Sildid

reede, 28. november 2014

Kui oodata on külalisi

Kui oodata on külalisi, keeran ma alati pehmelt öeldes natuke ära. See tähendab, et minusse istub vastupandamatu soov visata ära nii palju mittetarvilikke asju kui võimalik, poolikuid asju lõpetada ja oma elamisse pisutki värskust või mugavust juurde saada. Just nii läks seegi kord.
Homme õhtul kostitame minu teispoole perekonda ja sõpru tema peatse sünnipäeva puhul ja kuna suurem osa oodatavast rahvast pole kunagi oma jalga me pessa tõstnud, võtsin asja suurelt ette.

Ega need radikadki päriselt värvitud ei oleks saanud, kui külalisi poleks oodata olnud.
Pakun, et neli või viis suuremat sorti kotitäit kraami on elamisest prügikasti veetud. Ausalt, mul ei ole õrna aimugi, kust need asjad kõik tulevad! Riided näiteks? Või katkised adapterid, liistujupid ja kogu see kraam?

Üks väike kapike sai endale kahe ukse asemele ühe ette, seda olete näinud. Sama soojaga ehitasin oma elutoa raamaturiiulile ka uksed ette.


Riiulist vasakule jääv klapplaud peaks ka parema koha leidma, aga kuna teda homme veel hädasti vaja on ja ma selle taga sageli ka õmblen, tuleb kooselu temaga veel jätkata.
Riiulist paremale jääb raamatu- ja pesukapp, mis tegelikult hulk aega tagasi ka pisut tuunitud sai. Nimelt kolis mööbliese otsaseina, kaotas ühtekokku 6 riiulit ja loovutas nende koha televiisorile.
Nii meeldib mulle rohkem. Ka on nõnda palju turvalisem, kuna kass tahtis sageli teleri peale hüpata, et sedakaudu veel suuremaid kõrgusi vallutada. Ja mul ei olnud vähimatki soovi ükskord tuppa astudes suurt televiisorit põrandalt kokku pühkida.


Palav "teeme-ära-tuhin" tabas mind aga üleeile, kui otsustasin poiste toast ühe kuśeti elutuppa vedada, sellele uus kate paigaldada ja ka mõned padjad õmmelda. Nüüd peaks külaliste jaoks rohkem istumiseruumi olema. Küll oli kombineerimist. Teise diivaniga sobivat tooni materjali eiolnud just palju ja padjakatted tulidki natuke erinevad. Ühe ümmarguse "küünarnukialuse" padja tegin ka. Katted on lukkudega ja nende sees on tekid-padjad, mida justnimelt külaliste saabumise puhul tarvitusele võtta saab. Minu pesukapp magamistoas sai seega sekundiks tühjemaks (järgmisel sekundil rändasid sinna juba kangatagavarad ja mõned poolikud käsitööd).



Kahju on, et kuśett diivaniga päris sama lai ei ole ja et kanga toon ka natuke teine on. Aga enne oli ta roheline ja ei sobinud üldsegi, nii et nüüd on igatahes parem.
Lisaks sellele sai kiiruga lõpetatud üks venna tellitud autoistme-tuuning. Ja vannitoa aken sai päris uue näo. Neist asjust aga juba järgmine kord.

Huuh, kuidas mulle meeldib, kui midagi tehtud saab! :)

teisipäev, 25. november 2014

Radikasaaga

Kui maailmas on midagi, mida ma eriti värvida ei viitsi, siis need on radiaatorid. Kõike muud värvin suurima heameelega. Küllap just seetõttu olen maganud hulga aega toas, mille radiaatorid on olnud pehmelt öeldes hirmsad. Nüüd on see lõpuks möödas.
Tuletan endist olukorda meelde:


Radikate tagused said hea abilise toel värske valge värvi peale. Kasutasin alküüdemailvärvi, mistõttu haises minu elamine paar päeva päris tublisti. Aga juba oli meeleolu märksa parem.


Radikate eneste tarvis soetasin liitrise purgi spetsiaalset värvi ja ühe väikese tuubi värvitoonijat. Päris lumivalgeid radikaid ma oma magamistuppa ei soovinud, seega toonisin valge värvi õige pisut ja tulemus sobib minu arvates tapeediga päris kenasti.



