Kas mäletate veel seda lugu, kui ma oma köögi õhutamisaugust suure puntra põhku välja võtsin? Kui ei mäleta, tuleta meelde: http://kuukirjutaja.blogspot.com/2011/12/linnupesa-koogis.html
No vot sealsamas õhutusaugus see laul siis käiski. Ja minul ei olnud südant lauljad välja ajada. Ausalt. Talvel pistsin augu ette kaks tükki villa, et tuul tuppa ei vihiseks. Need ehku peal seisvad villatükid on ainus sein, mis kahte maailma lahutab - minu kööki ja kellegi teise pisikest elamist.
Pean ütlema, et nad on tublid. Said oma korteri palju kiiremini valmis kui mina (no neid on ju ka KAKS, eksole! Ja nad palgatööd ei tee!). Krabistamise asemel tegeletakse nüüd peaasjalikult sädistamisega. Või piiksumisega. Ei, siutsumisega. Tihedasti siiberdatakse edasi-tagasi, nokad ussikesi ja putukaid täis. Jah, minu allüürnikel on lapsed. Mitu neid on, ei tea. Ja piiluma ka ei hakka. Peaasi, et noored lauljad kasvades ülemeelikuks ei lähe ja villaseina laiali ei lammuta. Siis oleks nad mul päriselt köögis!
Kuidas siis on kööki päris kuldnokaperega jagada?
Pean ütlema, et lahe on. Seda, et kellegi rõdunurgas pääsupesa on, see ei ole uudis. Ly emal elavat rõdul tuvipaar. Mul on maal mõned pesakastid kuldnokkadele, mis kenasti ka kasutuses on. Aga ei juhtu just sageli, et kuldnokk kortermajja tikub. Linnastumine käib täiega :)
Sisse-välja lennatakse sellest ribikardinatega avast minu köögiakna ülemisest paremast nurgast pisut eemal:
Hea küll - sel aastal ma neid ei sega, eks. Las lapsed kasvavad suureks ja saavad iseseisvaks. Aga üldiselt oli mul plaanis sellesse õhuavasse pliidi imuri toru panna! Kuidas sellega? Kui järgmisel kevadel üürnikud tagasi tulevad, saavad nad endale pika jalutustoru ju. Ohtliku. Seda ma ka ei soovi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar