Sildid

reede, 29. märts 2013

Suure Reede Suured Teod

Kolm päeva võttis vannitoa laega tegelemine aega. Põhimõtteliselt.
27.märtsil olid lauad mõõtu saetud ja lihvitud. Kahe päeva jooksul peitsisin neid 3 korda Lumi pinoteksiga ja lakkisin kõik küljed. 27 lauda, ükshaaval.


Seejärel keerasin kogu materjali näoga põranda poole ja moodustasin abilaudadega väiksemad grupid. Et lauad lae all nõnda palju ei kaarduks (küllap tahavad nad seda niiskes ruumis teha!). Jätsin laudade vahele pisikesed vahed ka. Õhu liikumise ja mängimise tarvis. 


Sain neli gruppi, mis koosnesid 5-8 lauast. Kaheksane oli äärmiselt raske ja lae alla tõsta oli neid paras piin. Loomulikult selgus ka, et lauad on liiga täpselt mõõdetud. Ega midagi - paanid alla, üks ots lahti kruvida, mõned cm-d lühemaks saagida, taas tugilauaga fikseerida ja uuele katsele. Nüüd läks töö ladusalt. Markus käis ja uudistas, tegi pilti ja arutasime omavahel, et kuidas on see küll võimalik, et ühele väga pisikesele laele kulub lausa kolm tööpäeva. Ei ole viga, lohutasin ma meid mõlemaid - need kolm päeva on läinud asja ette.



Viimasena sai paika kolmas paan. Teise pidin seniks esimese peale tõstma. Arvasingi juba planeerides, et see nii peab käima. Manööverdamisruumi on ju ainult lae madalamas osas.
Ja ta ongi paigas! Ainult üks laud veel lisada - see, mis jääb aknapoolsesse seina kindakrohvi kohale. See on erimõõduline - seinad on ju kõverad mis hirmus.
Tegelen selle lauaga vanniesise paneeliga mässates. Sest siis tuleb jälle lihvida-peitsida-lakkida.
Ja paneel, see on ju peaaegu et nagu puutöö. Äge, sellega ma niisugusel kujul varem kokku puutunud ei olegi :)

Lähen nüüd talasid puhastama. Ja küllap ma tänaseks veelgi tegevust leian.
PS: Ilusaid värvilisi mune!

teisipäev, 26. märts 2013

Pinni ja panni...

... peagi saame vanni :)
Põhimõtteliselt saame vannis käia juba praegu. Ja esimene pea- ja jalapesu ongi seal tehtud ka.
Eelmise nädala kolmapäeval võtsin end kokku ja saagisin vannitoa seina torude jaoks kanalid. Jälle! Olen kanalite saagimises kõva käsi juba. Teemanttera vajus hiljuti krohvitud-pahteldatud-värvitud seina sisse kui võisse. Jah, seekord sai kilplase kombel töötatud. Aga kui oleksin pidanud ootama torutöötajat, oleksin ilmselt tänagi veel täiesti viimistlemata vannitoas ja leian, et pigem töötada kilplase kombel kui üldse mitte.


18.märtsil käisin kohalikus väikeses ehituspoes, tõin sealt ära kaks torukanda ja täpselt 2 meetrit voolikut, mis kohapeal kaheks jupiks (800 ja 1200 mm) sai lõigatud. Kohe poes sai need ka turvaliseks "krutitud". Kannad said spetsiaalse lindiga tihendatud ja minu laste isa isiklikult kinnitas vannisegisti seina külge ära. Küll see oli alles päev! On ikka eriline tunne küll, kui enam kui pooleaastase ootamise järel vannitoas jälle vett lasta sai. Ämbrisse esialgu, aga asi seegi :)
Hoidsin torutööde tegemisel silmad-kõrvad lahti ja Annelil võib eelmist postitust kommenteerides õiguski olla - ei paista ka see töö midagi ülemäära keerulist. Tahtmist on vaja. Ja mõningaid teadmisi. Mul on mõlemad. Esimene on remondi algusest peale (väikeste tõusude-mõõnadega) olnud, teisi hangin järgemööda...


Paar päeva lasin torudel olla, siis plommisin segisti  ümbruse tugevatoimelise krohviseguga, mida mul pisut järel oli. Ja krohvisin.
Laupäeval, 23.märtsil oli Julikaga linna pääle asja ja põikasime Espakist läbi. Julika teeb oma kodu vannitoas samuti remonti ja meil on nüüd veel üks jututeema, mida suure põnevusega arutada. Vaadata ulmeutoopilisi puutetundlikke duśisegisteid, eriliselt moodsaid kraanikausse ja rääkida "oma nägemusest". Tõin poest  ära- ja pealevooluvoolikud pesumasinale (mul on pesumasin! Päriselt!) ja olin rahul just nii lihtsa segistiga, nagu ta mul seina sai. Mul on ka puutetundlik - ilma puudutamata vesi juba naljalt voolama ei hakka :D
Seina sisse tekitatud "haavadele" kantud krohv oli laupäevaks kuivanud ja aeg vannil oma kohale kolida. See oli jälle suur päev. Sai jalad kandvaks krutitud ja vann õiges suunas looditud, äravoolutoru ühendatud ja vann igaks petteks ka seina külge kinnitatud. Jah, see oli suur päev! Õhtul sai teoks minu esimene peaaegu et päris peapesu - vannitoas!
---
Plaadimosaiigi ja vanni vahele jäi umbes 4 cm laiune vahe. Sinna olin kohe alguses planeerinud kitsa punase plaadiriba. Eile peale tööpäeva lõppu segasin taas kokku plaadisegu ja panin selle punase porte lõpuks ära. Jälle sammuke edasi. Täna tõin Efe´st vannituppa sobiva katteliistu ja kui vuugitud saan, tuleb liistuke ka ära panna. No siis ei takista mind vannis mõnulemast enam miski!