Radikavärv haiseb veel koledamini kui alküüdemail, seetõttu tuli meil voodist madrats üheks ööks elutuppa tarida ja seal magada. Tegelikult oli see tore - kui magamistuba veel valmis ei olnud, magasingi ju päris pikalt elutoa põrandale laotatud tekikuhja otsas :)

Magamistuba sai veel ühe uuenduse. Mul oli sinna hädasti riiulit tarvis, et oma vööteljed ja mõned teised nipsakad asjad ära panna. Ostsin siis valmis liimpuitkilbid, pinotexisin need üle, paigaldasin kõige tavalisemad riiulikandurid seina, 2x2cm-sest liistust saetud kandurid kapi külge ja valmis. Ja jälle mõtlen ma, et miks seda riiulitegu varem ette võtnud ei ole. Minu magamistoa aknaalune nurk näeb nüüd säärane välja:


Õhtul teki alla pugedes olen mitmel korral õhanud: "Mulle nii meeldib see tuba!"

esmaspäev, 17. november 2014

Kolmas rooma kardin. Pintsel ja head käed.

Me kõik teame kodusid, kus suure tuhinaga tehtud remont on "peaaegu valmis. Liistud veel panna!". Minu oma ei ole miski erand. "Elada ju saab," mõtlen sageli kui vaatan magamistoa radiaatoreid, esikuseinas rippuvaid lüliteid ja paljusid teisi laokile jäänud kohtasid. Saab elada muidugi. Aga pahatihti harjume nende poolikute asjadega nõnda ära, et me nagu ei näegi neid enam. Ja kui näeme, lohutame end sõnadega: "A kelle asi see on, see on ju minu kodu!"
Mõnikord aga tahaks kohe kogu hingest, et mõned säärased lõpetamata lõpud otsa saaksid. On see siis sellest, et elamises on iga päevaga aina vähem õhku (ausalt, mul ei ole õrna aimugi, kustkohast need asjad minu korterisse tulevad!) või on ees mõni tähtsam juubel, kuhu ammused ja uued sõbrad kokku tulema peavad või... mida iganes.
Minul käivad koristamise- ja ehitamisetuurid ikka lainetena. Ühel päeval hakkab mind näiteks kohutavalt häirima vana kardin ja ega too häir enne üle lähegi, kui uued asemele saan.

Minu elutoa akna ees rippus hulk aega üks tumesinine pimendav ruloo, mis minu kunagises kodus niisama üle jäi. Ruloo ei olnud minu jaoks küll õiges mõõdus ja selle raskuse tõttu oli tema rullimine alati suure riskiga tegevus (ta kukkus nimelt üsna sageli lihtsalt nöörist tõmmates pesast välja) aga parem oli ta ikka kui niisama paljas aken. Seda enam, et põhimõtteliselt kõik minu kodu aknad otse suure tänava poole avatud on. Toda pealmist kardinat vahetasin ikka aegamööda ja katsusin nii ja naa, aga... kole oli ikkagi.


Aken ise on kolmeosaline - keskmine neist avatav. Tirisin siis ruloo alla ja õmblesin akna ette kolm riba, igaüks neist koosnes veel viiest lapist. Sellest pidi minu nägemuse kohaselt tulema 3 rooma kardinat, millest igaüht siis eraldi avada oleks saanud. Aga nii oli ka nõme. 
Linna uue kanga järele minna ei olnud mahti. Kuni ühel päeval küsisin emalt, et ega temal juhtumisi ühtegi valget lihtsat kardinat jõude ei seisa. Muidugi seisis!
Paar päeva pusimist ja minu elu kolmas rooma kardin sai valmis (teine on Kaisa kodus, aga pilti ei ole kahjuks käepärast võtta).



Kuna aken on lai, on seekordne kardin suisa nelja nööriga. Kangas ise on imekerge, paistab õige pisut läbi ja pakub just täpselt nõndapalju privaatsust kui tarvis. Tunnen end nüüd sedasorti kardinate õmblemises päris kindlalt ja nagu ikka, jäid soetamata kallid mehhanismid ning kogu töö sai liistude-nööridega ise ära tehtud. Jõuluajaks lubasin Kaisa õe koju neli sellist kardinat kokku ajada, materjal on juba minu juures. Oligi päris hea, et enda omaga varasemad kogemused kinnistasin.
Kas minu akna ette kunagi ka paksud kardinad saavad või too lahendus muutub, saab näha. Praegu meeldib mulle niigi.

