Sildid

Esmaspäev, 27. mai 2013

Tegus pühapäev. Mullast ja mööblist.

Eilne päev mulle meeldis. Esiteks seetõttu, et oli pühapäev. Pühapäevad kuluvad marjaks ära, kui sul on tükike maad, mida harida ja kodu, mille kallal nokitseda.
Käisingi maal, rohisin ära kasvuhoone, pistsin mulda umbes 60 kurgiseemet ja poolt nii palju ube. Oad said koha sellesse punutud suurde õunapuualusesse korvi, mis eelmisel aastal pudelkõrvitsaid kasvatas. Tänavu ei ole pudelkõrvitsaid aiapoodides näinudki. Eks seepärast, et ma neist vähestes käinud olen.
Hiljutine vihmaperiood on aias abis olnud. Kõik tärkab. Redised ja peedid ja herned. Ja umbrohi muidugi ka.

Mullaste varvastega koju jõudes oli mul mitu head plaani. Mõtlesin õmblemisele, mida ei ole kaua teha saanud. Ja koristamisele mõtlesin. Viimasega puutun sageli kokku, aga ikka kipub nii olema, et toad nagu iseenesest sassi pööravad.

Segadus on tegelikult hea - sageli tekivad nõnda põnevad mõtted. Eile tekkis minul vastupandamatu soov ehitada üks tõhus kingariiul, et esikus valitsevat segadust pisutki ohjata.
Poest olen kingariiuleid vaadanud. 35€ kanti jäävat rauast laia riiulit, millel vaid üks kingarida, ei tahtnud. Ei sobinud sellise hind ega mõõdud. Ja nii tuli tuulata oma magamistoas, mis tänaseni täiesti garaazi või kuuri väljanägemisega on, otsida sealt mõned lahedad lauajupid... No küll on ikka hea, kui sinu tagatoas leidub pisutki sobivat kingariiulimaterjali, 34 35-millimeetrist puidukruvi, käsisaag (tikksae andsin vennale tagasi), üks ekstsentriklihvija ja akudrell. Ja kui sul on 2 tundi vaba aega. Mõõtsin koha, kuhu riiul pidi tulema, tegin ehitusjoonise (njajah :D) ja saagisin jupid välja. Siis lihvisin pisut ja 13-aastase poja abiga kruvisin riiuli kokku.


Kui Markus koju jõudis, oli ta natuke nukker, et mind mööbli ehitamise juures aidata ei saanud. Ei uskunud tükk aega, et tema ema ise mööblitüki ehitas.
Õhtul, kui tema hambad puhtad olid ja mina köögis rahulikult viimaseid taldrikuid pesin, tuli ja ütles mulle: "Emme, sa tegid meile väga ilusa riiuli!" Ja siis me kallistasime.

Kõva lauluga allüürnikud.

Juba mõni aeg tagasi kuulsin hommikukohvi juues, et minu selja taga lae ääres keegi krabistab. Mugisin leiba ja mõtlesin: "Küllap see on krabistaja..." Teate ju seda anekdooti? Aga krabistajaga tegu ei olnud. Sest et millal varem on krabistajad krabistanud viisijuppi ümisedes?

Kas mäletate veel seda lugu, kui ma oma köögi õhutamisaugust suure puntra põhku välja võtsin? Kui ei mäleta, tuleta meelde: http://kuukirjutaja.blogspot.com/2011/12/linnupesa-koogis.html
No vot sealsamas õhutusaugus see laul siis käiski. Ja minul ei olnud südant lauljad välja ajada. Ausalt. Talvel pistsin augu ette kaks tükki villa, et tuul tuppa ei vihiseks. Need ehku peal seisvad villatükid on ainus sein, mis kahte maailma lahutab - minu kööki ja kellegi teise pisikest elamist.


Juba natuke enam kui nädalake on krabistajate perekonnanimi selgunud. Kuldnokad. Evi ja Endel.
Pean ütlema, et nad on tublid. Said oma korteri palju kiiremini valmis kui mina (no neid on ju ka KAKS, eksole! Ja nad palgatööd ei tee!). Krabistamise asemel tegeletakse nüüd peaasjalikult sädistamisega. Või piiksumisega. Ei, siutsumisega. Tihedasti siiberdatakse edasi-tagasi, nokad ussikesi ja putukaid täis. Jah, minu allüürnikel on lapsed. Mitu neid on, ei tea. Ja piiluma ka ei hakka. Peaasi, et noored lauljad kasvades ülemeelikuks ei lähe ja villaseina laiali ei lammuta. Siis oleks nad mul päriselt köögis!

