Rehavarred garderoobis

Küll on  ikka hea, kui sinu kodu lae peale on kolinud noor mees, kes kah ehitusest midagi teab. Või tisleritööst. Või vähemasti niisugune, kel on olemas lööktrell, mõned laenutatavad tüüblid või muud niisugust väärt kraami. Minu korteri teisele korrusele kolis aastakese eest Sten. Tubli noor ja hakkaja mees, kes on sama planeeringuga elamisest hoopis midagi teisemat ehitanud, kelle vannituba on minu omaga võrreldes üüratusuur ja moodne ja kes on mind paaril korral hea nõuga aidanud.

Minu hirmsuur hulk riidepuu-rõivaid vajasid torusid, millel nad rahulikult rippuda saaksid. Ühe kõrgläikeliste ustega nõukogude-aegse kapi tarisin hiljuti poistetuppa ja minu magamistuppa jäi samasugune, aga suurem. Tolle kapi ja parempoolse seina vahele jäi pisut enam kui meetrine vahe. Kohe algul tahtsin nii, et kappi toa nurka ei paigutagi vaid ehitan sellesse auku riputatavatele rõivastele koha.
Suure osa ehituskraamist olen laiali vedada jõudnud, aga õnneks leidus minu kodus veel üks vannitoa lae ja vanniesise paneeli ehitamisest alles jäänud liist. Puurisin-saagisin sellest neli kandurit ja lihvisin need üle.

Ei teagi nüüd, kas saag oli liiga terav või kiirustasin liialt, aga ühel hetkel oli see minu vasakus pöidlas. Selliseid asju tuleb aegajalt ikka ette, mis?

Plaasterdasin sõrme kinni ja puurisin klotsidesse peene puuriga kruvide tarvis augud. 

Nüüd tuli augud puurida ka seina, tüüblid paigaldada ja klotsid seina sisse saada. Aukudega sain Steni trelli kasutades kenasti hakkama, aga tüüblit klotsi sisse keerates olin selgelt liialt jõuline ja klots läks plaksuga pooleks. Olin täiesti meeleheitel ja helistasin naabrimehele. Ta tuli, lai naeratus näol, taskus paar lühemat tüüblit ja pidas mulle lühiloengu tüübli ja puidusse puurimise iseärasustest. Sain teada, et pean kasutama lühemaid tüübleid, aga pikemaid kruve (loogiline ju - läbi klotsi minev kruvi ei ulatugi tüübli sellesse ossa, mis peaks seina sees laienema! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud!) ning et kui trelli otsa panna suurem puur ja puurida vastupäeva, saab kruvipeade tarvis ilusad madalamad kohad. Päripäeva puurides võid hooga lõpuni välja puurida ja nii ei minevat mitte. Jälle targem! Ühe klotsi kruvis Sten ise minu seina ära ja pakkus, et ma võin paar klotsi heaga juurde teha, et niikuinii keeran veel mõne kruvides katki. Aga ma ei keeranud :)

Nüüd tulevad mängu rehavarred. Ostsin kohalikust ehituspoest 2 puidust rehavart (ca 2€/tk), saagisin need parajaks, kruvisin tugiklotsi kapi välisküljele ja oligi olemas:

Nüüd mõõtsin ühe puul seisva pluusi järgi selle vahe, mis järgmise puuni peaks jääma ja paigaldasin teisegi toru. Mõne aja pärast ladusin oma riided rippuma. Ikka nii, et lühemad ülemisele ja pikemad alumisele rehavarrele. Sten arvas, et küllap puidust torud aja jooksul ikka nõgusaks kaarduvad ja lõpuks enam ei pea. Et ta võib mulle toredad metalltorud ka tuua, see polevat mingi vaev. Esialgu jääb aga nii.

Põhimõtteliselt, kui nüüd sellele garderoobinurgale lagi peale ehitada ja uksed ette panna, saab lihtsalt suurema kapi :D Võibolla teengi ühel heal päeval nii. 