Hiljuti ehitatud kapike sai endale haagi ja nupu. Ja samasugused uksed leidsid lõpuks tee ka minu elutoa riiuli ette. Neist saab pilti kunagi siis, kui kapiesise õmbluslaua eest ära tirin. Hetkel käib kange õmblustöö hoopis teisema projekti kallal.


Laupäev oli tähenduslik selle poolest, et üks iidamast-aadamast ootel olnud töö sai käigu sisse. Pesin magamistoa radikad ja nende taguse seina puhtaks ning samal ajal kui mina õmblusmasina taga olin, võõpasid ühed Head Käed radikatagused seinad valge värviga üle. Pühapäeval tegid sedasama minu enda omad. Nüüd jääb veel vaid oodata, millal mõned käed leiduvad, kes radiaatorid ka üle tõmbaksid.


Novott. Ja nii ongi. Et mõnikord sujub. Selliseid radikataguseid mul täna igatahes enam ei ole:


Praegu mõtlen ise ka, et MISMOODI ma nii sügavas rahus niimoodi üldse olla sain? :D 
Küllap sain. Ja nüüd on see möödas...

teisipäev, 11. november 2014

See kasutu vana kapp

Kui saime magamistuppa puhtjuhuslikult kaks nõukaaegset riidekappi juurde osta ja üks neist kohe ka käiku läks, jäi teine suisa ripakile. Suurem osa sellest peidab end tänaseni isa juures kuuris, väiksema tõstsin olude sunnil elutuppa nurka. Kuna ta sedapidi tuppa ei passinud, nagu ta originaalis olema pidi, tõstsin ta otsa peale ja rohkem kui kuu aega ta nõnda seisiski.


Et nii on nõme, seda ma teadsin isegi. Aga lubasin tal nõnda olla, kuna mul oli plaan!
Plaan algas aga hoopis riiulitest, mis mul telekakapi kõrval paljalt seisavad. Tahtsin neile uksed ette teha, et ruumi pisut visuaalset korda luua. Novott. Ja kuna too väike kapp imekiiresti kraamiga täitus, tuli sellele ka mingi etem rüü välja mõelda. Liitsin siis peas 1+1 kokku ja...
Oi, kuidas ma oleks tahtnud saada üht ilusat lehte paksu vineeri! Veeretasin taskupõhjas münte ja hea elukaaslane tõi poest 2 OSB-plaati. Ning liistud.
Täna võtsin julguse kokku, mõõtsin ja saagisin ja värvisin ja:


Et OSB kumas minu varem koju toodud kangast läbi, tõmbasin sellele kihi valget värvi peale. Nii, liistude värvimise käigus. Kapi toapoolse külje lasin samuti rulliga valgeks. 
Siis lippasin oma lemmikusse EFE ehituspoodi ja sain sealt peotäie torksotsaga väikeseid kruve. Äärelistud plaanisin kinnitada seestpoolt, et kruvide pead välja näha ei jääks ja et liiste peale kanga paigutamist enam üle värvima ei peaks. Õnnestuski.


Homme satun linna ehituspoodi, sealt kavatsen ära tuua ühe uksehaagi, et kapi uks kenasti kinni ka püsiks. Ja ümarliistu pean ostma. Ja ühe väikese kandilise liistu. Ja paela ja aasaga konksud. Siis saan oma rooma kardina ka valmis. On mingi hull tegutsemise aeg.
Kapiga olen aga üsna rahul.



Eriti meeldib mulle see, et enne ei olnud tolles kapis ühtegi riiulit. Tuunitud versioonil on. Selleks lõikasin tema endised uksed lihtsalt natuke kitsamaks ja paigutasin need 10-sendistele kanduritele. Lihtne ja hea viis kogu kraam maksimaalselt ära kasutada.


Näed alumisel riiulil lukuauku, eks? Kohe kappi avades on selge, kust too riiul pärit on. Ja see just ongi nii äge! :D
Õhtul lubas meespool mulle riiulite ette ka plaadid valmis saagida. Jah, neid on ikka õigem teha korraliku saega. Täna pusisin tikksaega ja selge on, et see ikka parim viis OSBst jagu saamiseks ei ole. Samas - parem ikka, kui mitte midagi, eks? Oi, aga käed sügelevad kangesti....

Üks õhtuhämar enne/pärast pilt ka:


teisipäev, 9. september 2014

Seenelkäik. Olen elus.