Kuidas siis on kööki päris kuldnokaperega jagada?
Pean ütlema, et lahe on. Seda, et kellegi rõdunurgas pääsupesa on, see ei ole uudis. Ly emal elavat rõdul tuvipaar. Mul on maal mõned pesakastid kuldnokkadele, mis kenasti ka kasutuses on. Aga ei juhtu just sageli, et kuldnokk kortermajja tikub. Linnastumine käib täiega :)

Sisse-välja lennatakse sellest ribikardinatega avast minu köögiakna ülemisest paremast nurgast pisut eemal:


Hea küll - sel aastal ma neid ei sega, eks. Las lapsed kasvavad suureks ja saavad iseseisvaks. Aga üldiselt oli mul plaanis sellesse õhuavasse pliidi imuri toru panna! Kuidas sellega? Kui järgmisel kevadel üürnikud tagasi tulevad, saavad nad endale pika jalutustoru ju. Ohtliku. Seda ma ka ei soovi.

Kuhu kadus aprill?

Tere, hea lugeja!

Kas oled märganud, et kevadest on saamas suvi. Õieti neid kevade märke ei olegi enam - lumikellukesed ja sinililled õitsesid nii kiiresti ära, et noppima neid ei jõudnudki. No küllap oleks jõudnud ka, aga kohe ON olnud nii kiire aeg, et kevadet sai imetletud peamiselt autoaknast. Teel olles. Kusagile.
Remont ei ole edenenud. Mitte, et tahtmine otsas oleks olnud. Ei, mitte seda. Tahtmist on olnud, aga jõust on puudus olnud. Ja rahast.
Aga see kõik ei tähenda, et aprill oleks masendav olnud! Lisaks sellele, et talv lõpuks läbi sai, oli mul õige napilt enne aprilli algust sünnipäev! Sünnipäev lõvilõugadega! Mis on imelik, sest et lõvilõuad enamasti alles augustikuus õites on. Aitäh meisterlilleseadjale Julikale, kelle kasutada on lillede soovitud ajal õitsema ajamise saladused :)


Sünnipäev tõi midagi uut ka minu Koju. Ühed mööbliesemed, millistest ma ammuilma puudust tundsin ja mille puhul pean uhkusega kiitma isetegija-verd, mis meie suguvõsa erinevates harudes mõnuga voolab. Minu onus. Tema tütre mehes ja viimase pojas.
Minu kööki kolisid täpselt mõõtu ehitatud laud ja kolm taburetti. Laua üks serv ulatub ilusasti üle radiaatori - servas õhuvoolu tagamiseks 5 ümmargust auku. Naljatlemisi ütlesin, et neid taburette saab mitmevärviliste kudumite tegemisel kasutada - iga kera jooksku oma august ja ei mingit lõngade sassiminekut :)


Neljas tool on kõrgem. Ja sobib suurepäraselt kitarri harjutamiseks istumise alla võtta. Jaa! Mul on nüüd kitarr! Päris oma pill, roosipuust Jasmine. See on kingitus vennalt.
Inga kinkis mulle suure kenasti kaunistatud lillepoti. Käskis kasta ja oodata. Ma siis kastsin ja ootasin.
19. aprilliks oli end mullast välja ajanud säärane tore tegelane:


Kolm päeva hiljem, 22. aprillil nägi noor kartulitaim välja juba säärane:


8. mail ehk eelmisest pildistamisest paar nädalat hiljem oli taim juba hiigelsuur. Ja ütlemata tore. 


Nüüd on kartul aeda ümber istutatud. Esiteks seetõttu, et ta venis lõpuks nii pikaks, et ei mahtunud põhimõtteliselt tuppa ära ja teiseks seetõttu, et tema lehtedele olid kusagilt tekkinud pisikesed rohelised täid, seltsiks mõned suuremad ja pisut tumedamad. Pidin taime toestama, kuna ta tõesti nii pikk on. Nüüd peesitabki tubase eluga harjunud kartul minu vanaema ürgaias rabarberite kõrval ja katsub välistemperatuuridega harjuda. Toetab end tugevale kepile ja mõnuleb päikese käes. 

Ah jaa - kuhu siis see aprill kadus?
Vot ei teagi. Kadus kuskile. Lihtsalt. Nalja ja naeru ja lusti saatel. Seemneid külvates. Pisikesi ja suuremaid külalisi vastu võttes. Näidendiproovides...
Oli tore kuu!