Sildid

pühapäev, 27. jaanuar 2013

Hüdroisolatsioon vannitoas. Miks nii hilja?

No on ikka häbilugu küll, kui vannitoa remont seisab põhimõtteliselt kolme asja taga: isolatsioon, plaat ja vuuk ja nendega on võimalik venitada üle kahe nädala! Kõik kolm eraldi ei võta ju peaaegu et üldse aega!
Kuhu on kadunud vahepealsed päevad kuni tänaseni?
Olen neid hoolega kulutanud. Aga olen õnnelik olnud. Ja teadnud, et Ühel Päeval see mastiks ikka ka maha saab.
Täna oli see päev. Valisin selleks tööks ühe kiireima nädalavahetuse sel aastal. Ja see ei ole esimene kord, kui kiiretel aegadel sünnib palju ja korraga.
Tulin just väikeselt puhkuseväljasõidult (päris ausalt - ma käisin ja lõõgastusin! Nii megatore oli!), ajasin jalga oma tolmused remondidressid, panin juuksed patsi ja haarasin pintsli järele. Peale tunnikest tööd korjasin kokku dressid ja tossud ja käisin trennis. Vot, milline tore pühapäev! :)

Remondist siis lähemalt: kõigepealt pintsliga kiht mastiksit maha:


Ja seejärel kangas, mille taas mastiksiga katsin. Jaokaupa. 


Siis jälle mastiks alla, kangas peale ja mastiks peale. 


Tund aega hiljem olin juba päris lõpus ja hüdroisoleerisin ukseesist.




 Lihtne töö oli! Miks ma sellega varem pihta ei ole hakanud? Selle tunni oleksin ju näpistanud mistahes päevast! :)
No on nagu on. Vahel lihtsalt ei viitsi. Või ei taha. Täna lõpuks viitsisin ja tahtsin. 
Töö kuivab nüüd homseni. Ja siis võiksin põhimõtteliselt põrandat plaatima hakata. Jah, peaksin selle tõesti plaani võtma ja ära tegema! :) Lapsed nii ootavad juba valmis vannituba...

neljapäev, 10. jaanuar 2013

Rõõmukildude eri.

On juba selle aasta kümnes päev. Üks igavesti tore päev. Üks igavesti tore aasta!

Eile juhtus see, mis ükskord ikkagi juhtuma pidi - minu mosaiik sai vannituppa seina!
Abiks käis taas minu supervend, kes pidas oma rolli pigem tagasihoidlikuks, kuna töö sai tehtud ladusalt ja sellele sai kulutatud pisut üle ühe tunni.
Oleks ma aimanud, et plaatimine NII lihtne on, oleksin juba ammu plaatinud :)
9.-nda jaanuari hommik minu PesuRuumis sai otse loomulikult ka pildile üles võetud. Siin ta on, minu elu kõige suurem (noh, ainuke ka) plaadikunst.
Nüüd terve rida pilte. Ma olen õnnelik!
Kõigepealt plaadisegu kammiga alla ja esimene tükk (nii suure ma ta lõikasingi!) paika:



Edasi läks juba kiirelt:




Vasakus servas oli paar plaati, mida tuli natuke kitsamaks näpistada ja üle käiata. Paremas servas oli sama mure vaid ühe, ülemise killuga. Aga see mure oli väike. Kokkuvõttes läks üliladusalt.


Olen ju õnneliku näoga?


Mu rekordkaua aega võtnud töö on lõppeks seinas. Kui nüüd veel vuugitud ka saaks :)


Ja veel üks pilk otse ukselt:


Armas sõber, kes sa minu blogi loed: ma olen nii õnnelik!
Ja minu vannituba tuleb ilus. Olen selles täiesti veendunud.
Päriselus on kõik veelgi ilusam, kui mõtetes.
Näeme jälle! :)

teisipäev, 8. jaanuar 2013

Remontiline uus aasta :)

2013. aasta on mul väga eriliselt hakanud. Ma tantsin jälle ja õhus on tunda remontikat.
Eriline oli juba aasta esimene päev. Kui sageli seda ikka juhtub, et üleriigilisel "peavalupäeval" tassitakse ema keldrist ära üks kaua kasutuna seisnud kapiromu, saetakse selle jalad lühemaks, üks külg peaaegu et üldse ära, torukanalid riiulitesse ja pressitakse see kraanikausi kapi sisse. Sain nõndamoodi juurde kolm kasutatavat riiulit, milledest köögis suurt puudust olin tundnud. Nüüd ei viska ma vorstinahka nii naljalt enam kartuliämbrisse :D


4.-6.jaanuar möödusid töö, ema trauma ja värvimise tähe all. Kõike oli. Remontikat nõnda palju, et seinad said nende päevadega kaks kihti pärisvärvi ja põrand peale kihi nakkedispersiooni.


6.jaanuari lõunal võtsin ja pühkisin enam kui aastakese tagatoas kössitanud vanni tolmust puhtaks ja tassisime selle pojaga "vanniproovi". Jalakesed tuli alt ära kruvida, sest muidu ei oleks see tuppa mahtunud. Sättisime siis vannikese tema tulevasse asukohta ja imetlesime tükk aega. Laps oli kohe nõus selle sisse ronima, kui ma teda tagasi hoida ei oleks suutnud. Ja siis tuli mul täiesti uus mõte:


miks ma peaksin vannijalgu sobivasse kõrgusesse kruvima, kui võiksin hoopiski vanni alla sokli laduda?
Ja ladusingi. Müürisegu sai tõhus - segasin sellesse ka PVA-liimi, tellised tegin eelnevalt märjaks. Ma ütlen, et on ikka ilmatuma tore, kui sinu "magamistoas" juhtub leiduma ports punaseid telliseid. Ja seda ütlen ka, et mulle ikkagi kohutavalt meeldib müüri laduda! See tekitas minus nii hea tunde, et oleksin suurima heameelega aina jätkanud ja jätkanud.




