Sildid

esmaspäev, 22. juuli 2013

Tellisetolmu täis sõõrmetega tisler.

Kui esimene päev lastevabast nädalavahetusest toimekalt läbi sai, oli pea ääreni ideid ja tegutsemistahet täis. Korraga tundus mulle, et kõik eelseisvad tööd on käkitegu! Pühapäeval kraapisin esteks veel pisut oma toa lage ja kaalusin, kas ma ei peaks mitte sisevoodrilaua pakkumist (118€ koos roovitusega) vastu võtma. Kõrge redeli otsas lae all nokitsemine on kole tüütu. Mõtlesin oma võimalused läbi ja otsustasin, et punnitan ikka veel ise teha. Värv maksab muidugi ka. Ja nakkedispersioon. Ja võibolla tuleb isegi uus rull osta, aga... natuke odavamalt peaks siiski saama. Värvi on natuke järel - ühe korra saaksin ehk sellega. Ja pahtlit on mitut sorti. Need saaks kõik ära kasutada ja uut laari ei peakski ostma. Kui pahtel kergelt lakke hakkab (oi, ma ei taha lihvimisele mõelda!), jään selle otsuse juurde. Pean arvestama ju ka võimalusega, et abilisi võtta ei ole - roovituse ja voodrilaudade paigaldamisega nii suurde ruumi üksi hakkama saada on ilmselt raske (kipsi paigaldamist olen netist uurinud, sellega saaksin ehk hakkama küll)... Nii et tuleb siiski ise pusida veel...

Vannituba on siiamaani nukralt oma järge oodanud. Kogu aeg olen end tagasi hoidnud (loe: remondist kõrvale hiilinud) ettekäändega, et enne kitsama pesumasina soetamist pole ses ruumis midagi teha. Aga on. Seda enam, et mõtted valmis magamistoas üha sagedamini kummitavad ja seal seisev kraam lihtsalt TULEB realiseerida. Tagatoa-kola hulka kuulus üks toeakas teise ringi pruss, mõned head transpordil kasutatud ehk ka teise ringi lauad ja muu kraam. Neist viimastest sai vannituba lae ja et neid mõni järgi jäi, otsustasin lõpuks julguse kokku võtta ja alustada vannipaneeli ehitusega.
Esiteks saagisin prussist paar paraja pikkusega juppi, et neist vanni otsa ja seina vahelisele praole kate teha. See plaan oli mul ammu juba ja eks seepärast see "kola" hangitudki sai. Kindakrohvitud sein on vahva küll, aga kui pead selle järgi ühe 90x90 mm-se palgitümaka laineliseks saama ja sinu kasutada on haamer ja üks täiesti nüri peitel, tuleb tükk aega pusida. Olin nii hakkamist täis, et jooksin sada korda vannitoa ja tagatoa vahet, mõõtsin ja toksisin ja lihvisin...



Laastu lendas. Mõned närvirakud hävisid ka. Mis (hiljem selgus), said asendatud õnnehormoonidega. 
Prusside paikasaamine ei olnud nii kerge kui arvasin. Pidin seina puurima mõned augud, need tüüblitega sisustama ja nurgikuid paigaldama. Kujutasin ette, kuidas vanniesine välja näeb ja jooksutasin oma juhtmed mitmel korral totaalselt kokku. "Pean ikka joonistama, siis on asi selge," otsustasin ja kritseldasingi oma plaani paberile. Olen varem samal kombel mitmestki mõttesõlmest läbi närinud. Nüüd tundus töö palju lihtsam. Puurisin-tüübeldasin-kruvisin elu eest. Kui raam paigas, asusin ust meisterdama. Puhas tisleritöö!

Otsustasin ukse tagant toestada ja selle tulevase avanemisvõimekuse tõstmiseks ühed tagumised liistud kalde alla saagima. Olen kuskilt näinud, et nii tehakse. Esimene liist tuleks vist ka igaks juhuks hiljem nurgast õhemaks saada?
Ja siis tõstsin ma ukse hingedele, et näha, kuidas jääb.
Kaugused-kõrgused mulle meeldisid, aga vasakpoolne prussist post mitte. Kuidagi kirju sai see pilt vannialuse kivisokliga. 