Et päevaga ikka enam saavutada, avasin eile õhtul kella 23 ajal tugevdusvaha purgi ja pintseldasin oma magamistoa põranda uuesti üle. Nüüd on sellega korras. Ja mulle on see tume põrand meeldima hakanud! Temas on aja mustreid ja konarusi, täpselt nii nagu mulle meeldib.

Ja mõned eriti toredad kohad on minu põrandas ka :)

Uus segadus elutoas. Raske riiul, tundmatu elekter ja esimene kogemus põrandavahaga

Ma ei saa aru, kuhu see aeg kaob.
Olen juba 2 nädalat kodune olnud (mul ei ole hetkel tööd ja otsin seda õiget) ja ikka on nõnda, et oma kodule ei ole aega pühenduda. Või noh, päris nii see ka ei ole olnud - käisime ükspäev Kaisaga pealinnas kardinamaterjalil järel, mõned seemned pistsin mulda, õmblesin kahe õhtuga magamistuppa rooma kardinat ja nipet-näpet olen ikka korraldanud.
Aga täna oli täiesti kodune torepäev. Kõigepealt tassisin peaaegu kogu magamistoa-tavaari jälle elutuppa ja tuletasin meelde, kui tore oli elada kottide-kastide-hunnikute keskel. Sõnaga - mul on nüüd elutoas totaalne segadus ja hää on, kui sellest midagi üles leian. Madratsi võiks küll üles leida, kange uni on peale nii sisukat päeva peale tulnud...

Elektrist.
Sain häält sõbralt näpunäiteid elektripistiku paigaldamiseks. "See kruvi lahti, sinna ühendad juhtme, keerad kruvi kinni, paned katte peale, selle kruviga keerad süsteemi pessa kinni ja selle kruviga katte kinni," seletas ta nii iseenesestmõistetaval toonil. Mina pööritasin silmi ja noogutasin. Ütlesin veel lõppu, et tundub tõesti lihtne ja nii ta jäi. Täna siis võtsin vaevaks üks pistikupesa päris ise ära vahetada. Lülitasin kilbist voolu välja ja tehtud ta saigi.

 

Kui te nüüd mõtlete, et ei tea, mis selles pistikupesa ühendamises nii erilist on, siis vot on. Minu jaoks küll. Elektrit olen kartnud kui tuld ja alati oodanud salamahti, et keegi teine need särtsakad traadid  minu eest ühendab. Seni ongi nii läinud, aga täna tuli tahtmine selle hirmuga silmitsi seista ja töö ise ära teha. Olen lapsena paaril korral päris korralikke matakaid üle elanud, nii et seni ei tihanud nagu.. Aga minu ühendus töötab! Proovisin järgi. 

Riiul.

Sellega on nii, et tellisin juba mitusetu aega tagasi sõber Teedult ühe massiivse riiulikolaka, mis läheks minu magamistuppa lae alla enamvähem seinast seinani ja ei oleks niiväga riiul vaid pigem natuke nagu "ruumi madaldaja" (naljakas, kas pole - inimene ostab meelega kõrgete lagedega korteri, et selle lagesid siis kunstlikult madaldama hakata :D) Riiul on rohkem kui pool aastat valmis olnud ja oodanud, et keegi ta seinale kinnitaks. Et seda teha, paigaldasin kärgtellistesse läbi kipsi ja villa keemilise ankruga keermelatijupid (üks varasem postitus). Täna puurisin hoolikalt lihvitud klotsidesse augud:

Riiuli enda klotsidele tõstmine oli paras töö. Vot siin oleksin tõesti abi tarvitanud! Üks ots tagumise klotsi peal, pidin teisest otsast nii kinni võtma ja redelile ronima, et too kaugem ots klotsilt alla ei libiseks. Kaks korda pidigi see juhtuma ja arvasin juba, et ei saagi hakkama... aga üks endast lugu pidav jäär seda asja nii jätta ei saanud ju. Kolmandal korral õnnestus ja riiul sai paika. Riiuli tõstmisega said mõned teised asjad minus ka ilmselt paika - nii suur eneseületus oli see.

