Sildid

Pühapäev, 10. veebruar 2013

Nagu niuhti!

On imelik, et mõni töö saab tehtud "nagu niuhti", samas on seda nii pikalt edasi lükatud. Minul on uute asjadega nii. Esimest müüriladumist, plaatimist ja vuukimist pelgasin käsile võtta. Ja kõik nad said tehtud kardetust lihtsamini ja kiiremini.
Selle nädalavahetuse pühendasin siis vuukimisele. Tööle, millega varasemalt mingeid kokkupuuteid ei ole olnud. Isegi kõrvalt ei ole ma seda tööd näinud, ilusasti vuugitud plaadiseina muidugi küll. Ka koledasti vuugitud seinaga olen silmitsi seisnud ja küllap ma just seepärast seda tööd ette võtta kartsingi. No aga kaugele sa neid tegemisi siis ikka lükkad?

Minu vannitoa mosaiigisein pidi saama kahte tooni vuuki. Mustriosa halli ja taust valget. See tegi töö mõnevõrra keeruliseks. Oma targa aruga segasin segu kokku ja pistsin kilekotti. Ja lõikasin siis koti otsa augu. Mõtlesin, et osava piparkoogiglasuurijana ei ole vuukimine mingi kunst! Aga vuugisegu on raske. Ja tihke. Ei tule ta kotiaugust täpselt nii välja kui glasuur :D

Äärtes asuvad lilled ja alumised mustad raamid sain selle tehnikaga ikkagi tehtud. Ei tahtnud vuuki väga üle serva ajada lihtsalt. 
Keskmise lille vuukide tegemiseks mörtisin segu juba isuga.


Laps vaatas ja imestas, võttis teha paar fotot ja ei suutnud uskuda, et sellest "porisest" pinnast midagi ilusat välja tuleb. Peale maeiteagimitut svammiga pesemist ilmus aga nähtavalt üsna rõõmustav tulemus. Elu esimese vuukimise kohta :)



Samal päeval valge vuugiga läheneda ei riskinud, kuna igal pesemisel eraldus hallist omajagu värvipigmenti ja ei oleks tahtnud ülejäänud pinda sedamoodi toonida. Pidin kannatama hommikuni.
Hommik oligi õhtust targem, nagu ta ikka aegajalt on ja segasin rõõmsalt kokku valge vuugisegu. Ööga olin muutunud üksjagu julgemaks ja töö võttis kohe üles tõsised tuurid.



Ja nii ta arenes. Hästi kiiresti. Jaokaupa tuli segu vuukidesse pressida, natuke oodata ja pesema asuda. Kinnastega oli ebamugav, tegin seda paljakäsi. Ja tundsin muidugi, kuidas ma oma sõrmeotstelt tasapisi mustrit seina sisse kulutan :)


See päris valge osa meeldib mulle eriti. Juba enne seina saamist meeldis. Ja nüüd on ta kohe eriti rahulik ja kena mu meelest.


Kella 18-ks olin valmis. Sein oli vuugitud ja mitu korda pestud, nahk näpuotstelt samuti korralikult ära kraabitud. Ka vannialuse põranda vuukisin ära. Rohkem ei jaksanud. Sõrmede pärast. Tea, kas homme sama tööd teha saaks - sõrmed on ikka päris hellad.
Hetkel on vuugivahed veel natuke märjad ja halli/valge kontrast tundub väga tugev. Tegelikult ta nii tugev ei jää, ma usun. Hall peaks heledamaks kuivama. Tuleb lihtsalt oodata pisut.


Mida selle vuukimise kohta siis öelda? Et karta seda tööd ei maksa. Nii nagu ei maksa karta ühtegi teist. Ja seda, et võimalusel tõmba ikkagi ühed tõhusad kummikindad ka kätte - surnud naharakkude eemaldamiseks on paljakäsine plaaditöö küll äärmiselt tõhus, aga märkamatult viib tegevus sõrmeotstelt ka päris elusaid naharakke :D

Laupäev, 2. veebruar 2013

Meeletult meeldivad plaaditööd...

Jaanuarikuu viimane päev oli mul vaba.
Helistasin varahommikul isale ja pakkusin talle nn. sotsiaalset töökohta. Noh, et kui ta tuleks ja aitaks mul vannituba plaatida, annaksin talle korraliku kõhutäie ja natuke suitsuraha. Lubas tulla.
Mina aga juba alustasin.


Sain onu käest mõne aja eest mõned erimõõdulised põrandaplaadid ja otsustasin, et vanni alla ma just need paigutangi. Plaadilõikaja ja tuttav käi abiks ja tükeldasin plaadid kõigepealt mõõtu. Siis käiasin servad "pehmeks".
Kell oli 11, helistasin isale. "Kohe hakkan kodunt tulema," ütles ta. Ootasin paarkümmend minutit ja ei midagi. Segasin plaatimissegu kokku ja panin need plaadid ise paika. Isa, tema ei jõudnudki. Ei helistanud ka, et mis tal vahepeal juhtus. Minu hea plaan kukkus läbi, plaatimine iseenesest mitte. 



Ja siis paigutasin põrandaosale hiljuti ostetud kraami. Paberitükk ja pliiats ees, tegin zabloone ja muudkui lõikasin. Tahtsin tingimata diagonaali, plaat aga niimoodi lõikaja vahele ei mahtunud. 2 ja pool tundi otsisin oma teemanttera, keerasin selle siis relaka otsa (valet pidi!!!) ja asusin vuristama. Tolmu tuli kohutavalt. Aga töö sujus ladusalt ja õhtuks oli 2/3 põrandapinnast enamvähem paigas. Oi, kuidas ma seda teemanttera kaifin! See on nüüd tikksae järel minu lemmiktööriistade reas teisel kohal! 


Reede jäi remontimises vahele. Jürgenil oli sünnipäev. Käisime Markusega Keilas ja veetsime päeva suure vennaga. Ta on nüüd peaaegu et minuga ühepikkune, ülimalt tragi, viisakas ja tore poiss. No neid viimaseid on ta alati olnud, aga minupikkune mitte. Hääl on murdunud, lõual on pisvinnid ja murdeiga täies hoos. Tegu on noore mehe,  mitte enam lapsukesega. Nii lahe!

Täna, 2. veebruaril võtsin kätte ja lõikasin kõik põrandaplaadid mõõtu ja paigutasin kohtadele. Üks plaat jäi järgi, nii täpselt olin kogust arvestanud. Ja mitte ükski plaat ei purunenud valest kohast või ei läinud katki! See on tase!
Markus arvas, et meil tuleb ilus vannituba. Olen nõus :)


Hoian pöialt, et jõud ei raugeks ja saaksin selle põranda täna seguga maha kinni ka. Homme saaks vuukima asuda. Mulle meeletult meeldib see plaatimistöö! :)