Mis s..ti, see uuesti! Kahjuks ei jõudnud rohkem pitigi teha, lammutamine algas nii kiiresti. Kõik kruvid lahti, nurgikud maha ja valmis!
Võtsin alumise kivi ja vanniraami järgi mõõdud ja saagisin köögipostide ehitamisest jäänud kividele nurgad sisse. Tagatuba, kogu seal varjul olev kraam ja mina ise kattusime mõne minutiga punase telliskivitolmuga. Polnud ju mahti kive maale viia ja õues lõikama hakata. Vastu ööd!
Aga teemanttera ja relakat kiidan taevani. Sädemeid pildus, kõrvus vilises - nagu võid lõikaks :)
Kõik mu katmata ihuurked, juuksed ja käed ka, said paksu kivitolmu täis.
Põgeneda sai korteri vannitoa-poolsesse ossa. Õnneks. Sest just sinna mul põgeneda oligi vaja.
Hetke pärast nägi minu vannituba jälle välja niisugune:
Vaatasin kella. Peaaegu kümme. Veel jõuan! 
Segasin kokku kohupiimakoogi taigna ja panin koogi ahju. Seejärel vispeldasin köögis (tahatuppa ei saanud seal hõljuva tolmu tõttu enam minna) kokku laari müürisegu ja alustasin kivide ladumist.

1,5 tundi hiljem oli elamine mõnusat koogilõhna täis ja minu vannipaneeli vasak külg rahuldas mind peaaegu täiesti. No küll on see remontimine ikka tore tegevus!

 Sellel pildil on näha seesamune vanniotsapruss. Tegin selle, et vesi üle vanni serva ei voolaks. Ja et oleks koht, kuhu oma kaltsukast ostetud mosaiigiga kaunistatud seebialus panna. Teinekord näitan :)

Kui hakkasin poole ühe paiku magama sättima, läksin korteri ust lukustama ja selgus, et see on lukus. Hommikust saati! Ma ei olnud päeva jooksul varvastki korterist välja tõstnud!
Käed valutasid hirmsasti. Kõik lihased turjas ja seljas samuti.
Aga süda oli rahul.
Jätkuks seda tegutsemistahet ometi kauemaks...

pühapäev, 21. juuli 2013

Kolm on kohtu seadus!

Ei ole ikka kerge ehitada, kui elamine enamvähem paigas, asjad sees ja elu justnagu laabub. Eriti ajal, mil kasvuhoone pakub värskeid tomateid, kurgipeenar on kohe-kohe plahvatamas ja päevad kuluvad uue ameti õppimisele. Jah, ma vahetasin natuke töökohta. Käin rongiga. Ja veendun iga päevaga, et ma ikka hommikuinimene ei ole - nii raske on ärgata.
Igatahes otsustasin nüüd, et võtan end käsile ja teen natuke seda va remonti ka. Vahelduseks :D
Vahepeal ei pannud ma endale ühtegi tähtajalist kohustust. Nüüd soovin aga küll, et oma toa septembriks valmis saaksin.

