Kui ma päris alguses ootasin, et keegi meesolevus tuleks ja minu eest mõned kaablid veaks, et saaksin krohvima hakata, ei jõudnudki ma seda õiget hetke ära oodata. Ja nii sai mõnigi kord asju sootuks vales järjekorras tehtud. Vannitoa ja WC lülitid, näituseks, rippusid mu esikuseinal pikka aega just nõndamoodi:
Endal oli üsna selge, kumb lüliti kumma lambi süütab, aga külalistel tuli arusaamatusi ette küll.
No ja ühel päeval tekkis plaan - raamin oma lülitid ära. Just. Oma tuba - oma luba ju!?
Ostsin ühe kasutatud pildiraami ja saagisin laminaatparketi jäägist sobiva põhjatüki (originaalpõhi oli pisut liiga nõrk) ning kleepisin tapeedi pildi taustale.
Ja täna oli lõpuks see päev, kus lülitid said kohtadele märgitud, mitu tõhusat auku juhtmete vedamiseks ja "pildi" kinnitamiseks ära puuritud.
Edasi oli juba lapsemäng. Liiatigi kuna elamisse vahepeal ka juhtmeid mitte pelgav ja minu plaanide üle mitte nurisev meesterahvas tekkinud on.
Oi, kui kaua see mõte mu peas istunud on! Nüüd lülitid lõppeks kenasti seina küljes kinni ja mingit segadust ses osas, et kumb neist millise tulukese süütab, ei ole. Tarvis veel juhtmed kinni krohvida ja sein kenasti valgeks värvida, siis on süda lõpuni rahul.
Olen igatahes üdini õnnelik iga kord, kui mõni laest, kosmoset või kustiganes pähe karanud mõte teoks saab. Huuh, ma ütlen! :)
Lähen ja pistan nüüd mõned seemned mulda. On aeg!
Olgem muhedad!