Ole tervitatud, hea lugeja, kes sa arvasid juba, et teise ilma olen kolinud ja sellesinasema maamuna peal enam remonti ei tee. Ei, ma ei ole surnud, kuigi saatus on mulle teda vahepealse aja jooksul korra nii lähedalt näidanud, et tahtmine kaasa minna oli. Nüüd kosun tasapisi ja elan edasi uutes lootustes. Elamise isu imbub tasapisi tagasi. Ja see on hea tunne.

Remonti ei ole viimasel ajal tõesti suuremat teinud. Kapiuksed on endiselt veel pillapalla lõpuni tegemata ja näidata nagu polegi miskit. Vana diivan kolis välja ja ootab Rebase talu rehe all aega, mil minu suveonn valmib. Küllap ta ka valmib, ma olen päris veendunud. Uus ja eelmisega võrreldes tõesti mugav lösu-ase tunneb end eelmise asemel hästi.
Minu koju kolib tasapisi sisse üks mees, kes mulle väga oluliseks on saanud. Õpime nüüd jagamist ja jagelemist, kuigi mõlemat neist nii harva ette tuleb. Minu kodust on saamas Meie kodu. Nii äge!

Seda, et sel sügisel seeni nagu seeni peale vihma on, teavad ilmselt kõik, kes Facebookis kontot omavad. Täna otsustasin siis ka, et põikan tunnikeseks metsa sisse ja toon sealt mõne purgi jao koju. Olgem ausad - 5 pooleliitrist purki marineeritud kuuseriisikaid olen tänavu juba saanud. A no tuli isu ikka veelkord minna.
Esmalt pean ütlema, et olen alati kadestanud neid, kes ütlevad ilmatuma salakavala moega, et neil päris igioma ja ülisalajane seenekoht on. Ega nood siis kaardiga vehkima ei hakka, kus see võlumets täpsemalt asub - parimad seenepaigad hoitakse ikka endale. Tänasest olen ise kah ühe säärase paiga omanik. Või noh, küllap on tollel kuusenoorendikul päris omanik ka olemas, aga selle all olevaid seeni pidasin küll päris omadeks. Läksin metsa ühe ämbriga. Vähem kui tunni ajaga oli see triiki. Tänavu on seeni tõesti nagu.. ma juba ütlesin. Kokku olin metsas 2,5 tundi ja oli suur õnn, et autos juhtus nädalavahetusest õunamahlateost üks lastevann olema. Sain selle peaaegu et täis. Siis tuli piir ette. Ei, seened ei lõppenud veel sugugi otsa, aga keegi peab needsamad ju puhastama-marineerima ka!


Ma polegi varem vist päris üksinda seenel käinud. Seda peaks tegema, ausalt. Kuulsin kummalisi loomahääli ja ühe puhul pidin äärepealt läbi kuusenoorendiku punuma pistma, kuni mulle kohale jõudis, et seda heli tekitab kellegi mootorsaag kaugel metsa taga. Päris ulme. 
Ühest ämblikuvõrgust tuiskasin pea ees läbi, sellest on kahju. Ei osanud lappida teist ka :( 
Noppisin siis aga edasi, ümisesin tuntud laulu: "Mõni mets on elus ilusam kui teine, mõni mets on kohe väga-väga ilus..."
Nii möödaminnes tekkis ka kaks päris uut vanasõna, mis kohekohe üle-Euroopalikuks hitiks saavad: "Ära hinda kunagi seent tema kübara järgi." Ning "Kui kükitad, korja kõik seened ära..."

Oli õnn, et autos juhtus olema üks lastevann:


Nüüd ootab mind kodus terve koorem kuuse- ja porgandriisikaid puhastada ja marineerida:


Kohtumisteni!

pühapäev, 4. mai 2014

Ära viska vana kappi ära

Kui minu magamistuppa saabus tore lainelise esipaneeliga voodi, ihkasin samasugust kappi ka. Neid ikka vahel müüakse, hoolikal otsimisel ja piisava kannatuse korral võib sellise üsna soodsaltki saada. Aga et mul elus praegu see periood käsil on, kus isegi väga soodne on hirmkallis, tuli ise midagi välja mõelda.
Ma ei oskagi öelda, kust see idee mulle pähe kargas, aga ühel hommikul voodist kappi silmitsedes oli ta lihtsalt peas. Et linane kangas ja mõned liistud siis. Et nende vahenditega peaksin uksed teisemaks saama küll. Rääkisin siis oma plaanist sõbrale, kes hankis mulle kiiresti terve hulga täpselt parajaid puidust liiste. Tema vanematekodu õues sai need üle lihvitud ja koju pinotexima toodud.