Ja siis too põrand, mida natuke kunstipäraseks treitud oli.
Vend hankis mulle suurepärast Osmo põrandavaha. Sest et ma niisugust pilti internetis juhtumisi kohanud olin:
http://www.pinterest.com/pin/394768723557346085/
Otse loomulikult oli mul otsekohe tarvis ka sooja ja pruuni põrandat! Täna sai seegi asi tehtud:

Umbes tund aega võttis see pintseldamine aega. Vaha jätkus grammi pealt täpselt ja pean ütlema, et teda oli meeldiv põrandale kanda. Pisut haisu ajas ka ja pea sai ringlema.
Aga täpselt nii nagu köögi puhul kunagi ammuammu, olin ka seekord natuke kahevahel, kas ma ka õigesti teen. Noh, toon läheb kuivades nõks heledamaks küll ja küllap saab riiul ka palisander-pinotexi või midagi seesugust selga... Ja kardinapuu tuleb tume, kui ühe puuduva klotsi üles leian... Aga hele oli ikka ka päris tore.
Või teeks heleda mööbli ja värviks radikad ikkagi valgeks? Nüüd ei passsi hästi nagu need rohelised radikad? Või?
Olen nüüd natuke segaduses ja pean veel pisut harjuma. Homme õhtul läheb tugevdusvaha ka peale ja siis on põrandaga ühel pool. Ehk saan madratsi tagasi tuppa viia ja nädala keskel juba jälle oma magamistoas uinuda. Hele vaip tuleb igal juhul põrandale, nii et tuba jääb üldjoontes ikkagi hele. Onju?

Ahjaa! Ma pidin ütlema, et selle va tolmu vastu aitab tõesti kõige paremini, kui kõhu täis sööd, pissil ära käid ja end mõneks ajaks tööruumi kinni teibid. Ukseava pealt ja alt ja külgedelt, lukuauk ja kõik nähtavad praod tuleb teibiga katta. Proovisin järgi ja nii ei imbunud tolmu teistesse tubadesse peaaegu et üldse mitte!

Esimene uni päris oma toas

Lõppev päev on olnud hirmkiire, nagu ikka enne mõnd tähtaega. Olen oma kodu ehitades küll mitmel korral endale lubanud, et tähtaegade seadmine on üks tänamatu ja stressitekitav töö ning et ma end selliste asjadega enam ei vaeva, aga päris ilma ei saa ka kuidagi. Markusele tulevad homme sõbrad sünnipäevale ja elutuba oli vaja elamiskõlblikuks saada. See tähendas, et minu madrats, riidekuhi ja veel mitusetu kola oli vaja kuskile ära transportida.

Üsna mitmel järjestikusel päeval tegelesin oma magamistoa põrandaga. Lihvisin ja lihvisin ja lihvisin. Täna võtsin end siis sedavõrd kokku, et lihvisin ta päris lõpuni ära. Vahatada ei jõudnud - see poleks homseks niikuinii ära kuivanud ja nõnda ma siis täiesti paljale põrandale kolisingi.
Või pigem et enne seda kolisin kuuri kaks koormat liiste ja ehituskraami, keldrisse kaks korda rohkemgi. Uskumatu, milline arsenal tööriistu mul kogu selle ehitamise jooksul tekkinud on! Kõik need kellud ja pahtlilabidad ja hõõrutid ja lihvimisklotsid ja -kettad ja kaablid ja tangid ja torud ja...
Osa tööriistadest on kenasti markeeritud mandariinikastides ja ootavad keldriuksele taba. Enne ei tihka sinna väärtuslikumat kraami eest ära viia. Nädala alguses käis vend ja viis minema vana gaasiballooni. See oli algusest peale kogu aeg ees olnud, tilk põlevat veel sees. Aina veeretasin teist edasi-tagasi.

