Sildid

Reede, 28. november 2014

Kui oodata on külalisi

Kui oodata on külalisi, keeran ma alati pehmelt öeldes natuke ära. See tähendab, et minusse istub vastupandamatu soov visata ära nii palju mittetarvilikke asju kui võimalik, poolikuid asju lõpetada ja oma elamisse pisutki värskust või mugavust juurde saada. Just nii läks seegi kord.
Homme õhtul kostitame minu teispoole perekonda ja sõpru tema peatse sünnipäeva puhul ja kuna suurem osa oodatavast rahvast pole kunagi oma jalga me pessa tõstnud, võtsin asja suurelt ette.

Ega need radikadki päriselt värvitud ei oleks saanud, kui külalisi poleks oodata olnud.
Pakun, et neli või viis suuremat sorti kotitäit kraami on elamisest prügikasti veetud. Ausalt, mul ei ole õrna aimugi, kust need asjad kõik tulevad! Riided näiteks? Või katkised adapterid, liistujupid ja kogu see kraam?

Üks väike kapike sai endale kahe ukse asemele ühe ette, seda olete näinud. Sama soojaga ehitasin oma elutoa raamaturiiulile ka uksed ette.


Riiulist vasakule jääv klapplaud peaks ka parema koha leidma, aga kuna teda homme veel hädasti vaja on ja ma selle taga sageli ka õmblen, tuleb kooselu temaga veel jätkata.
Riiulist paremale jääb raamatu- ja pesukapp, mis tegelikult hulk aega tagasi ka pisut tuunitud sai. Nimelt kolis mööbliese otsaseina, kaotas ühtekokku 6 riiulit ja loovutas nende koha televiisorile.
Nii meeldib mulle rohkem. Ka on nõnda palju turvalisem, kuna kass tahtis sageli teleri peale hüpata, et sedakaudu veel suuremaid kõrgusi vallutada. Ja mul ei olnud vähimatki soovi ükskord tuppa astudes suurt televiisorit põrandalt kokku pühkida.


Palav "teeme-ära-tuhin" tabas mind aga üleeile, kui otsustasin poiste toast ühe kuśeti elutuppa vedada, sellele uus kate paigaldada ja ka mõned padjad õmmelda. Nüüd peaks külaliste jaoks rohkem istumiseruumi olema. Küll oli kombineerimist. Teise diivaniga sobivat tooni materjali eiolnud just palju ja padjakatted tulidki natuke erinevad. Ühe ümmarguse "küünarnukialuse" padja tegin ka. Katted on lukkudega ja nende sees on tekid-padjad, mida justnimelt külaliste saabumise puhul tarvitusele võtta saab. Minu pesukapp magamistoas sai seega sekundiks tühjemaks (järgmisel sekundil rändasid sinna juba kangatagavarad ja mõned poolikud käsitööd).



Kahju on, et kuśett diivaniga päris sama lai ei ole ja et kanga toon ka natuke teine on. Aga enne oli ta roheline ja ei sobinud üldsegi, nii et nüüd on igatahes parem.
Lisaks sellele sai kiiruga lõpetatud üks venna tellitud autoistme-tuuning. Ja vannitoa aken sai päris uue näo. Neist asjust aga juba järgmine kord.

Huuh, kuidas mulle meeldib, kui midagi tehtud saab! :)

Teisipäev, 25. november 2014

Radikasaaga

Kui maailmas on midagi, mida ma eriti värvida ei viitsi, siis need on radiaatorid. Kõike muud värvin suurima heameelega. Küllap just seetõttu olen maganud hulga aega toas, mille radiaatorid on olnud pehmelt öeldes hirmsad. Nüüd on see lõpuks möödas.
Tuletan endist olukorda meelde:


Radikate tagused said hea abilise toel värske valge värvi peale. Kasutasin alküüdemailvärvi, mistõttu haises minu elamine paar päeva päris tublisti. Aga juba oli meeleolu märksa parem.


Radikate eneste tarvis soetasin liitrise purgi spetsiaalset värvi ja ühe väikese tuubi värvitoonijat. Päris lumivalgeid radikaid ma oma magamistuppa ei soovinud, seega toonisin valge värvi õige pisut ja tulemus sobib minu arvates tapeediga päris kenasti.