Sel ajal kui peitsitud liistud kuivasid, õmblesin ühele vanale ruloosüsteemile uue linase kanga peale, tegin uue pitsiriba ja katsetasin varasema kahe "paneelkardina" asemele ruloosüsteemi.


Ruloo õmblemine väga keeruline ei olnudki. Sisemine ülemine latt tuli parajaks saagida ja kanal hästi tuugalt õmmelda, et see kardinat üles-alla tõmmates libisema ei pääseks. Eks kruviga oleks saanud ka fikseerida, aga mul õnnestus kanal tõesti nii tuuga teha, et selleks ei olnud tarvidust. Too pitsiga riba on klambripüstoliga ülemise liistu küljes. Rulookardinal endal miskit pitsi küljes polegi. Ja mida linasemaks sai silmavaade, seda enam karjusid pruunid kõrgläikelised uksed.

 Uus ruloo ja vanad uksed
Varemalt rulookardina asemel olnud paneelid lõikasin kitsamaks ja pintseldasin parajad tükid seinaliimiga ustele. Tapeedilabidaga sirgeks ja liiste ootama.


Liistud kinnitasin lihtsalt kruvidega. Puurisin augud ette, et kruvi pinge liistu katki ei pressiks ja lasin need lihtsalt kapiuste külge. Eriti tore oli, et sain seks puhuks kasutada kahte trelli ja pidev otsikute vahetamine jäi ära. Jube mugav!


Üks uks minu kapil aga puudub. Kord mainisin juba, et remondi käigus kipuvad mõned asjad arusaamatul kombel lihtsalt ära kaduma. Tolle uksega nii juhtuski. Veelgi enam - poistetoas on samasugune kapp, millel ka üks uks jalutama läinud!
Lahendasin puuduva ukse küsimuse taaskord kardinaga. Oleksin õnnelik, kui saaks teisiti. Hakka või samasugust kappi ostma, et puuduvad uksed ette saaks.


Mäletan toda ukse kadumise lugu tegelikult hästi. Kuna nad väga laperdasid ja tööriistad kapis olid, väänasin nad toore jõuga eest ära ja viisin minema. Sest et minu mõttes oli neid kappe mitte mingil juhul oma elamisse jätta. Õppetund missugune - ära viska vana kappi ära!
Pildilt vaatan nüüd, et kapi otsa sätitud tööriistakastikesed peaks ka pruuni pinotexiga üle käima! 

Poistetoa riidepesa saab umbes samasuguse tuuningu. See on veel natuke poolik, aga tollele leitud kangas meeldib mulle eriti ja näpud kibelevad tööd lõpetama minema.
Kui valmis saan, näitan teilegi!

Ahjaa - kui sinul, hää lugeja, peaks üks selline nõukogudeaegne tore riidekapp jõude kuuris või pööningul seisma ja tast lahti saada ihkad, siis kirjuta mulle! Ma pakuks ustele tegevust ja leiaksin ilmselt ülejäänulegi koha ja sisu :)

---

Ja kui tore on, et külvatud roheline aina kasvab ja kosub! Jätkub nii endale tarvitamiseks kui lähedastele kingitusteks :)


reede, 11. aprill 2014

Rooma kardina õmblemine

Lõpuks sain oma kardina valmis. Kui keegi teine peaks viitsima sellise kardina õmblemist ise ette võtta, panen väikese tegemisloo ka kirja.
Esmalt: rooma kardina eeliseks on kanga vähene kulu. Kuna kardin on akna ees sirgelt, kulub sellele enamvähem niipalju kangast, kui suur on aknaava.

Mina valisin linase kanga. Jah, seda on raske töödelda ja iga kortsuke jääb sellesse sisse, aga mulle linane meeldib ja see klapib hästi kogu ülejäänud ruumiga.

Vajalikud materjalid: Kangas, pits, takjapael (kleebitav), nöör, kinnised kruvikonksud, ehitusliist (25x15mm), 4 ümarliistu, kruvid, tüüblid.