Kui põrand lihvitud ja suur osa kolast minema toimetatud sai, tegelesin mitu tundi tolmu pühkimisega. Ausalt! Arvasin mitmel korral, et ega ma sellest toast teda päriselt välja ei saagi. Näis, nagu tekkinuks seda aina juurde. Pühkisin teda alla isegi laest, rääkimata seintelt, radikatelt ja põrandalt. Iga asi, mida liigutasin, oli tolmu täis. Seda oli isegi aknaklaasil. Vastu õhtut käisin ruumi niiske lapiga ka üle ja läksime Markusega poodi pidukraami tooma.

Ta sai oma vanatädilt täna kingituseks 20€ ja kui ma toidupoes aknapesuvahendi riiuli ees peastarvutusi tegin, tõstis selle oma korvi krõpsupaki kõrvale ja teatas: "Sa tahaksid seda aknapesuvahendit? Ma teen selle sulle välja! Sul on minu sünnipäevaga seoses niigi palju kulutusi!"  Natuke aega olin suisa nõutu, et kas lapselt niisugune kingitus vastu võtta või mitte, aga tegelikult - ta tahtis mind ju rõõmustada, eks? Ja täna hommikul tal selliseid võimalusi veel ei olnud. Nii et lubasin tal selle meelehea minu jaoks teha. Las õpib andmise ja jagamise rõõmu.

Siis kandsime kraami koju, panime porgandid-kartulid keema ja vedasime minu madratsi kahekesi minu uhiuude magamistuppa. "Ma olen su peale isegi kade," ütles Markus toa lävel seistes. "Miks kade?" küsisin. "Sest sul on nii ilus ja suur tuba!" vastas ta ja lisas kiiresti: "No ega minu toal ka viga ei ole!"

Ega olegi. Sinna sai uus seinakate ikka üleni seina pandud ja nii nagu ma plaanisin, vedasin küpset tumepruuni tapeeti ühe kitsama riba jao ka soojamüüri kohale. 

Kummaline, kuidas hele tapeet ruumi ikka suuremaks teeb küll. Mis sellest, et see kirju on. Arvasin esiti, et diagonaalsete laiade triipudega suudan enamvähem sama tulemuseni jõuda. Aga ei - nüüd on poiste tuba jupp maad suurem. Nojah, minu asju on seal nüüd ka endisest pisut vähem :)

Uue tapeedikuuega poistetuba

Veidi enne südaööd olid porgandid-kartulid keenud ja suur osa asju juba magamistuppa kolinud. Panin madratsile (sest voodit mul veel ei ole!) puhtad linad ja tõin elutoast ära oma vanaema vana lambi, mida nii hirmuskangesti oma magamistoa tarvis hoidnud olin. Vedasin pikendusjuhtme, panin telefoni laadima, tõin arvuti sellesamusegi postituse trükkimiseks aseme ligi ja süütasin oma imelises minikaminas küünlad.

Esimene öö päris oma toas! Te mõtelge ainult! 

Jah, kui aus olla, siis ei ole mul mitte kunagi varem päris oma tuba olnudki. Lapsena jagasime ühte ruumi vennaga ja kui omaette kolisin, tuli ruumi jälle jagada. Ja nüüd on mul päris oma tuba! 

Katsun selle öö unenäod meelde jätta. Näen raudselt midagi unes, teisiti ma ei oskagi ;)

Ilusaid unenägusid teilegi, mu hääd sõbrad!

