Sildid

reede, 29. november 2013

Parim palavikuravim vol. 2

Kolmapäevad on eriti toredad. Nad murravad töönädala ja on muidu ka kuidagi eriti tõhusad päevad. Minul vähemasti.
Sel kolmapäeval oli tervis juba parem. Aga nii hea siiski mitte, et tööle tagasi minna.
Majapidamises leidus veel käputäis lubiliiva, veerand kotti heledat krohvisegu ja törtsuke müürisegu. Tsement oli otsa saanud ja kui aus olla, ei olnudki sellest midagi - krohvimisega on seks korraks ühel pool. Ei ole veel otsustanud, kas magamistoa teise seina tuleb kipsplaat või krohvin selle ka ära. Kaldun krohvimise poole, aga siis tuleb küll materjali juurde võluda.

Pisike palavik mul siiski oli veel. Tegin oma tööasjad kibekiiresti ära ja õige pisut peale lõunat otsustasin, et vähendan magamistoas olevat puitmaterjali tagavara. Tasapisi peaks seda ruumi tühjemaks saama. Homme peaks isa lõpuks tulema ja roovi paigaldama hakkama ja mida vähem on seal kola, seda parem.
Tikksaag oli venna juures ja sellest oli kahju. Minu isiklikud saed on kõik miskipärast nürid ja kui sul on vaja saagida umbes 32 lauajuppi käsitsi mõõtu, on see paras tegemine. Mõnda juppi veel mõlemast otsastki.
Aga mina saagisin. Siis kruvisin.
Ja õhtul tassisin vannituppa täiesti lihvimata, lakkimata ja viimistlemata riiuli. "Ajutise," nagu ma ta kohta ütlesin.


Kui hakkasin asju riiulitele tõstma, ehmusin päris ära. Tsiises, kui palju võib ühel inimesel olla poolikuid śampoonipudeleid! Lubasin endale, et enne lihtsalt ei osta enam ühtegi uut pudelit, kui vanad lõpuni ära kasutatud on. Kui ma ei peaks muidugi vahepeal linna juhtuma ja seal mõnda Dove Silk & Sleek śampooni ei kohta. Meil siin seda ei müüda, aga see on mu juustele kõige parem.
Eriliselt uhke olen oma suurepärase mopinagi üle. Ikka on mure, et kus seda äsja kasutatud ja loputatud moppi nõrutada. Mu omad nõrguvad nüüd spetsiaalselt neile mõeldud nagis - roheline ämber all.


Seda, millal ma vanniesise paneeli omale kohale kinnitasin ja ukse ning lauad tõepoolest paika sain, ma enam ei mäletagi. Paar nädalat on sellest igatahes küll. Pinoteksimata ta on, aga küllap jõuan.
Mosaiigipildi ja vanni kohtumisjoon on vaja silikoonida (ostsin seks tarbeks eile isegi püstoli!). Ehk nädalavahetusel.


Vannitoaga on nii, et see on saanud küll seni üsna täpselt niisugune, kui ma ette kujutanud olen. See vannipaneel sealjuures. Ja vanni originaalpaneel (valge plastik) on mul nüüd üle. Kellelgi ei ole tarvis? Sellega saab talvel suurepäraselt kelgutada :)
Kraanikausikapiga on mul ka omad mõtted. Nagu ikka, on mõni oluline osa puudu. Raha :D Et kraanikauss osta ja kraan ja... Ilmselt teen esialgu kapi valmis ja kui võimalused paranevad, toon kapi peale kraanikausi kah. Sest praegu neelab magamistuba kogu minu tähelepanu. Ja finantsi.

neljapäev, 28. november 2013

Parim palavikuravim vol. 1

Vahepealse aja jooksul suutsin magamistoa lae lõpuks ära pahteldada. Vähemasti suuremad praod on nüüd kinni, korra ka lihvitud. Juhtuks kodus olema suurem kogus peenpahtlit, oleksin selle töö päriselt ära lõpetanud.