Alustan kaugemalt. Sain endale hulk aega tagasi nõudepesumasina. On kasutatud luksus, väikesemõõduline ja integreeritav. Maksin ta eest 50€ ja panin ta tagatuppa "paremaid päevi" ootama.
Ühel heal päeval tekkis tahtmine tagatoas natuke korda luua ja võimalikult palju kraami ära visata. See lihtsalt on nii, et kui sul on tühjalt seisev ruum, kipub sinna kola kogunema. Nagu keldritesse ja kuuridesse tavaliselt. Masin seisis seal kola kekel lina all ja ootas hiirvaikselt oma aega. Käisin temast mitu korda mööda ja lõpuks läks süda haledaks - mis ta ikka üksi seal tagatoas konutab. Liilatigi kui mul vahel köögis abikätt vaja läheb.
Et aparaat omale kohale tõsta, tuli kaks korda hoolega laotud kivisambad laiali lammutada, vanast (mis vanast!?) segust puhastada ja pooleks lõigata. Minu laste isa aitas mul seda teha ja transportisime kivid maale isa juurde. Et vihm neid sireliheki varjus peseks ja papa Ain nad pooleks saeks. Relaka ja teemanttera viisin ka. Isal ei edenenud töö aga kuigi kiiresti. Võttis peaaegu terve kuu, enne kui esimesi saagimisi näha oli. Masin sai igatahes omale kohale paigutatud, veevärgiga ühendatud ja nurgikutega põranda/töötasapinna külge stabiliseeritud. Tema esimene tööpäev oli juunikuu viimasel päeval.
Töötasapind toetus aga ühele prussile. Ja päris pikalt. Täpsemalt siis eilseni.
Reedel käisime emaga maal tomatijahil ja avastasime suure rõõmuga, et isa on tellistest jagu saanud. Muru oli ka niitnud ja taimi kastnud. Lubas, et läheb pühapäeval seenele ja ajas mulle korraks niisuguse kukeseene-korjamise isu peale, et jube kohe. Metsamineku mõtte pühkisin peast, tassisime emaga kivid koju tagasi.
Seekordse "ärkamisaja" hoovõtt algas aga magamistoast. Ehk sellest kolikambrist. Nokkisin laupäeva ennelõunal 4 tundi magamistoa laest lahtist värvi maha (umbes kolmandik sai tehtud) kuni käed enam peast kõrgemale tõusta ei jaksanud. Allapidi rippusid nad muidugi isuga ja pidingi ette võtma töö, mis rippkätele meele järgi oli.
Enne ladumise alustamist lõikasin ühest mööbliplaadist (jah, mul juhtus seda tagatoas olema!) tüki, mis nõudepesumasina ja uute müürisammaste vahele jäi. See peaks kaitsma mõlemat poolt.
Ja korraga oli mu köök jälle niisugune:

Seekord müürimine mulle ei meeldinud. Riiulid otsustasin kohe sisse ehitada ja see ajas vuugivahed laiaks. Pilk jäi ühele 90mm laiusele liistule, mis mul maeiteamisajast saati külmiku ja seina vahelises ruumis seisis. Ei mäleta isegi, et mille tarvis see toodud sai. Nagu filmis oli kõik. Käisin oma elamises poolvidukil silmadega lootuses leida sobivat mõõtu lauajuppe riiulite tegemiseks. Ja külmiku pealt üks paistis. Ausalt, minu meelest kõlasid mul samal silmapilgul peas ka filmile omased sümfooniaorkestri salapärased meloodiad. Igatahes sai ta kapi tagant välja toodud, juppideks saetud ja riiuliteks ära vormistatud.
Sammaste päris peale jäi nii palju ruumi, et tasapinna toetamisega olin päris hädas. Mõtlesin natuke ja saagisin viimaste kivide ja töötasapinna vahele puidust kiiluklotsid. Ka kiiluklotsi-materjali leidub mu magamistoas! Kole mõeldagi, et mis siis saab, kui tagumine ruum valmis on ja sedasorti vajalikke materjale ilma pealt otsima peab hakkama.


Viimasteks kivideks sai seesama, mis endise samba puhulgi viimane oli. Sest et sellel juba nagitüüblid sees olid. Loogiline on, et kui enne oli ühes kivis kaks nagikonksu, nüüd aga kivi pooleks saetud sai, tekkis kaks konksutüüblitega kivi! :D
Hommikuks oli mört korralikult kivistunud ja sain oma tassid riiulitele tagasi sättida. Poole kitsamatele riiulitele.

Lõppkokkuvõtteks olen jälle rahul. Üks asi sai tehtud, mis kaua enda järge ootas. Kui mulle väga närvidele käib see hästi lai vuugivahe, võtan ükskord jälle lahti ja laon uuesti. Mõned kivid on veel alles.
Neli on ju kohtu seadus!?