Päike paistis ja aed oli haljas...

26.juuni pärastlõunal sattusin päälinna EMO´sse ja öösel sain kolm auku kõhtu. Jätsin haigemajja oma pimesoole, va põletikulise sunniku. Lõikus oli jube, narkoos veel kõige jubedam (viies üldnarkoos. Hirmsaim!) ja lõikuse järel ei tohtivat ma kuu aja jooksul raskemat tööd teha.
Normaalne, mis? A ma pidin ju vannitoas möllama asuma! Ja kuidas sa möllad, kui piirang peal on!
Vaevalt nädal aega peale lõikust alustasin tasapisi rohimisega maal vanaema ürgpeenardes.

Seisis seal keset hoovi üks pusa:

 

Alustasin siis tasapisi vanade taimede väljakaevamist:

 Kogu kaevamise käigus käis peenra keskel seisval kivil istumas üks konn-seltsimees:

  

Pärast vanadest taimedest puhastamist nägi plats välja üsna tühi:

Aga peidust tulid välja lahedad suured kivid - mõned päris ehtsalt sammaldunud, mõned jonnakalt ja vildakalt maa sees. Isa kangutas üht pisut paremasse suunda. Raske töö oli see. Mina rasket tööd ei teind:














Pärast riisumist-kohendamist nägi plats välja sootuks teisem. Kolm roosi said sinna keskmise kivi kõrvale koha. Ja hiljem lisandusid mõned kollased kiviktaimlataimed, mis teisest kohast säilitanud olin. See peenar alles areneb, ma ütlen :)








Ja üks teine ürgpeenar sai ka uue näo:

 

Aias on mõnus. Ja tänavu on mul maasikasaaki, mille üle rõõmu tunda :)

 

 Vot säärased tegemised siis peale väikest operatsiooni :)