Juba eelmisel nädalal tundsin, et haigus hiilib ligi. Algul võitlesin sellega kahel jalal seistes, siis aga pidin ikka alla andma. Kadripäeval käisin küll korra kontoris, aga ainult selleks, et sealt rüperaal kaasa haarata ja kodus tööd teha.
Kui kodune tööpäev lõppes, ei pidanud aga närv vastu. Läksin tahatuppa ja segasin kokku krohvisegusid, mis mul veel alles olid. Tavalist ja heledat. Lisaks natuke müürisegu, isegi lubiliiva ja tsementi. Et saaks ikka parajalt mõnusa massi, millega üht magamistoa seina katma hakata. Isa lubas appi tulla, aga... midagi tuli vahele. Ja mis võiks olla paremat väikesest palavikust ja paaritunnisest krohvielamusest magamistoas?

 
Esimesel õhtul krohvisin radiaatoritorust alumise osa. Proovisin esimest korda elus teha päris sirget või siis üsna sirget krohvi. Täitsa õnnestus. Teisipäeva veetsin juba päris haigena kodus ja krohvisin selle tähistamiseks jupikese edasi. Igaks juhuks vedasin vana kaabli kõrvale ka päris uue elektrijuhtme - mine tea, äkki astub kunagi mõni elektrimees uksest sisse ja teeb ettepaneku vool uutesse juhtmetesse käima panna :D
Aga teisel päeval ei tulnud silekrohvimisest enam midagi välja - lihtsalt see va kindakrohv on ikka nii minu kui minu teema. Iseenesest tekkisid muhud ja lohud ja seinale tekkis maastik. Mõned tellised jätsin meelega välja. Pesen need hiljem puhtaks ja vaatan, kas jätan või värvin koos ülejäänud seinaga üle.
Kartsin kangesti, et krohvisegu jääb puudu ja käisin Efes maad kuulamas. Neil ei olevat. 
Hoidsin hinge kinni, segasin omavahel kokku kõikvõimalikke segusid ja vinnasin raske mördiämbri lae alla. Hea, et lage veel päris siledaks pahteldada ei ole jõudnud - see krohvi viskamine lae lähedale mõjus ikka sinna ka, kuhu vaja polnud. 
Laps sai pildile ühe ehmunud ja palavikulise emaremontija:



Ja mina ühe enda väga tubli abilise:


Teisipäeva õhtul tõmbasin selle seina krohvimisele joone alla.
Kolmapäeval ootas mind juba puutöö ja vannituba. Veel üks tõhus palavikualandaja ;)

esmaspäev, 4. november 2013

Remont on otsuse küsimus

Olete kindlasti kuulnud ütlust, et õnn on otsuse küsimus. Mina olen kuulnud ja juba hulk aega tagasi otsustasingi õnnelik olla. No ütleme, et on läinud täitsa hästi. Võib öelda, et mu süda ei ole enam vaba, mul on kaks kassi, käisin väikesel reisil ja... remont ei ole edenenud. Just tollesama õnnelik-olemise tõttu, ausalt.

Kui oma kodu alles sain ja remondiga algust tegin, seadsin endale hulga tähtaegu ja eesmärke, milledest kinni pidada püüdsin. Kui oled aga erinevatel põhjustel iseendale antud lubadusi rikkunud, tuleb järeleandmisi teha, et ellu jääda. Ühel hetkel lõpetasingi enesepiitsutamise ja otsustasin, et remondin täpselt nii nagu jõuan ja tuju on. Eks tähtajad ringlesid veres ikka, aga märksa laisemalt.

Mul on uus töökoht. Olen siin nüüd 5 kuud vastu pidanud ja mulle ei meeldi. Ausõna ei meeldi! Palk ei ole see, mis esiti lubati, töö ise ei ole see, mis lubati ja ka "kaasaegsed tingimused ja rõõmsameelsed töökaaslased" ei vasta kirjeldatule hoopis. Nii naljakas ikka, kui erinevad on inimesed! Aina imestan selle üle. Ja lõunat käin söömas siis, kui teised on lõpetanud. Me, kontori 5-6 naist, oleme lihtsalt nii erinevad. Õieti küll olen ilmselt mina erinev, teised saavad omavahel hästi jutule. Aga mina tunnen iga kord, et elan kuidagi valesti. Et ma ei näe maailma üldsegi nii nagu nemad. Ja see kurnab mind.
Pole vigu. Usun headusesse. Ja armastusse. Ja küllap leian ühel päeval Selle Päris Õige Töö ka. Nii et kui sul midagi ühele poolhipist energiapommile pakkuda on, olen avatud :D

Ah jaa - remont!
No kui oled vahepeal lihtsalt õnnelik olnud (töö jätame välja. Või pigem ei jäta ka - olen õnnelik kõikide nende kogemuste üle, mis siit saanud olen!) ja üldsegi mitte kodus pahteldanud-lihvinud, tekib soov oma head mõtted kusagile seina taguda või lakke liimida. Loogiline ju?
Mina võtsin nõuks ja kulutasin selle aasta hingedepäeva sellele, et tassisin oma magamistoast välja nii palju rämpsu, kui sain. Viskasin minema natuke kasutatud töökindaid, klotsijuppe, potsikuid-totsikuid, poolkõvasid pintsleid, remondiriideid ja igasugust muud kraami. Tegin oma hingele ruumi.
Kohutavalt suured kipsplaadid vinnasin tuppa otsa peale püsti, et üks oluline sein vabastada ja et sealt vana kipsi pätse maha klopsida saaks hakata. Juba esimese plaadiga tundsin, kui kange mutt ma ikka olen. Poole tõstmise peal jõudsin mõelda, kas murdun mina või läheb plaat pooleks. Õnneks olime kõik visad. Minul on täna vasakus õlas kerge närvipõletik, plaatidel pole üldse midagi viga.

Kipsivirna ees on üks iidvana uks. Sellest tuleb ripplagi minu WC-sse. Kui konksud ükskord lakke saan.
Sellesse samasse punasest tellisest välisseina tuleb mul üks pikk riiul. Tellisin selle juba ära. Nüüd ootab seina ääres koos roovitusmaterjaliga. Enne tuleb aga valged pätsid maha taguda, telliste vuugid uuesti mörti täis saada või sein suisa ühe korra ära krohvida. KAS kips üldse seina saabki, selgubki peale seda va krohvitööd. Ega selle eest, et krohvimine kangesti meeldima võib hakata, ei ole keegi meist kaitstud! 
PS: Kessu ja Softi on maailma parimad tolmuimejad. Remonditavad ruumid on nende jaoks kui paradiis!
Kirjutan neist oma järgmises loos pikemalt.


Põranda pühkisin puhtaks ja tegin redelile ruumi. Sellega ronisin lae alla ja hakkasin lahtist värvi alla kraapima. Kohutav töö on. Kuna minu palk on aga kuivanud rosinasuuruseks, ei tule praegu plaanist lakke miski ilus sisevoodrilaud paigaldada, mitte midagi välja.
2.novembril kraapisin paar tundi, järgmisel päeval veel oma 3 tundi. 2/3 laest olin varem jupikaupa lahti nokkinud. Ja kui noaots kuskile õhumulli satub, tuleb teinekord korraga kohe hea latakas laest alla. Parem on see lahtine osa ära saada, et järgnev krohvi- ja pahteldustöö kohe alla ei sajaks.
Selle ruumi lagi on kõikide teistega võrreldes kõige õnnetumas seisus.


Suure osa tööst sain ära teha kappide otsast, mis mul endiselt tagatoas veel sees on. Hakkan juba mõtlema, et ei viskakski äkki neid kappe välja? Paremaid pole ka ju kuskilt võtta ja kui uksed uued saaks, käiksid need veel küll? Ainult et tolmused on need mis hirmus.



Nii et remont on otsuse küsimus. Nagu peaaegu et kõik asjad siin maailmas. Ja kus sa saad alla anda, kui kogu maailm su turjale toetub, eks? Või vähemasti lagi :)