Esmalt mõõtsin kanga pikkuseks aknaava kõrguse + 25cm, keerasin kardina alumise serva 1,5+4 cm tagasi, pressisin maha ja õmblesin läbi. Õmblesin kardina servad läbi ja lisasin alumisse äärde pitsi.


Ülemist äärt praegu ei õmmelnud. Mõõtsin alumisest äärest 20cm, pressisin kanga ja õmblesin esimese kanali. Järgmise kolme torukanali vahe on 36cm. Ülemisse äärde kleepisin takjapaela ja õmblesin selle kardina serva.
ÕMMELDUD KARDINAKANGAS:

Nüüd pressisin kardina aurutriikrauaga korralikult üle ja ajasin kanalitesse ümarad puuliistud. 
Mõõtsin kardina paremast ja vasemast servast 40cm ja tegin selle pahemale poolele kangasse kanalisse sisselõiked. Ajasin nööri läbi avade nii, et see läks puupulga tagant, nööri kinnitasin sõlmega ainult kõige alumise pulga külge!



Saagisin kitsast ehitusliistust sama pika jupi, kui lai sai minu kardin. Lisaks saagisin veel 2 jupikest, millele too pikem hiljem seinal toetuma pidi. Kruvisin liistusse kinnised kruvikonksud - täpselt nöörijooksu kohale, üks nende kahe vahele ja üks sellesse otsa, kust poolt reguleerimine hiljem toimuma hakkab.


Mõõtsin ära kardina kõrguse, loodisin seinale sirge joone ja puurisin oma toredasse seina terve rea ägedaid ja põhjatuid auke. Paar neist võtsid tüüblid omaks ja sain lõpuks kaks abiklotsi seina külge. Kinnitasin kardina "kardinapuu" külge ja vedasin nöörid läbi konkskruvide (vaata joonist).



Seejäärel paigaldasin aknapõse kõrvale kruvi (tore oleks olnud, kui oleksin leidnud ühe puidust mummu, et see ilusam jääks) tõmbasin paelad sirgu ja tõmbasin mõlemat nööri korraga nii palju, et kardina kõrgeim võimalik asend mind rahuldaks. Tegin mõlemasse nööri seina sees oleva kruvi kohale sõlme. Nüüd fikseerisin veel mõned sõlmede kohad ja valmis ta oligi!



Ruumi tegi õdusamaks valge pitskardin, ausalt. Aga kuna minu magamitoa aknad on nii lähedal tollele teisele majale ja linasest kangast juba õhtuhämaras väljastpoolt tuppa läbi ei näe, siis jääb nii. Ühel heal päeval saab aken ka külgkardinad, aga siis peaks Teet mulle riiuliga sarnase kardinapuu tegema ja millal see juhtuda võiks, ei oska sugugi öelda. Sinnamaani kasvatan aknalaual mõnusasti maitserohelist edasi, naudin kevadet ja olen õnnelik.



Ruumi on üsna raske pildistada ;)
Päikesepaistelise ilmaga eriti:


Ja radikavärv on ostetud! Juhhuu! :)

teisipäev, 8. aprill 2014

Riidekapp lihtsate vahenditega

Kui oma magamistuppa rehavarred paigaldasin, et neile rippuv riidekraam paigutada, tundus see ikkagi natuke näotu. Esiteks ei kaitsnud miski rõivaid tolmu eest, teiseks jättis üks toa nurk ikkagi ligadilogadi-tunde ja kolmandaks selgus, et Kessu kasutab minu riideriputussüsteemi redelina - minu pluuse ja pintsakuid mööda kapi otsa ronida armastas ta väga. Aga seda ei tahtnud ma talle lubada. Tuli riidenurgale katus ehitada ja igasugune ronimisvõimalus välistada.

Esmalt saagisin 3 lauajuppi mõõtu ja kinnitasin vajalikesse kohtadesse nurgikud. Kodus olemas olevad kruvid olid jämedad ja puurisin seetõttu laudadesse augud ette - nii ei ajanud kruvi puitu sisenedes viimast katki.


Nüüd puurisin seina augud, tüübeldasin need ja kruvisin latid kapi ja seina vahele. Tulevase kapi "esipaneeliks" ristasin kaks liistu, et moodustuks midagi kardinapuu sarnast. Ülemise ja tagumise liistu kruvides arvestasin sellega, et saaksin kapi peale tekitada lae moodi asja ja et see eest vaadates näha ei jääks.


