Sildid

esmaspäev, 30. detsember 2013

Mõnusad pühad

Jõulud on tore aeg, kas pole?  Saab lähedastega koos olla, maitsvat sööki ja puhkust nautida. Ja paar vaba päeva antakse selleks kõigeks ka.
Sel aastal leidsin, et neid viimaseid jätkub ka ehitamise peale.
24. detsembril käisin kohalikus ehitustarvete poes ja viisin neile ühe südamekujulise glasuuritud piparkoogi. Tõin sealt ära uue värvirulli, ühe pikendusjuhtme ja nipet-näpet veel. Ja küsisin nii muuseas, et ega nad ei tahaks tagasi osta (või võtta) minu kodus ülearu seisvaid kahte kipsplaati ja kolme tükki soojustusvilla. Kuidas nad peale piparkooki enam keelduda saidki? Kaupmees Raivo ajas bussile hääled sisse ja 10 minutit hiljem olime juba minu juures üleliigset kraami tagasi viimas. Sain tuppa ruumi juurde ja ühest suurest murest priiks. Tänan ka ema, kelle õhutusel tegu suuresti tehtud sai.
26.detsembril paigaldasin magamistoa seina üheainsa roovilaua. Isa pani tollesse seina 3,5 kipsplaati ja jättis miskipärast umbes 9cm-se vahe sama seina lõpuni. Arvas ilmselt, et küllap ma selle kinni krohvin. Aga ei - mina kruvisin roovi seina ja lõikasin allesjäänud kipsplaaditükist vastasseina kumerusi maksimaalselt arvestavad ribad. Kruvisin need siis roovile ja katsin võrguga.
Jee - põhimõtteliselt võin öelda, et olen päris ise kipsi ka pannud. Mis sellest, et ainult 2 meetrit ja 9cm laiust :)

 
28. detsembril võtsin ja segasin kokku krohvipahtlit (on selline natuke jämedam ja tume pahtel) ja täitsin sellega kipsiseina ülemise otsa. Plaat oli küll 3 meetrit kõrge, aga kuna minu laed on ülalt kumerad ja veelgi kõrgemad, tekkis kipsplaadi ülemisse serva kentsakas aste. Täitsingi selle siis tolle krohvipahtliga.
 

Samal õhtul leidsin, et tuleks uksepealne ka ära krohvida. Ja üks väike serv uksest vasemal. Selleks oli tarvis suur kapp pisut kaugemale lükata. Pressisin end siis kapi ja seina vahele (algul olin suisa kägaras "õhus" - põlved vastu seina, selg vastu kappi, meetrike tühja maad allpool) ja pressisin. Kapp liikus mitu cm-t, minu põlved aga tublisti läbi seinas olnud nõuka-aegse kipsplaadi. Siis ei jäänud muud üle, kui kogu sein vanast kraamist vabastada. Lammutamisel selgus muidugi, et uksepiida vahet oli "soojustatud" ühe suka, jupikese pitskardina ja muu kraamiga. Naljakas.
 
Mul leidus kodus veel 3 kotti krohvisegu. Krohvima hakates hoidsin hinge kinni ja kartsin kangesti, et tuleb puudu. Jälle! Katsusin nõnda krohvida, et samal päeval saaks tehtud kõik see osa, mis nähtavale jääb - ikka kipub nii olema, et kuivades on erinevate päevade käekiri aimatav. Ja kui krohvi jätkus täpselt nii palju, et ainult seesamunegi kapiotsa suurune plats katmata jäi (hinnanguliselt umbes 1 kott segu!), segasin kokku tollesama krohvipahtli, panin sellesse pisut müürisegu ja natuke kipspahtlit ja muud kraami, mis veel leidus ja mörtisin viimase jupi ka ära. Huuh, ma ütlen! Lõpetasin kell 2.30, olin rampväsinud ja õnnelik. Nüüd on krohvimisega küll ühel pool!
 
 
Eile, 29. detsembril alustasin suure koristamisega. Neli tohutusuurt kotitäit vana krohvi tükke panin kottidesse, kaks neist tassisin seljale valu andes kuuri. Kaht enam ei jaksanud. Pühkisin ja nühkisin ja paigutasin asju ringi. Ja siis - siis ronisin lae alla ning võtsin vaevaks hoolega pahteldatud lagi ära lihvida. Uksed sulgesin enne heaga, respiraatori surusin ninale ja kapuutsi tõmbasin nii tihedasti pähe kui suutsin. Olin arvestanud võrdlemisi piirideta maailmaga, mis selle tööga kaasas käib. Nii juhtuski, et tunnikese tõhusa töö järel mattus kogu varem koristatud tuba paksu valgesse uttu.
 
