Nagu niuhti!

On imelik, et mõni töö saab tehtud "nagu niuhti", samas on seda nii pikalt edasi lükatud. Minul on uute asjadega nii. Esimest müüriladumist, plaatimist ja vuukimist pelgasin käsile võtta. Ja kõik nad said tehtud kardetust lihtsamini ja kiiremini.

Selle nädalavahetuse pühendasin siis vuukimisele. Tööle, millega varasemalt mingeid kokkupuuteid ei ole olnud. Isegi kõrvalt ei ole ma seda tööd näinud, ilusasti vuugitud plaadiseina muidugi küll. Ka koledasti vuugitud seinaga olen silmitsi seisnud ja küllap ma just seepärast seda tööd ette võtta kartsingi. No aga kaugele sa neid tegemisi siis ikka lükkad?

Minu vannitoa mosaiigisein pidi saama kahte tooni vuuki. Mustriosa halli ja taust valget. See tegi töö mõnevõrra keeruliseks. Oma targa aruga segasin segu kokku ja pistsin kilekotti. Ja lõikasin siis koti otsa augu. Mõtlesin, et osava piparkoogiglasuurijana ei ole vuukimine mingi kunst! Aga vuugisegu on raske. Ja tihke. Ei tule ta kotiaugust täpselt nii välja kui glasuur :D

Äärtes asuvad lilled ja alumised mustad raamid sain selle tehnikaga ikkagi tehtud. Ei tahtnud vuuki väga üle serva ajada lihtsalt. 

Keskmise lille vuukide tegemiseks mörtisin segu juba isuga.

Laps vaatas ja imestas, võttis teha paar fotot ja ei suutnud uskuda, et sellest "porisest" pinnast midagi ilusat välja tuleb. Peale maeiteagimitut svammiga pesemist ilmus aga nähtavalt üsna rõõmustav tulemus. Elu esimese vuukimise kohta :)

Samal päeval valge vuugiga läheneda ei riskinud, kuna igal pesemisel eraldus hallist omajagu värvipigmenti ja ei oleks tahtnud ülejäänud pinda sedamoodi toonida. Pidin kannatama hommikuni.
Hommik oligi õhtust targem, nagu ta ikka aegajalt on ja segasin rõõmsalt kokku valge vuugisegu. Ööga olin muutunud üksjagu julgemaks ja töö võttis kohe üles tõsised tuurid.

Ja nii ta arenes. Hästi kiiresti. Jaokaupa tuli segu vuukidesse pressida, natuke oodata ja pesema asuda. Kinnastega oli ebamugav, tegin seda paljakäsi. Ja tundsin muidugi, kuidas ma oma sõrmeotstelt tasapisi mustrit seina sisse kulutan :)

See päris valge osa meeldib mulle eriti. Juba enne seina saamist meeldis. Ja nüüd on ta kohe eriti rahulik ja kena mu meelest.

Kella 18-ks olin valmis. Sein oli vuugitud ja mitu korda pestud, nahk näpuotstelt samuti korralikult ära kraabitud. Ka vannialuse põranda vuukisin ära. Rohkem ei jaksanud. Sõrmede pärast. Tea, kas homme sama tööd teha saaks - sõrmed on ikka päris hellad.
Hetkel on vuugivahed veel natuke märjad ja halli/valge kontrast tundub väga tugev. Tegelikult ta nii tugev ei jää, ma usun. Hall peaks heledamaks kuivama. Tuleb lihtsalt oodata pisut.

Mida selle vuukimise kohta siis öelda? Et karta seda tööd ei maksa. Nii nagu ei maksa karta ühtegi teist. Ja seda, et võimalusel tõmba ikkagi ühed tõhusad kummikindad ka kätte - surnud naharakkude eemaldamiseks on paljakäsine plaaditöö küll äärmiselt tõhus, aga märkamatult viib tegevus sõrmeotstelt ka päris elusaid naharakke :D