Radikavärv haiseb veel koledamini kui alküüdemail, seetõttu tuli meil voodist madrats üheks ööks elutuppa tarida ja seal magada. Tegelikult oli see tore - kui magamistuba veel valmis ei olnud, magasingi ju päris pikalt elutoa põrandale laotatud tekikuhja otsas :)

Magamistuba sai veel ühe uuenduse. Mul oli sinna hädasti riiulit tarvis, et oma vööteljed ja mõned teised nipsakad asjad ära panna. Ostsin siis valmis liimpuitkilbid, pinotexisin need üle, paigaldasin kõige tavalisemad riiulikandurid seina, 2x2cm-sest liistust saetud kandurid kapi külge ja valmis. Ja jälle mõtlen ma, et miks seda riiulitegu varem ette võtnud ei ole. Minu magamistoa aknaalune nurk näeb nüüd säärane välja:


Õhtul teki alla pugedes olen mitmel korral õhanud: "Mulle nii meeldib see tuba!"

Esmaspäev, 17. november 2014

Kolmas rooma kardin. Pintsel ja head käed.

Me kõik teame kodusid, kus suure tuhinaga tehtud remont on "peaaegu valmis. Liistud veel panna!". Minu oma ei ole miski erand. "Elada ju saab," mõtlen sageli kui vaatan magamistoa radiaatoreid, esikuseinas rippuvaid lüliteid ja paljusid teisi laokile jäänud kohtasid. Saab elada muidugi. Aga pahatihti harjume nende poolikute asjadega nõnda ära, et me nagu ei näegi neid enam. Ja kui näeme, lohutame end sõnadega: "A kelle asi see on, see on ju minu kodu!"
Mõnikord aga tahaks kohe kogu hingest, et mõned säärased lõpetamata lõpud otsa saaksid. On see siis sellest, et elamises on iga päevaga aina vähem õhku (ausalt, mul ei ole õrna aimugi, kustkohast need asjad minu korterisse tulevad!) või on ees mõni tähtsam juubel, kuhu ammused ja uued sõbrad kokku tulema peavad või... mida iganes.
Minul käivad koristamise- ja ehitamisetuurid ikka lainetena. Ühel päeval hakkab mind näiteks kohutavalt häirima vana kardin ja ega too häir enne üle lähegi, kui uued asemele saan.

Minu elutoa akna ees rippus hulk aega üks tumesinine pimendav ruloo, mis minu kunagises kodus niisama üle jäi. Ruloo ei olnud minu jaoks küll õiges mõõdus ja selle raskuse tõttu oli tema rullimine alati suure riskiga tegevus (ta kukkus nimelt üsna sageli lihtsalt nöörist tõmmates pesast välja) aga parem oli ta ikka kui niisama paljas aken. Seda enam, et põhimõtteliselt kõik minu kodu aknad otse suure tänava poole avatud on. Toda pealmist kardinat vahetasin ikka aegamööda ja katsusin nii ja naa, aga... kole oli ikkagi.


Aken ise on kolmeosaline - keskmine neist avatav. Tirisin siis ruloo alla ja õmblesin akna ette kolm riba, igaüks neist koosnes veel viiest lapist. Sellest pidi minu nägemuse kohaselt tulema 3 rooma kardinat, millest igaüht siis eraldi avada oleks saanud. Aga nii oli ka nõme. 
Linna uue kanga järele minna ei olnud mahti. Kuni ühel päeval küsisin emalt, et ega temal juhtumisi ühtegi valget lihtsat kardinat jõude ei seisa. Muidugi seisis!
Paar päeva pusimist ja minu elu kolmas rooma kardin sai valmis (teine on Kaisa kodus, aga pilti ei ole kahjuks käepärast võtta).



Kuna aken on lai, on seekordne kardin suisa nelja nööriga. Kangas ise on imekerge, paistab õige pisut läbi ja pakub just täpselt nõndapalju privaatsust kui tarvis. Tunnen end nüüd sedasorti kardinate õmblemises päris kindlalt ja nagu ikka, jäid soetamata kallid mehhanismid ning kogu töö sai liistude-nööridega ise ära tehtud. Jõuluajaks lubasin Kaisa õe koju neli sellist kardinat kokku ajada, materjal on juba minu juures. Oligi päris hea, et enda omaga varasemad kogemused kinnistasin.
Kas minu akna ette kunagi ka paksud kardinad saavad või too lahendus muutub, saab näha. Praegu meeldib mulle niigi.

