kokku. 


5. Nüüd sättisin kivid omadele kohtadele, pressisin müürisegu ka kivide külgedesse, silusin pisut ja jätsin kuivama.
6. Paar päeva hiljem (kui olin ehituspoest ära toonud eelmises postituses mainitud mööblirattad) kruvisin rattad minikaminale alla. Oleks hea, kui seda saaks teha ENNE mörtimist. Kamina kallutamisel võivad vuugikohad praguneda. Mu omad pragunesidki pisut ja nüüd mõtlen, et puurin ilmselt neile ühed kaht kivi läbistavad augud ja kinnitan tüübli ning kruviga.
NB! Rattad on olulised, kuna sedasi laotud miniahi on raske. Ja rattad peaksid kindlasti olema pöörlevad - muidu on kogu kupatust keeruline transportida. 


7. Aseta kaminahjukese sisse 4 teeküünalt ja nende peale väiksem lillepott nii, et õhk alla ligi pääseks.
8. Mina panin väikse poti peale veel ühe imepisikese poti - muidu oleks suurem e. pealmine pott küünalde jaoks liiga vähe õhku jätnud. Oleks muidu lihtsalt väiksemale "pähe" kukkunud ja tibatillukesed õhuaugud jätnud. 
Ja nüüd tuleb natuke oodata.....
Kokkuvõtteks: kas ta töötab?
Jah, töötab. Aga võibolla vähem, kui ma lootsin. Lootsin sellega ära kütta terve elamise, aga seda ta paraku ei jaksa. Lähipäevil proovin ümmarguste pottidega, aga siis pean õhu juurdevoolu tagamiseks vuugivahed poolenisti tühjaks tegema.

Lahe projekti oli igatahes ;)

Esmaspäev, 2. detsember 2013

Never say IIAL

Kui korter ostetud sai, tegi ema mulle kingituse ja lasi minu magamistuppa tassida 5 suurepärast kipsplaati. Et nende abil sirgeks ajada mõni sein või lagi. Võtsin kingituse tänutundega vastu ja vaatasin kaks aastat, kuidas 5 suurt kipsilehte magamistoas oma järge ootasid. Ruum ruumi järel hakkas valmis saama ja kipsi polnudki kusagile panna! Seinad on ses elamises NII kõverad, et ühe sirgeks ajamine oleks kogu pildi peapeale pööranud. Ei, ega ma ei ole mingi põhimõtteline kipsivihkaja! Üldsegi mitte. Aga tõsi on, et kõverad seinad sobivad mu iseloomuga palju paremini kui sirged. Steriilses ja kangestisirges keskkonnas tunnen end ebamugavalt. Eks seepärast see kindakrohv mulle ka sobib - nii lipalopergune ja "pehme" tulemus jääb.
Ja nii ma endale ütlesin:  "Minu koju ei tule ühtegi sirget seina! Mitte ühtegi kipsplaati!"

Kui nüüd viimatise jõuvarude kokkuvõtmise käigus lõppeks magamistoas müttamisega tõsisemalt algust tegin, tõststin plaadid lühema külje peale püsti (1 plaat on 3m kõrge!), pidin kõigil viiel korral äärepealt kaela murdma ja jäin saatuse kiuste täiesti ellu, vaatasin tollesama telliseseinaga tõtt. See aknakõrvane seinajupp oli seks korraks juba krohvitud ja uus juhe rippus riidepuul lae all ühe vana puupunni otsas (vana kips oli seinas plaadisegupätsidega, puupunne kasutati loodi eest ja neid oli üle seina päris mitmeid). No SEDA seina ma küll eladeski krohvida ei jaksa! Välissein ka. Jääb jahe ja töö saab olema ränk. Pluss see, et krohvitud pind tuleb ära ka värvida ja... kas te kujutate ette, mitu liitrit sellise pinna värvimisele kulub? Tohutult!
Ning siis ta tuli. Otsus, et paar plaati ma oma viiest truust ootajast ikkagi seina lükkan.
Lasin EFE´st koju transportida mõned 50x50mm-sed ehitusprussid ja kutsusin isa appi. Mitu päeva ootasin ja lõpuks ta tuli. 28.-ndal novembril. Sel päeval, kui ise kodus haige olin.
Või noh, ega ma nüüd nii haige ka olnud! Kui oli ikka vaja pätse seinast maha taguda, pühkida, puurida, trelli, haamrit ja harilikku pliiatsit ulatada, olin käpp.
Ja isa oli tubli. Ühe päevaga saime kahepeale ühe plaadi põhimõtteliselt pandud :D



Kärgtellist ja selle sisse puurimist kartsin koledamal kombel. Esiti ostetud tüüblid jäidki pisut lühikeseks ja tõin uued. Uued kivi- ja puupuurid pidin ka ostma. Ja igaks juhuks ostsin ühe tuubi FIX-it´it ja silikoonipüstoli pealekauba.
Pikemad tüüblid osutusid suurepärasteks ja FIX´it samuti. Rääkimata puuridest :D
Paistab, et olen selle 2-aastase remondiperioodi jooksul teatavat ehitusmaterjalide tundmise tarkust saanud kõvasti ja nii räigelt enam ei eksi kui algul.


Kui plaat seina sai, demonstreeris isa selle toredat kõminat ja hakkas mind veenma, et selle alla peaks ikkagi kivivilla ka panema. Esiteks et oleks soojem ja et hiljem magades ja pead padjalt kergitades seina sisse auku ei tekiks. Helistasin EFE´sse ja palusin neil leiduva kivivilla tagavarad üle vaadata. 1 pakk + 4 lehte pidavat neil olema. Broneerisin kogu varu.

Reedel olin juba tööl ja usaldasin villa transpordi organiseerimise isa hooleks. Ta võttis esimese plaadi lahti, soojustas ja pani uuesti omale kohale. Kaabli vedas ka sellesse seina, panin talle selle südamele. Reede õhtuks oli seinas juba kaks plaati.


Laupäeval pidin linna etendust andma minema. Ei olnud kindel, kas isa üldse jõuab. 
Aga ta jõudis! Pani radika kohale viimase tüki kipsi, vill toredasti vahel.
Mina kasutasin juhust ja käisin Julikaga Bauhofis krohvisegu ja pahtlit toomas. Kaks 12mm-st ja meetri pikkust keermelatti, ühe keemilise ankru ja neli kapiratast ostsin ka. Aga neist juba teine kord ;)

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma saan kipsplaadi paigaldamisele vaatamata väita, et mu kodus ei ole ühtegi sirget seina! :D Üks on lihtsalt natukene sirgem kui teised. Kõver alussein ja propellerisse või kaardu kuivanud ehituspuit muudmoodi ei võimaldagi. 
Ja et ära kunagi ütle NEVER. Vahel lihtsalt on nii, et seesama never võib osutuda kõige praktilisemaks lahenduseks. Nagu minu seina puhul. Nüüd peame pöidlaid, et toa seestpoolt soojustamine kuskile hallitust ei tekita.

Täna kavatsen jälle natuke krohvida, kui jaksan. Või lage veelkord pahteldada. Siis ei olegi muud, kui krohvitud seinaosa ära värvida, kipsseinale tapeet peale panna, lagi värvida, põrand lihvida-töödelda, kapitagune sein korda saada, radikad üle võõbata... Põhimõtteliselt valmis ju! :D
Ja ma olen nii rahul! :)