Sildid

teisipäev, 9. september 2014

Seenelkäik. Olen elus.

Ole tervitatud, hea lugeja, kes sa arvasid juba, et teise ilma olen kolinud ja sellesinasema maamuna peal enam remonti ei tee. Ei, ma ei ole surnud, kuigi saatus on mulle teda vahepealse aja jooksul korra nii lähedalt näidanud, et tahtmine kaasa minna oli. Nüüd kosun tasapisi ja elan edasi uutes lootustes. Elamise isu imbub tasapisi tagasi. Ja see on hea tunne.

Remonti ei ole viimasel ajal tõesti suuremat teinud. Kapiuksed on endiselt veel pillapalla lõpuni tegemata ja näidata nagu polegi miskit. Vana diivan kolis välja ja ootab Rebase talu rehe all aega, mil minu suveonn valmib. Küllap ta ka valmib, ma olen päris veendunud. Uus ja eelmisega võrreldes tõesti mugav lösu-ase tunneb end eelmise asemel hästi.
Minu koju kolib tasapisi sisse üks mees, kes mulle väga oluliseks on saanud. Õpime nüüd jagamist ja jagelemist, kuigi mõlemat neist nii harva ette tuleb. Minu kodust on saamas Meie kodu. Nii äge!

Seda, et sel sügisel seeni nagu seeni peale vihma on, teavad ilmselt kõik, kes Facebookis kontot omavad. Täna otsustasin siis ka, et põikan tunnikeseks metsa sisse ja toon sealt mõne purgi jao koju. Olgem ausad - 5 pooleliitrist purki marineeritud kuuseriisikaid olen tänavu juba saanud. A no tuli isu ikka veelkord minna.
Esmalt pean ütlema, et olen alati kadestanud neid, kes ütlevad ilmatuma salakavala moega, et neil päris igioma ja ülisalajane seenekoht on. Ega nood siis kaardiga vehkima ei hakka, kus see võlumets täpsemalt asub - parimad seenepaigad hoitakse ikka endale. Tänasest olen ise kah ühe säärase paiga omanik. Või noh, küllap on tollel kuusenoorendikul päris omanik ka olemas, aga selle all olevaid seeni pidasin küll päris omadeks. Läksin metsa ühe ämbriga. Vähem kui tunni ajaga oli see triiki. Tänavu on seeni tõesti nagu.. ma juba ütlesin. Kokku olin metsas 2,5 tundi ja oli suur õnn, et autos juhtus nädalavahetusest õunamahlateost üks lastevann olema. Sain selle peaaegu et täis. Siis tuli piir ette. Ei, seened ei lõppenud veel sugugi otsa, aga keegi peab needsamad ju puhastama-marineerima ka!


Ma polegi varem vist päris üksinda seenel käinud. Seda peaks tegema, ausalt. Kuulsin kummalisi loomahääli ja ühe puhul pidin äärepealt läbi kuusenoorendiku punuma pistma, kuni mulle kohale jõudis, et seda heli tekitab kellegi mootorsaag kaugel metsa taga. Päris ulme. 
Ühest ämblikuvõrgust tuiskasin pea ees läbi, sellest on kahju. Ei osanud lappida teist ka :( 
Noppisin siis aga edasi, ümisesin tuntud laulu: "Mõni mets on elus ilusam kui teine, mõni mets on kohe väga-väga ilus..."
Nii möödaminnes tekkis ka kaks päris uut vanasõna, mis kohekohe üle-Euroopalikuks hitiks saavad: "Ära hinda kunagi seent tema kübara järgi." Ning "Kui kükitad, korja kõik seened ära..."

Oli õnn, et autos juhtus olema üks lastevann:


Nüüd ootab mind kodus terve koorem kuuse- ja porgandriisikaid puhastada ja marineerida:


Kohtumisteni!