 

Hiljem selgus muidugi, et todasama udu oli täis kogu minu elamine! Vannitoa ja köögini välja, kuigi viimaseni on pikk ja kõver tee läbi kogu korteri! Ruttu riided masinasse ja koristama! Neli korda pesin põrandaid ja ikka näis, nagu poleks seda eiteamillal tehtud. Kapipealseid oleks võinud ka sama palju tolmulapiga nühkida. Ei jaksanud lithsalt. 100 kilo krohvi seina taguda ja järgmisel päeval terve lagi ära lihvida olid mu käelihastele mõjuda jõudnud. Nii ei jäänudki muud üle kui keeta endale üks seljanka, tõsta vannitoa lagi alla, keerata boileril kate maha, kruttida selle termostaat kuumema peale ja vedeleda tund aega kuumas vannis. Oi, see oli hea!
Aga tänagi on käed veel väga läbi. Katsusin hommikul rongis kududa (alustasin esimest korda põlvikute kudumist varbaist) ja minu rekord 20-minutilise sõidu juures oli 15 silmust! Ei jaksanud, ma ütlen...
 
Täna õhtul kavatsen toas pahtlitolmu kokku pühkida ja lakke naket kanda. Ehk jõuan selle aasta sees veel kruntvärvigi lakke? Siis ei ole muud, kui krohvisein ära värvida, põrand lihvida ja lakkida ning kipsiseina tapeet paigaldada. Lihtne, mis?!

pühapäev, 22. detsember 2013

Veel natuke mööblit :)

Olen internetist ja kasutatud mööbli poodidest sadu väiksemaid kappe vaadanud, mida kraanikausikapina kasutada saaks, aga sobivat ei ole kuidagi leidnud. Magamistoas ruumi tehes leidsin aga jupikese sedasama tala, millest vanni vasakusse otsa väikese astangu saagisin. Umbes cm oli ta vajalikust lühem, aga ajas asja ära küll. Saagisin kõige tavalisemast 5x5 ehitusprussist kaks juppi, lihvisin neid pisut (mitte liiga palju!) ja kruvisin need nurgikute abil selle tala külge, mis pesumasinat kõrgemal hoiab. Nendesamade lühemate peale kruvisin omakorda selle leitud talajupi, kaks tõsist kandurit panin tagaseina, saagisin saepuruplaadist 56z60cm suuruse plaadi ja kruvisin selle siis omale kohale. Tagant toetub saepuruplaat noile kandureile, eest ehitatud "raamile".
Kardinatoru saagisin vanast gaasitorust ja kinnitasin selle nii, et kahe püstise prussi ühed kruvid jätsin u 2 cm pikkuses sisse keeramata. Kardina lasin kokku ühest jupist linasest riidest, mis mul täiesti juhuslikult kodus seisis.
Kokku võttis seekordne mööblitegu umbes 2 tundi minu IV.advendi päevast.


Saepuruplaadi peale asetasin ühe valge 60x60 cm suuruse põrandaplaadi. Kui rohkem aega leian, siis asendan plaadi mõne niiskuskindlama ja paksemaga ja katan mosaiigikildudega. Niipea kraanikaussi mu vannituppa ei tulegi. Ei ole võimalusi ja saab ka nõnda hakkama. Niikaua kasutan kapipealset heegeldatud liniku eksponeerimiseks. 


 Kardina taga on peidus musta pesu korv. Olen rahul. Olgugi et üks mööbliosa tekkis sellesse pisikesse ruumi juurde, aga kuidagi avaram tundub. Ilmselt seepärast, et silm ei märka vannituppa sisenedes esimese asjana kuhjaga pesukorvi :D

Homme plaanin magamistoas möllata. Tükk aega ei saanud sinna minnagi - viimatise krohvimisega läksin nii hoogu, et sain märjast nahkkindast korralikud rakud. Või pigem natuke põletikulist käepinda, mis ei lubanud jupp aega üldse remondile mõelda. Nüüd on käed jälle terved ja saan edasi möllata. Ja homme on vaba päev!
Käte parandamise ajal sain varrastelt ettevaatlikult maha ühed säärised. Lõngaotsad veel peita.


