Radikasaaga

Kui maailmas on midagi, mida ma eriti värvida ei viitsi, siis need on radiaatorid. Kõike muud värvin suurima heameelega. Küllap just seetõttu olen maganud hulga aega toas, mille radiaatorid on olnud pehmelt öeldes hirmsad. Nüüd on see lõpuks möödas.
Tuletan endist olukorda meelde:

Radikate tagused said hea abilise toel värske valge värvi peale. Kasutasin alküüdemailvärvi, mistõttu haises minu elamine paar päeva päris tublisti. Aga juba oli meeleolu märksa parem.

Radikate eneste tarvis soetasin liitrise purgi spetsiaalset värvi ja ühe väikese tuubi värvitoonijat. Päris lumivalgeid radikaid ma oma magamistuppa ei soovinud, seega toonisin valge värvi õige pisut ja tulemus sobib minu arvates tapeediga päris kenasti.

Radikavärv haiseb veel koledamini kui alküüdemail, seetõttu tuli meil voodist madrats üheks ööks elutuppa tarida ja seal magada. Tegelikult oli see tore - kui magamistuba veel valmis ei olnud, magasingi ju päris pikalt elutoa põrandale laotatud tekikuhja otsas :)

Magamistuba sai veel ühe uuenduse. Mul oli sinna hädasti riiulit tarvis, et oma vööteljed ja mõned teised nipsakad asjad ära panna. Ostsin siis valmis liimpuitkilbid, pinotexisin need üle, paigaldasin kõige tavalisemad riiulikandurid seina, 2x2cm-sest liistust saetud kandurid kapi külge ja valmis. Ja jälle mõtlen ma, et miks seda riiulitegu varem ette võtnud ei ole. Minu magamistoa aknaalune nurk näeb nüüd säärane välja:

Õhtul teki alla pugedes olen mitmel korral õhanud: "Mulle nii meeldib see tuba!"