Kapi "katuseks"kruvisin laudade peale kahe kodus oleva vana kapi kaks vineerist riiulit. Paremast servast jäi pisut puudu ja sinna passis taas lauajupike. Väikesed õhuavad otsustasin jätta, et õhk kappi ja sealt välja pääseks. Nüüd võis riided rehavartele tagasi tõsta.


Ülemisse serva tekitatud paneeli taha peitsin vasest gaasitoru, mis vanast elamisest veel alles oli. Saagisin sellest paraja jupi, kruvisin kapi külge ühe pikema kruvi ja jätsin u 1cm sellest välja. Paremale poole keerasin ülemise puiduliistu paremasse serva ühe kruvikonksu. See oli varemalt kas vannitoas või köögis pesunööri hoidnud, ehk et siis päris algusaegadest saadik oma kohta otsinud. Mul ongi eriliselt hea meel just nende taaskasutuste üle :)

Kaks kitsast linase kanga paani said ühte serva pitsiriba, torukanali ja alumise ääre õmbluse; toru kanalisse ja oligi kõik! Või no peaaegu - liistu peitsisin üle ka.


Nüüd mõtlen, et kas pitsi sai ka piisavalt. Või peaks veel lisama? Või ikkagi mitte? Vähem on rohkem?


Üks lihtne kapitegu.
Ja kodused puidutagavarad on otsas.
Peaaegu täielikult.
Homme katsun paigaldada oma rooma kardina :)

kolmapäev, 2. aprill 2014

Põrandal magamine on minevik

Pisut enam kui 2 aastat on möödas sellest ajast, kui oma koju sisse kolisime. Esiti magasin poistetoas ühel vanal voodil, siis elutoa põrandale lapatud tekihunnikus. Viimasel ajal vedasin elutoa põrandale 90cm laiuse voodimadratsi ja mahutasin end kenasti sinna.

Olen mitetel müügiportaalidel silma peal hoidnud ja mõnegi päris kobeda aseme ostmata jätnud, kuna selle paigutamiseks ei ole siiani lihtsalt ruumi jätkunud. Erilise hoolega on jälgitud noid laineliste vineeridega mööblitükke ja ühel säärasel voodiraamil hoidsin osta.ee-s paar nädalat tagasi hinge kinni pidades pilgu peal. Ja siis tuli Kaisaga juttu, et tema kodus üks niisugune voodi seisab. Lihtsalt seisab ja ootab, kuni pere vanim poeg naise võtab ja voodit kasutama hakkab. Kujutate ette?! Ja et aida all seisev rariteet võiks selle ajani seista pigem kuivas ruumis kasutuses. Liiatigi kui Otto käib alles lasteaias ja tal naisevõtuplaane veel peas ei ole.

Märtsikuu viimastel päevadel pressis Kaisa voodi oma autosse ja tõi selle minu juurde. Mina panin teise kokku ja hakkasin internetist sobivat madratsit otsima.
Kuu 30.-ndal päeval oli mul sünnipäev. Ema, vend ja venna pruut tulid salatit ja kooki sööma. Mina sättisin köögis, kuinad saabusid ja nihverdasid mulle salaja tuppa hiigelsuure kingituse. MADRATSI!

Aulised lugejad - olen kolm ööd maganud päris oma voodis! Ja päris uhiuuel madratsil! Olen niiväga tänulik Kaisale ja tema perele, kes mulle oma retrovoodi välja laenutasid ja neile, kes selle sisse madratsi tõid. Nii äge!



Laeäärne riiul sai tänu tumedale põrandale ka tumedaks võõbatud. Nüüd paistab ta silma ja sobib ruumi paremini, mulle tundub. 
Maalt tarisin ära vanaonu kätetööna valminud pesukapi, pesin selle korralikult puhtaks ja täitsin tekkidega, millede peal varemalt magasin. Neid on aja jooksul hea hulk saanud ja nende paigutamiseks oli hädasti üht pesukappi tarvis. Maale viisin asemele ühe sahtlite ja ustega kapikese, et isa saaks oma voodipesu ära paigutada. Oli kasulik vahetus.
Magamistuba hakkab päriselt valmis saama :)



Nüüd on veel rooma kardin üles panna ja lahtiselt rippuvate riidepuude ette üht-teist organiseerida. Mõtteid, neid õnneks on :)

neljapäev, 27. märts 2014

Rehavarred garderoobis

Küll on  ikka hea, kui sinu kodu lae peale on kolinud noor mees, kes kah ehitusest midagi teab. Või tisleritööst. Või vähemasti niisugune, kel on olemas lööktrell, mõned laenutatavad tüüblid või muud niisugust väärt kraami. Minu korteri teisele korrusele kolis aastakese eest Sten. Tubli noor ja hakkaja mees, kes on sama planeeringuga elamisest hoopis midagi teisemat ehitanud, kelle vannituba on minu omaga võrreldes üüratusuur ja moodne ja kes on mind paaril korral hea nõuga aidanud.

Minu hirmsuur hulk riidepuu-rõivaid vajasid torusid, millel nad rahulikult rippuda saaksid. Ühe kõrgläikeliste ustega nõukogude-aegse kapi tarisin hiljuti poistetuppa ja minu magamistuppa jäi samasugune, aga suurem. Tolle kapi ja parempoolse seina vahele jäi pisut enam kui meetrine vahe. Kohe algul tahtsin nii, et kappi toa nurka ei paigutagi vaid ehitan sellesse auku riputatavatele rõivastele koha.
Suure osa ehituskraamist olen laiali vedada jõudnud, aga õnneks leidus minu kodus veel üks vannitoa lae ja vanniesise paneeli ehitamisest alles jäänud liist. Puurisin-saagisin sellest neli kandurit ja lihvisin need üle.


Ei teagi nüüd, kas saag oli liiga terav või kiirustasin liialt, aga ühel hetkel oli see minu vasakus pöidlas. Selliseid asju tuleb aegajalt ikka ette, mis?


Plaasterdasin sõrme kinni ja puurisin klotsidesse peene puuriga kruvide tarvis augud. 
Nüüd tuli augud puurida ka seina, tüüblid paigaldada ja klotsid seina sisse saada. Aukudega sain Steni trelli kasutades kenasti hakkama, aga tüüblit klotsi sisse keerates olin selgelt liialt jõuline ja klots läks plaksuga pooleks. Olin täiesti meeleheitel ja helistasin naabrimehele. Ta tuli, lai naeratus näol, taskus paar lühemat tüüblit ja pidas mulle lühiloengu tüübli ja puidusse puurimise iseärasustest. Sain teada, et pean kasutama lühemaid tüübleid, aga pikemaid kruve (loogiline ju - läbi klotsi minev kruvi ei ulatugi tüübli sellesse ossa, mis peaks seina sees laienema! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud!) ning et kui trelli otsa panna suurem puur ja puurida vastupäeva, saab kruvipeade tarvis ilusad madalamad kohad. Päripäeva puurides võid hooga lõpuni välja puurida ja nii ei minevat mitte. Jälle targem! Ühe klotsi kruvis Sten ise minu seina ära ja pakkus, et ma võin paar klotsi heaga juurde teha, et niikuinii keeran veel mõne kruvides katki. Aga ma ei keeranud :)
Nüüd tulevad mängu rehavarred. Ostsin kohalikust ehituspoest 2 puidust rehavart (ca 2€/tk), saagisin need parajaks, kruvisin tugiklotsi kapi välisküljele ja oligi olemas:


Nüüd mõõtsin ühe puul seisva pluusi järgi selle vahe, mis järgmise puuni peaks jääma ja paigaldasin teisegi toru. Mõne aja pärast ladusin oma riided rippuma. Ikka nii, et lühemad ülemisele ja pikemad alumisele rehavarrele. Sten arvas, et küllap puidust torud aja jooksul ikka nõgusaks kaarduvad ja lõpuks enam ei pea. Et ta võib mulle toredad metalltorud ka tuua, see polevat mingi vaev. Esialgu jääb aga nii.


Põhimõtteliselt, kui nüüd sellele garderoobinurgale lagi peale ehitada ja uksed ette panna, saab lihtsalt suurema kapi :D Võibolla teengi ühel heal päeval nii. 

Et päevaga ikka enam saavutada, avasin eile õhtul kella 23 ajal tugevdusvaha purgi ja pintseldasin oma magamistoa põranda uuesti üle. Nüüd on sellega korras. Ja mulle on see tume põrand meeldima hakanud! Temas on aja mustreid ja konarusi, täpselt nii nagu mulle meeldib.


Ja mõned eriti toredad kohad on minu põrandas ka :)