Hiljuti ehitatud kapike sai endale haagi ja nupu. Ja samasugused uksed leidsid lõpuks tee ka minu elutoa riiuli ette. Neist saab pilti kunagi siis, kui kapiesise õmbluslaua eest ära tirin. Hetkel käib kange õmblustöö hoopis teisema projekti kallal.


Laupäev oli tähenduslik selle poolest, et üks iidamast-aadamast ootel olnud töö sai käigu sisse. Pesin magamistoa radikad ja nende taguse seina puhtaks ning samal ajal kui mina õmblusmasina taga olin, võõpasid ühed Head Käed radikatagused seinad valge värviga üle. Pühapäeval tegid sedasama minu enda omad. Nüüd jääb veel vaid oodata, millal mõned käed leiduvad, kes radiaatorid ka üle tõmbaksid.


Novott. Ja nii ongi. Et mõnikord sujub. Selliseid radikataguseid mul täna igatahes enam ei ole:


Praegu mõtlen ise ka, et MISMOODI ma nii sügavas rahus niimoodi üldse olla sain? :D 
Küllap sain. Ja nüüd on see möödas...

Teisipäev, 11. november 2014

See kasutu vana kapp

Kui saime magamistuppa puhtjuhuslikult kaks nõukaaegset riidekappi juurde osta ja üks neist kohe ka käiku läks, jäi teine suisa ripakile. Suurem osa sellest peidab end tänaseni isa juures kuuris, väiksema tõstsin olude sunnil elutuppa nurka. Kuna ta sedapidi tuppa ei passinud, nagu ta originaalis olema pidi, tõstsin ta otsa peale ja rohkem kui kuu aega ta nõnda seisiski.


Et nii on nõme, seda ma teadsin isegi. Aga lubasin tal nõnda olla, kuna mul oli plaan!
Plaan algas aga hoopis riiulitest, mis mul telekakapi kõrval paljalt seisavad. Tahtsin neile uksed ette teha, et ruumi pisut visuaalset korda luua. Novott. Ja kuna too väike kapp imekiiresti kraamiga täitus, tuli sellele ka mingi etem rüü välja mõelda. Liitsin siis peas 1+1 kokku ja...
Oi, kuidas ma oleks tahtnud saada üht ilusat lehte paksu vineeri! Veeretasin taskupõhjas münte ja hea elukaaslane tõi poest 2 OSB-plaati. Ning liistud.
Täna võtsin julguse kokku, mõõtsin ja saagisin ja värvisin ja:


Et OSB kumas minu varem koju toodud kangast läbi, tõmbasin sellele kihi valget värvi peale. Nii, liistude värvimise käigus. Kapi toapoolse külje lasin samuti rulliga valgeks. 
Siis lippasin oma lemmikusse EFE ehituspoodi ja sain sealt peotäie torksotsaga väikeseid kruve. Äärelistud plaanisin kinnitada seestpoolt, et kruvide pead välja näha ei jääks ja et liiste peale kanga paigutamist enam üle värvima ei peaks. Õnnestuski.


Homme satun linna ehituspoodi, sealt kavatsen ära tuua ühe uksehaagi, et kapi uks kenasti kinni ka püsiks. Ja ümarliistu pean ostma. Ja ühe väikese kandilise liistu. Ja paela ja aasaga konksud. Siis saan oma rooma kardina ka valmis. On mingi hull tegutsemise aeg.
Kapiga olen aga üsna rahul.



Eriti meeldib mulle see, et enne ei olnud tolles kapis ühtegi riiulit. Tuunitud versioonil on. Selleks lõikasin tema endised uksed lihtsalt natuke kitsamaks ja paigutasin need 10-sendistele kanduritele. Lihtne ja hea viis kogu kraam maksimaalselt ära kasutada.


Näed alumisel riiulil lukuauku, eks? Kohe kappi avades on selge, kust too riiul pärit on. Ja see just ongi nii äge! :D
Õhtul lubas meespool mulle riiulite ette ka plaadid valmis saagida. Jah, neid on ikka õigem teha korraliku saega. Täna pusisin tikksaega ja selge on, et see ikka parim viis OSBst jagu saamiseks ei ole. Samas - parem ikka, kui mitte midagi, eks? Oi, aga käed sügelevad kangesti....

Üks õhtuhämar enne/pärast pilt ka: