Sildid

pühapäev, 30. oktoober 2011

Suure Uduga Pühapäev.

Kui pühapäev algas, ei olnud udu kusagil. Läksin korterisse, pesin mõned tassid ja valmistusin kohvi jooma. Koristasin tube, tõstsin ehituskraami ühe seina äärde ning tõmbasin masinaga ruumide põrandatelt tolmu. Oli ilus selge pühapäevahommik, toad said koristatud ja oi kui mõnus oli kohvitassi kõrval järgmiste tegemiste nimekirja koostada ja end vajalikule toimetamisele häälestada.


Järgmiseks tööks sai sein. Seesama lastetoa sein, mida mitmel korral nii- ja naapidi pintsliga pahteldatud, üksi ja üheskoos abimeestega lihvitud oli. Sulgesin kõikide tubade vaheuksed ja sukeldusin lihvimismaailma. Koos aparaadiga. Küll ma olen ikka tühja tööd teinud! Kõik see, mida käsi jõuab tunniga, on masinale minutite küsimus! Ma ei jõudnuki väga palju nühkida, kui udu oligi kohal.


Küll mul ON hea meel, et remondi ajal samas korteris elama ei pea! Ja küll ma olen õnnelik, et õues on endiselt plusskraadid, mis lubavad aknaid avada ja sellistel ududel end aknast õue hingata. 


Kui külla tuled, siis niipea jalast ära võtma ei pea :)


Ja meil saab tolmuimejaga vaibale joonistada! :)

Prügi pole prügi!

See, et ma vabal ajal vanadest kaltsudest uusi teen ja need siis ka suurima heameelega selga panen, ei ole mitmetele mu sõpradele mingi uudis. Nüüd on taaskasutus kolinud ka minu remonditavasse koju.
Mul oli nimelt tarvis MuRuumi lakke talasid. Küsisin paarist puiduga tegelevast ettevõttest hinnapakkumisi ja panin idee ootele. Aeg-ajalt ikka mõtlesin, et ehk leidub maailmas mu jaoks paar palki niisamuti kah - ilma nendele raha kulutamata.
Juhtuski nii, et siinkandis said ühe kaupluse elupäevad loetud ning selle lammutamist mitu päeva pealt vaadetes tekkis mõte endale paar palki koju tassida. Mälestuseks, või nii :D


PS: Talad on MuRuumi liiga lühikesed ja koledamal kombel naelu täis toksitud. Leian neile koha kusagil mujal, kindlasti leian!

Mõnus laupäev.

Laupäev oli minul üle pika aja tööpäev. Üheksast viieni. Oi, kuidas ma igatsesin samal ajal lihvida! Lõunapausi ajal sain mahti korterist läbi astuda. Seal oli ametis minu ema, keda nõustas/jõustas Härra R. Need kaks on imetoredad - mida kõike nad minu pooliku tööpäeva jooksul teha olid jõudnud! MuRuumi olid siginenud mõned vajalikud kipsplaadid, mõned päris uhiuued tööriistad (minu laenatud vahenditest esimesed, mis spetsiaalselt mulle mõeldud olidki) ja töö käis mitmes ruumis. MuRuumi tagumise seina tapeet oli ennast minekule asutanud.


Peale tööd läksin otsemaid korterisse. Mind ootas terve sein! Milline rõõm :)



Ei tea, millal nende seintega ühele poole hakkab saama?

Väikesed abimehed :)

Mul on kaks toredat abilist, kes aeg-ajalt endale Suures Remontitöös rolli küsivad. Andsin abilistele pähe remondimütsid, kätte lihvimisklotsid ning töö algas.


Lastetoa seina sai pisut silutud.

Ega nende abimeestega pikalt arvestada saa. 
MuRuumi paks vana põrandavärv teeb kähku minekut! Aitäh, kallid abimehed!

teisipäev, 25. oktoober 2011

Sein ees. Jälle.

MuRuumi sein oli kole. Kui korteri sain, oli sellel hele tumedate lilledega tapeet, mis lokkis ja lainetas. Sellele uue tapeedi kleepimine ei oleks kõne alla tulnud. Tapeedi all oli veel üks tapeet, siis veel üks ja veel üks, pisut ajalehe-makulatuuri ning papp. Ning siis kipsplaat aastast ???

Algul mõtlesin, et kraabin kõik maha kuni sellesamuse kipsplaadini. Töö ei edenenud sugugi - mõned kihid olid omavahel lahti, mõned jälle päris kinni. Kipsplaatide vahed olid krohvitud, töö oli olnud lohakas. Pealegi ei püsinud see vana kipsplaat seinas sugugi kindlalt - koputades oli tunda, kui palju oli selle taga vaba ruumi ning osa plaadist tundus suisa õhus olema.

23.oktoobril käis Mu-Ruumis üks sõber, kes on varem kipsplaadindusega kokku puutunud. Vangutas pead. Ütles, et uut plaati vanale peale panna ei saagi - liialt palju on viimase taga õhku. Ja uue plaadi sõrestikku ei olevat kuskile toetada. Paar pauku vastu seina ja:


Kui juba lammutatakse, on sõber J. kohal - talle kohe meeldib lammutada.



Kui sein sai lahti toksitud ja see kenasti põrandalt kokku kraabitud, nägi Mu-Ruum välja hoooooopis teistsugune kui alguses.


Sellisest sai selline:


Appi! Asi kisub ägedaks! Ja päris hulluks. Plaanisin jõuluks koju saada...

esmaspäev, 24. oktoober 2011

Sein ees.

Lastetoa sein, mis sellesamusegi vildi ja vana krohvisegu alt välja koorus, oli kummaline. Narva plokk, teadsid teadjamad rääkida. Selle seinaga oli võimalik ette võtta mida iganes - korralikult krohvida lasta, kipsplaadi ja värvi või tapeediga katta või sirgeks pahteldada. Kuna mu kodus aga sirgeid seinu ei eksisteerigi (ja nii ka jääb!), jäid kõik need plaanid katki.
Samal ajal kui ema ja J. esikus, köögis ja WC-s tolmu üles keerutasid, segasin mina krohvisegust, veest ja veel mõnest ainest kokku vedela mördi, et seda siis selle Narva ploki peale pintseldada. Proovisin krohvida ka, aga selleks peab ikka teadjam ja oskajam olema. Ei olnud mu kätes seda rammu või hoogu, et krohv seinale püsima visata.
Pintseldamine tundus igatahes minu masti töö.


Krohvisegu jäi seinale pintseldades küll päris põnev, aga pisut liiga karm. Siis segasin kokku kipspahtli, vee ja niiskustõkke. Lisasin ka pisut tapeediliimi ning sain paraja hapukoore-paksuse mördi. Seda oli mugav seinale kanda. Mötsisin elu eest, paksema pahtliseguga katsin vuugivahesid, milledest mõned olid muu seinaga võrreldes kõrgemad, mõned madalamad. Kui sein ühe öö kuivanud sai, nägi ta välja juba pisut lubavam:


Katan teda sellesamuse pahtliseguga veelgi. Ja pisut lihvin. Siis proovin üle värvida. Kipsplaati katsun selles ruumis vältida. Kui see sein mulle sellisena mõnda aega meeldib. Eks kipsida jõuab ju alati, eks?

Pahteldamine, lihvimine ja tolmutrall...

Lihvimine on lahe, onju. Mõned nädalad sain käsi ja elamist vaevata peamiselt piitade lihvimisega. Ja küll sai. Lihtsalt ei jaksanud enam. No ja siis tuli see plaatide panemise paus ja lastetoa seina lammutamise paus ja... lootusetuse-paus Mu-Ruumis.
Igatahes oli selge, et köögi lagi ning imepisike kahe aknaga tualettruum peavad saama selga pisut pahtlit ja lihvi, et elu nendes edasi areneks. Sõber J. aitas mind kõvasti. Peab ütlema, et pahteldamine on tal vist veres. Nagu paljud muud asjad.


WC seinad said ka pisut pahtlit. Ise panin. Kipspahtli segamine ja selle kibekärme seina mötsimine on nüüd minu uued oskused.


Järgmisel päeval olid pahteldatud pinnad sedavõrd tahenenud, et neid võis asuda lihvima. Mina tegin seda vähe - tekkis põnevaid mõtteid seoses lastetoa seinaga. Sõber J. aitas mind aga seegi kord. Ronis, kuhu vaja ja tegi mida vaja. Universaalne, armas ja hästi painduv sõber.



Samal ajal liikus minu superema kuumapuhuriga esikus mööda uksepiitasid. Plaan sellest, et jätan ülejäänud piidad puutumata, oli läbi kukkunud! Kui juba, siis juba! Igatahes ka esikus oleva kapi liistud (mis sõna see oligi, ei tule meelde!) said kuuma ning vana ja koltunud värv nendelt mullus maha.
Kohutav tolmupilv heljus toas! Pahtlitolm köögist ja wc-st segunes esikus piitade lihvimisest tekkinud värvi- ja puidutolmuga.
Õhtul nuuskasime kõik kas puidu- või pahtlitüübleid. Või mõlemit. Igatahes said meie kõigi ninad korralikult pahteldatud.

Aitüma, abilised!

Täiesti vale ots.

Juba 06. septembril (3 päeva peale võtmete kätte saamist!) ajasin küüned taha oma magamistoa tapeedile. Mõtlesin, et teen remondiga algust. Mäletate ju - lagi, seinad ja põrand.
Esimesed ribad tapeeti õnnestus seina küljest ka niisutamata maha saada, selles ei tundunud mitte midagi keerulist olevat.


Tol päeval kandsin täiesti puhtaid remondiriideid - valgeid tuhvleid ja villast kampsunit. Seni, kuni ühe kihi järel eemaldus teine, siis kolmas ja neljas ning siis jäi kõik kinni. Mingid kihid lihtsalt keeldusid seina küljest lahti tulemast. Või kui tulid, siis koos papiga. Või suisa koos nõuka-aegse kipsplaadiga!
Tapeeti sai mitmel õhtul nokitud ning rõivad läksid aina tolmusemaks.
Alles hiljem selgus, et kogu see tapeedi nokkimine oli asjata. Alustasin täiesti valest otsast. Samas - kuidas ma muidu oleksin teada saanud, millises seisukorras sein on vana tapeedi all ja millise lahendusega võiks edasi minna. Pealegi  - nüüd ei saa keegi ütelda, et ma ei ole oma toas tapeeti nokkinud. Või minu ema ning sõber J.  :)

Vildiseinte kadumine.

Seda, et lastetoa seintele on mingil arusaamatul põhjusel vildist kate kleebitud, mainisin juba alguses. Nüüd oli tarvis see eemaldada. Kangesti põnev oli teada saada, mis selle taga peitub ning järele uurida, mis põhjusel see kangas siis ikkagi sinna seina ülepea kleebitud oligi.


Ema oli vildi eemaldamisel abiks. Või siis - ta eemaldaski selle peaaegu et üksinda. See, mis seina alt välja tuli, oli päris... ütleme nii et üllatav. Seinas oli vana krohv, mis millegipärast oli sealt eemalduma asunud. Seina paremas ülemises nurgas oli kohutavalt suur õhumull. Toksisin krohvipinna sisse augukese ja piilusin - seina all paistis kõik sirge ja valge olema. Tegin teisegi augu - ikka sirge ja valge. Kolmas andis samuti sama tulemuse. Tekkis mitu põnevat ideed, kuidas mullist lahti saada või sein oma endisele asukohale tagasi lükata. Lõpuks otsustas seina saatuse sõber J, kes pistis sõrmeotsa ühesse auku ja tõmbas. Pool seina sadas korraga alla. Hää oligi. Sest et vaevalt oleks nii suur krohvipind oma endised mõõdud tagasi saanud, kui ta kord juba nõnda laiaks paisunud oli.
Ülejäänud poole aitas ema paar päeva hiljem alla.


Ja mis edasi???

teisipäev, 18. oktoober 2011

Keraamiline plaat. Saabus abiväge.

Olin oma arvutisse salvestanud mitmeid pilte köökidest, mis mulle meeldisid. Paljudes neist oli seintel keraamiline plaat. Minu köögis oli see ju alguses ka nii.
Käisin kahel korral plaadipoodides tuulamas ja mõtteid kogumas. Lõppeks leidsin ühe soodsa hinnaga Itaalia keraamilise plaadi, mis tundus mulle oma tooni tõttu sobivat.
Otsisin infot plaatide paigaldamise kohta, hankisin ristikesed ja segu ning valmistusin proovima midagi, millega varem kokku puutunud ei olnud.
Õnneks leidsin kellegi, kes varem plaatinud oli - oma isa. Jah, enne oleksin pidanud piitadega päris ühele poole saama ja lae ning seinad korda tegema, aga kui asi puudutab minu isa, tuleb esimesest võimalusest kinni haarata. Järgmine ei pruugi lihtsalt väääga pikka aega tulla.
Esmalt tuli välja visata kraanikauss, viimane kapp ja seinalt maha toksida roheline plastmassplaat. Ning augud ära krohvida:


Seejärel sai mõõta plaaditava osa tõenäoline kõrgus, taguda "sidumiseks" seina vajalikke auke ning loodida esimene plaadirida.




Plaatimine läks kiirelt. Vuukide täitmine mitte nii väga. Need on vuukimata. Aga ei ole hullu, kuna piitade lihvimisega ei ole ma veel ka lõpule jõudnud. Nüüd on korraga tegemistega mitmes sektoris algust tehtud. Ja mida päev edasi, seda nõutumalt ma oma remonditavas paradiisis seisan. Lihtsalt ei oska enam näha nurka, kuhu järmisena tormata - igaüks neis karjub tähelepanu järele. Lihvimises tahaks kangesti pausi pidada. Esialgne plaan kogu korteri vanad piidad paljaks kraapida on asendunud veendumusega, et teen lõpuni vaid need, millelt värv maas on. Teistega vaatab kunagi hiljem, mis saab...


Piidad, piidad...

Vanade uksepiitade järjekordne katmine värviga ei sobinud minu plaanidesse. Otsustasin, et kraabin või kuumutan vana värvi maha, lihvin piidad üle ning ongi. Alustasin vana värvi eemaldamisega.


Värvi eemaldamisega läksin sedavõrd hoogu, et kuumutasin seda ka põrandalt:


Esiti arvasin, et suudan põrandavärvi kokku korjata ja ära kaaluda. Seda oli PALJU! Aga prügikotti sattus muudki ja leppisin teadmisega, et seda sai palju. Kooritud värvi alt paistis täitsa vahva laud:


Mis puutub aga piitadesse, siis nendelt ei tahtnud värv sugugi kerge vaevaga eemalduda. Ja lihvida ei olnud neid samuti kerge.
Minu lemmikkaupluseks sai EFE, kust hankisin kõikvõimalikke lihvnuustikuid ja pabereid, hää sõbranna tõi mulle lõppeks lihvmasina ja katsetasin sellega. No kerge ei olnud! Siis avastasin ketta, mille pind oli kaetud takjamaterjaliga ning mida sai relaka külge keerata. Sellega oli töö lust! Koguni nii lust, et väsinud kätega töötades võis end ära unustada ja mõne olulise nurga sirgeks lihvida. Paraku ei pidanud ka ketas väga kaua vastu - õige pea sai selgeks, et selle diameeter on ohtlikult vähenenud ning paberit ei hoiagi enam eriti miski kinni. Olin kitsaste servade lihvimiseks kasutanud lihvtalda ennast. Kogemata, muidugi.
Soovisin saada uut talda, aga seda EFE´s ei olnud. Sain selle, mis käis trelli otsa. See aga oli päris kohutav relv - trell mässas mu käes ja lihvimisest head nahka ei tulnud.
Hakkasin just meelt heitma kui vend teatas, et tal on täiesti toimiv lihvmasin. Vinge! Nüüd saan edasi lihvida!

Igal õhtul kui leidsin mõne tunni lihvimiseks, nuuskasin hiljem puidutüübleid. Või nii mulle tundus. Aga elu on lill! Lihvimisele vaatamata!

teisipäev, 11. oktoober 2011

Kapid välja!

Läikivad kapid pidavat moes olema. Aga mina nende jäämist kööki isegi ei kaalunud. Ruumi ei ole selles olulises ruumis palju ning kahe rea pleekinud valgete kapiuste jäämise mõte ei tundunud hea. Seda enam, et mul on vaid mõned taldrikud, supikausid, kingituseks saadud imearmas purgike ja mõned kahvlid-noad-lusikad. Küllap oma kraami muul moel mahutan.
19.septembril käisid mul külalis armsad tädi ja onu ning abistajate toel kolisidki kapid köögist välja.




Nüüd said vaba voli lahkumiseks ka plastmassist tumerohelised plaadid seinas. Sai hakata lagesid küürima ja kooruvat värvi eemaldama.


Karm töö! Kui ühest august nokkida, tundub, et tahaks aina jätkata ja jätkata ja jätkata... Pean end pidurdama, et mitte kogu lage alla kiskuda. Kumerad nurgad lagede ääres on lahedad!

Pliidi tulemine.

Oli selge, et kui vana pliit oma kohalt kadus, tuli selle asemele uus organiseerida. Meie piirkonnas tegutsev vana pottsepp Alvi oli nõus mulle uue pliidi tegema. Alvi on mees, kelle arvates vanadest kividest pliit kohe kindlasti ilus ei jää. Nii püüdis ta mind mitmel korral veenda, et kui pliit üles ehitatud saab, tuleb sellele ikka ilus plaat peale panna. Minul jätkus jonni talle vastu hakata.
Esiteks tuli välja mõelda, kust saada vanu telliseid. Välja mõtlesin. Paari nädala jooksul riietasin end tööpäeva lõpus ümber ning tegelesin veel ühe vana pliidi lammutamisega. Minu teadmised pliidi hingeelust täiustusid iga kivi eemaldamisega. Naljakas, kui lihtne on vanu pliite lammutada - kivid oleksid justkui liivaga üksteise otsa mörditud. Aina võta ja imesta.


Pottsepp Alvi arvas, et soemüür tuleks ikka ka ära lammutada. Vähemasti köögi poolt. Ta võttis selle töö ise ette ja 16.septembri õhtul nägi minu pliit välja säärane:


Edaspidist protsessi oli juba raske jälgida. Alvi käis igal võimalusel tolmutamas. Mina pidin mitmel korral ahjusegu juurde ostmas käima. Kokku kulus pliidi ehitamisele 8 kotti (!) ahjusegu, mida on minu meelest palju. Ei tea, kuhu see kõik kadus :)


21. septembril tuppa astudes tervitas mind paks tolm ning minu tuttuus vana pliit!



Olen rahul. Tõenäoliselt kõige mustem töö on tehtud.

PS: Pliit ei tõmba - leidsin esikust korstnalõõrist haki pesa, mis on mulle peaaegu et tuppa kukkunud! Otsin korstnapühkija ning võibolla tuleb pliidist korstnani viiv lõõr ka uuesti teha. Kangesti nõgine on see.
Olen oma püstakus ainus, kel pliit alles. Võimalik, et terves majas. Kõikjalt mujalt on see välja lammutatud. Loodan, et saan sellele elu sisse ja jõuluks puupliidi all küpsenud liha pakkuda.

PS: Isa vaatas 25.oktoobril korstnasse - see tõmbavat kui mühin! A kus siis viga on???

esmaspäev, 10. oktoober 2011

Pliidi minemine.


Esimesena pidi minu kodust lahkuma pliit. Võimalik, et ta oleks sellisena ka kõlvanud, aga ma tahtsin vinget vanadest punasest tellistest pliiti.

Surfasin ehitusfoorumites, uurisin internetist kõikvõimalikke materjale pliidi lammutamise kohta.
Esimeseks eemaldasin pliidilt ja selle ümbrusest valged kahhelplaadid. Paremast seinast tuli koos kahhelplaatidega maha ka suur osa krohvi. Selle, mis jäi, aitasin haamriga maha.


Et pliidi sisse pugeda, tuli eemaldada pliidiraud. Pliidi sisemaailm tundus väga põnev. Ja väga tahmane.


Edasi käis lammutamine kivi kivi haaval. Oli lihtsam, kui ma arvasin. Ahjukasti väljatõmbamine ei olnud samuti midagi keerulist. Sain aimu, kuidas pliit töötab ja hakkasin tasapisi uskuma, et saaksin ka uue pliidi ladumisega iseseisvalt hakkama. 


    

Riskisin lammutada nõnda palju, kui palju lahtiseid kive kätte sain. Soemüüri alumisi kive igaks juhuks ei puutunud. Ei teadnud ju, kas nende liigutamisel müür õige korraga kaela ei saja. Oi, kui palju oli tahma ja segu! Algul üritasin kokku lugeda prügikotte, mis kulusid pliidimaterjali mahutamiseks, mingil hetkel kadus aga järg käest ära - nii palju oli seda.
Pottsepale avanes kööki astudes säärane vaatepilt:


"Proffessionaalne töö!" ütles ta ja minu kõrvad liikusid.
Minu tegemisi köögis sai läbi luugikese jälgida ka teisest toast. See oli enne, kui uus pliit vana kohale kerkis.