Peaks kalendrist järgi vaatama, mis kõrgustes see kuu tol õhtul oli. Sest et uusi mõtteid-tundeid pressis niisuguse jõuga tuppa, et nendega võitlemiseks oleksin pidanud seifis istuma.. Või külmikus. Kohe OLI selline hea ja positiivne energia õhus. Ilmselt hakkab ühe südamevalu lõpp paistma. Mitte et tunneli lõpus oleks valgust paista olnud, aga vannitoas oli vanni paista küll. Kasvõi korraks. Ja see andis jõudu.

Eile hommikul ärkasin uue ja värskena. Elu on ilus! Lõpuks ometi!
Nõelusin kokku lapse tennise kannataguse, tegime kohvi ja võileibu. Sõime, vestlesime ja kui tuba tühi oli, segasin südamerahuga kokku kodus seisnud pool kotti tsementi ja valasin selle oma vanni alla. Et ka see pind lõpuni sile saaks :)



Eile enne tööpäeva algust viisin ema arsti juurde, käisin apteegis ja kohalikus ehituspoes ja nüüd ootab mind terve kott tasandussegu! Milline imeilus päev, kas ei olnud? Ja eile oli alles selle aasta seitsmes päev!

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Värvi/segune aastavahetus

Ja ongi uus aasta käes. Imestasin, kuidas inimesed seda aasta kokkuleppelist vahetumist ootavad-igatsevad ja igatsesin ise kah natuke. Sest et ei ole olnud lihtne aasta. Kuidagi keeruline, tüütu, väga tagasihoidlik minu isiklikus elus (milles ma ise, va remondihull, süüdi olen) ja igav oli.
Ehituseski ei olnud eelmise aasta vunki sees. Mis on ka arusaadav, kuna suvi sai pühendatud põllule ja kodule jäi tähelepanu vähem.

Minu eelmise aasta ühest soovist - saada valmis vannituba - libisesin üle. Lihtsalt kiire oli ja otsustasin, et selle pärast päriselt põdeda ka ei tasu. Kiire, siis kiire. Küll jõuab. Kõikide asjadega jõuab.

31. detsembri hommikul kruntisin oma vannitoa seinad esimest korda. Enamasti pintsliga.

Siledale seinale lähenesin rulliga ja selle sain kenasti läikima. Paar pahtelduspraaki tulid ka lagedale ja nüüd mõtlen, et kas jätan need naljaviluks ja enese teadmiseks alles või lakun pinna pahtlilabidaga veelkord üle. Mulle meeldib mõte mitte päris perfektsest seinast. Sest et üldjoontes mul siin selliseid tõepoolest ei olegi. Ja kas ma tahangi, et üks selline eksisteeriks? Pigem mitte. Las olla siis kõik juba ansamblis :)


Päeva teises pooles võtsin kätte ja segasin kokku isetasanduva põrandasegu ja vee. Et põrand siledamaks saada. Vannitoas enam tuustida ei saanud - segutamine tekitab tolmu ja segu tuleb valada puhastatud ja tolmuvabale pinnale. Eks ma siis tolmutasin omaenda kitsas esikusopis.

Segu korraga ämbrisse tegema ei mahtunud ja pidin seda tööd kahes jaos tegema.


Kui kogu põrand segumaterjaliga kaetud oli, läikis see nii kutsuvalt! Isegi sedavõrd, et järgmisel päeval pidin ukseavas segu sisse suure varbaga väikese süvendi toksima. Ikka veendumaks, et põrand päriselt veel tallamist ei kannata.


Aasta esimese päeva õhtuks oli põrand tuhkhalliks kuivanud. Materjaliks AKRITi seguvärk (3-20 mm), 25 kg. Kulus üksainus kott, millele kulutasin kohalikus ehituspoes 11€.
Küll ma mõtlesin, et lähen kohemaid ja toon endale tagavaraks veel ühe koti. Noh, eks ikka selleks, et veel valada. Aga täna tehtut hinnates ja seda turritavat toruotsa (näete jah, see on seesama torujupp, mille pärast ma iseendal käe peaaegu et pooleks pidin lööma! Ma ei saanudki sellest lahti ja isu läks täiesti ära kah!) hinnates arvan, et sellest kogusest piisab küll.
Küll on see põrand nüüd ikka sile! Uskumatu!
Järgmiseks mastiks ja kangas. Ja seintele päris värv. Ja seejärel võib ju lausa plaatima asuda! Pinda arvestades ei ole see juba miski töö. Ning siis.... siis vann sisse, torud ühendada, kapp välja ehitada ja - volaa!
Eesti keelde tõlkides võib öelda, et tööd veel jagub ja sel nädalal ma ka veel vaevalt et oma vanni saan :)

Igatahes peale põranda valamist jäi mul täpselt nii palju aega, et käia ema juures vannis, küpsetada üks kringel ja 3 plaaditäit piparkooke, viimastest ports ära klasuurida ja end piduks üles lüüa.
Pidust juttu ei tee, see ei ole lihtsalt tähtis. Tähtis on võibolla see, et valasin tinast endale uueks aastaks mingi junni, millest ma hästi aru ei saa. See-eest piraka. Loodetavasti toob pirakas tinajunn rohkesti õnne.
-------
Jõuludest, kingitustest ja teistest asjadest võibolla kunagi hiljem.