Tolm eesriide taga

Kui oled kaks ja pool aastat järjepanu remonti teinud ja katsetanud läbi kõik erinevate pindade lihvimise tehnikad ja töövahendid, tunned tolmu ja tema oskusi pugeda absoluutselt igale poole suurepäraselt. Nii minagi.
Hetkel on käsil üks viimasemaid lihvimistöid. Minu magamistoa puitpõrand, mis sai kuumaõhupuhuriga vanast värvist paljastatud, näeb nüüd nurklihvijat (relakat) ja lihvketast. Minu nägemuses ei peaks too põrand peegelsiledaks ja läikivaks saama, ka ei ole mul vähematki plaani rentida suurt lintlihvijat, kuigi viimase jaoks on mul isegi lindid olemas, ja nii ma siis seda tööd viimastel päevadel päris käsitsi teinud olengi. Kolme päevaga on pool põrandat esimese vati saanud, vana värvi ja puidutolmu olen kokku kogunud kaks suuuurt kotitäit.

Tuletan siinkohal kõigile meelde, et relakas on ohtlik relv, ükskõik, milline ketas sel parasjagu küljes on. Eile õnnestus mul endale läbi dresside põlve sisse auk saada ja täna käis ketas tonksti vasaku käe nimetissõrme otsas (või oli see vastupidi, kes seda tähele pani) nii, et küüs läinud ja miski suuremat kasvu pind mu näpuotsast sisse tuiskas ja siis küüne taha pidama jäi. Tirisin pinnu välja, lasin pisut verd välja ja jätkasin. Kindasse sain kah augu sisse. Aparaat väriseb ju käes ja kui mitu tundi tollega mässad, hakkavad käed ka värisema. Ja jalad ja selgroog. Rääkimata kauakestvast pininast kõrvades.
See selleks. Tõhus on too relv aga ikka ka. Ja tolle pärast ma teda kasutangi. Kolm lihvtalda (ca 3€/tk) olen umbe lihvinud, kaks on mul veel. Kui kohalikku ehituspoodi lisa ei tooda, olen parajas plindris, sest selle nädala keskpaigaks peab põrand üle käidud olema! Ja siis veel ektsentrikuga üle ja... voilaa!

Ah jaa, see tolm! Olen kogu selle lihvimise järel pidanud tolmu võtma kõikidest ruumidest. Kohati tundub isegi, et tööruumis endas on tolm jäme ja nähtavus hea, aga sealt väljudes ja teistes tubades ringi käies ei näe esiti küll läbi sinise vine mõhkugi. Topi uksealust nii tihedasti kinni kui tahad, a see kõige peenem kraam tuleb läbi lukuaugu ja peaaegu et nähtamatute pragude kaudu ikkagi tuppa. Täna toksisin ukse ette remonditava toa poolele suisa ühe pimendava ruloo ette, et äkki läheb tolm suisa läbi ukselehe teistesse tubadesse kondama! Ja kui olin 3tundi lihvimisele rõõmsasti ära kulutanud, oli too tolm ikkagi kõikides tubades ja ei märkigi sellest, et minu ettevaatusabinõudest oleks midagi kasu olnud! Närvi ajab selline asi kohe!

Ja siis võtsin kätte ja katsin ukse teiselt poolt ka kaitsva kangaga. See on natuke kummine riie ja no kui ma nüüd magamistupppa tagasi lähen ja sealt tagasi tulles peaks minu teistes ruumides veel kübegi halli õhus leiduma, siis ma ei tea! Siis müürin end paariks päevaks magamistuppa ja käin akna kaudu.

(Kessu jättis oma tolmused käpajäljed kangale. Noh, et endast jälg maha jätta)

Põrand tuleb muidugi äge, seda peab ütlema. Natuke vintage, nagu ma tahtsin. Relakaga lihvimise tulemusena jäävad lauad õige pisut selle ilmega, nagu nad käsitsi ja kirvega tehtud oleksid. Ei mingit siledust! Pisut selgemaks-sirgemaks ta ekstsentrikuga üle lastes küll läheb, aga mitte päris. Ja see on äge!

(Kessu on kõikjal, kus minagi olen. Kui on vaja põrandat pildistada, hiilib ta peaaegu et kaadrisse ja tagasihoidliku kassipreilina sokutab pildile ainult varbad)