Sedasama kitsast porteplaati kasutasin keskmise mosaiigilille oranzides osades ka. Nii et triibuke sobib pildi ja vanni vahele kui valatult. Põnevuse lisamiseks jätkasin sama portega ka vanni segistipoolses otsas. Ilus on. Vuukimata veel, aga ilus!

Täna tegin algust vannitoa lae paigaldamisega. 
Minu "magamistoas" on jõuludest alates ootel hunnik lauamaterjali, millele nüüd tikksae (olen ma maininud, et see on üks imeline tööriist!?) sisse lõin ja neid mõõtu saagisin. Lipp lipi haaval tõstsin laudu laetaladele. Lihtsalt selleks, et muljet saada ja mahtu arvestada. Nüüd tuleb lauad alla tagasi tõsta, otstest jupikaupa kinnitada, lihvida-peitsida ja tagasi panna. Nii et edeneb! Ja vannituba muutub aina väiksemaks. Liiatigi, kuna sinna kolis sisse pesumasin. Tõepoolest - elu siin väikeses ruumis on edasi läinud :)



Homme on mul vaba päev. Ja selle pühendangi justnimelt vannitoale. Kui veab, saan lae tehtud. Võibolla ka vanniesise paneeli. Ja veel nipet-näpet. 
Remont on lahe! Endiselt.

esmaspäev, 4. märts 2013

Ma ei ole torumees!

Ma tõepoolest ei ole torumees. Võib isegi öelda, et ma pelgan igasuguseid torutöid. Nii nagu ma ka elektritöid pelgan. Seetõttu viibib remont minu vannitoas ja pean endiselt ema juures pesemas käima. Või pesema köögis. Nii on minu elu juba tükk aega kestnud ja ei saa öelda, et olukord mind kuidagimoodi rahuldaks. Seda enam, et niiiiiiiiiiiiiii vähe on jäänud!

Aga just tänu sellele, et ma torumees ei ole, on minust saanud polsterdaja. Alustan algusest:
kirjutasin paari nädala eest Haljalasse Belluse tehasesse kirja ja küsisin kohe päris otse, et ega neil ei juhtu mööbli tootmisel kangajääke üle jääma. Minul nimelt on kodus mööblikomplekt, millise minu vanaonu päris oma kätega umbes 50a. (või enamgi, ma täpselt ei tea) tagasi meisterdas, mis aga ajahamba poolt üksjagu puretud oli. Teadsin kohe alguses, et sellele komplektile ma eluaastaid juurde annan, kangas on aga teatavasti  kole kallis ja kui seda peab soetama terve diivani ja kahe tugitooli jagu, siis... 
No ja nii võtsingi julguse kokku ja kirjutasin. Bellusest sain kibekiiresti vastuse, et neil tõesti vahel üht-teist üle jääb, tulgu ma ainult järgi.
15.veebruaril asutasime end sõber Julikaga teele. Belluses võttis meid vastu ülimeeldiv rahvas. Igast nurgast hakkas meie ette kogunema kangatükke. "Kas selline kõlbaks?" küsiti. Ja meie ei osanud ära öelda. Saak oli vägev - pressisime autosse 6 suurt kotitäit kvaliteetseid kangajääke. Abakhanis oleksin selle poole tonni eest end hingetuks maksnud. 
Vana mööblikomplekt:


Muidugi olin õhtu läbi nii õhinas - lappasin kangaid virnadesse ja vaagisin ja kaalusin, et millist tükki võtta, milline jätta. Järgmisel päeval sai poest koju toodud ka suur hulk hästi paksu mahulist vatiini, terve hulk pisikesi naelu, klambrilööja ja pühapäeva lõunal otsustasin, et teen mööbli lahtimuukimisega õige pisut algust.
Töö edenes loomulikult raginaga ja ühel hetkel oli pilt minu elutoas päris... no ütleme, et kohutav:


Diivan sai algosadeks kangutatud. Selle istumisosa katsin esmalt ühe vanaema-aegse paksu kollase vatitekiga (millega mul lapsepõlvest mitu põnevat lugu seostub), teppisin selle tugevasti diivanipõhja külge, seejärel katsin pinna paksu vatiiniga ja teppisin ka selle kõvasti kinni. Töö oli raske ja võttis päris kaua aega. 
Tugitoolide kallale riskisin minna alles 2.märtsil. Kangutasin toolid juppideks ja üritasin meelde jätta, milline kruvi millise seibi ja mutriga seotud on. Pool päeva väldanud töö tulemusel sain esimesest toolist jagu, Eesti Laulu otseülekannet jälgides tegin algust teisega. 




Puhas käsitöö:

Pühapäeva, 03.märtsi hommikul sundisin end tööd lõpetama. Siis oli juba lust - kogemus ees ja polsterdamine sujus kui õlitatult.

Tugitoolid enne ja pärast:

Ma olen rahul. Kuidas muidu ma saakski? Esiteks sain maha tööga, mida olin tükk aega edasi lükanud. Teiseks - ma sain uue elu minu enda suguvõsas valminud mööblile (vanaonu rõõmustab loodetavasti Taevas). Ja kolmandaks - kulutasin kogu tööle umbes paarkümmend eurot. Kas ei ole suurepärane?



Nii et see on isegi hea, et ma torumees ei ole. Muidu ei oleks sügelevad käed muud rakendust leidnud :D