Kui hästi läheb, on sel aastal veel üht-teist näidata. Loodame parimat! 
Musid-kallid-paid!

esmaspäev, 9. detsember 2013

Kellel on pikem?

Tõttasin täna hommikul rongi peale ja ootasin perroonil umbes saja inimesega rohkem kui tunni. Uus ja vingelt oranz rong seisnud kusagil Mustjõe ja Vikipalu vahel rööbastel, aga ei liikunud sealt mitte. Sain tagumendi tublisti maha jahutada ja kintsud külmaks ning tormasin koju tagasi - saan kodust kah suurepäraselt tööd teha ja ei pea tühja pärast perroonil uut võimalust ootama.
Nüüd olengi mitmeid e-kirju saatnud ja tööd vihtunud teha, aga külm ei taha kannikatest sugugi kaduda. Üks tõhus ingveritee peaks ehk abiks olema.

Mul ei ole kodus veel grammigi jõulu. Kui välja arvata see, et eelmisel nädalal marineerisin tohutusuure kõrvitsa (sain 30 purki ühest viljast!) ja korraks oligi majapidamine jõululõhna täis. Marinaadi jäi oma liitri jagu üle - kaneelikoored, nelk, ingver, suhkur ja apelsinikoored kenasti sees ja head lõhna ma minema visata ei tihanud. Nüüd olen köögis pliidi all ikka tuld hoidnud ja lubanud vedelikul aina aroomiteraapiat teha.

Mul on külmikul ikka seisnud paber, kuhu majapidamises puuduv kirja panna. Taignarulli näiteks läheb tarvis ainult siis, kui käsil on küpsetamine ja esikuvalgustuse puudulikkus tuleb meelde ainult hilistel õhtutel, eks?
Ja muul ajal ei tule puudujäägid üldsegi meelde!

Nüüd kirjutasime oma soovid Markusega jõuluvanale. Lihtsalt teadmisega, et kirja pandud soovid täituvad igal juhul kiiremini kui need, mis kuklakumerustes peidus on. Taignarulli oleksin muide ükspäev juba ostnudki, aga tegin kiire kontojäägi peastarvutuse ja jäi katki.
Tõsi on aga see, et tänapäeva lapsed pole sugugi nii paljude soovidega kui... kui nende emad :)


teisipäev, 3. detsember 2013

Ratastel kamin :)

Facebookis jagati hiljuti üht ülilihtsat "radiaatori" või kamina tegemise õpetust. Vaja on kahte savist lillepotti, ühte küpsetuspanni ja nelja teeküünalt. Vaatasin ja imestasin.
Vaadake ja imestage teiegi.

No ja ega ma siis ei saanud, onju. Pidin endale ka tegema. Kasvõi selleks, et vannituba kütta. Või siis romantika pärast ;)
Minu versioon tuli originaalist pisut toekam:


Näitan tegemist natuke lähemalt ka.
1. Esmalt võtsin tagatoast tüki vineeri. Juhtus jupike olema. Asetasin vineerile vanad ahjutellised - vastamisi kaks tervet ja nende vahele kaks poolikut. Ühe pooliku kivi asetasin tekkinud "auku" ehk keskele teistpidi.
2. Mõõtsin aluse e. vineeri suuruse ja saagisin vajaliku tüki tikksaega välja. 
3. Vineerpõhja toestamiseks (ja hilisema rataste kruvimise võimaluse tagamiseks!) kruvisin kolm lauajuppi vineerpõhja alla. Ja igaks juhuks kaks tükki teistpidi ka.


Kruvimisel läks üks laudadest küll natuke katki, aga sellest pole lugu - nende pealmiste laudade alt on poolikud jupid omakorda kruvidega vineeri küljes. 
4. Pöörasin aluse vineeripoolega ülespoole, niisutasin vineeri nakkedispersiooniga (pagan teab, miks. Tundus, et on vaja) ja mätsisin kogu vineeri müüriseguga kokku. 


5. Nüüd sättisin kivid omadele kohtadele, pressisin müürisegu ka kivide külgedesse, silusin pisut ja jätsin kuivama.
6. Paar päeva hiljem (kui olin ehituspoest ära toonud eelmises postituses mainitud mööblirattad) kruvisin rattad minikaminale alla. Oleks hea, kui seda saaks teha ENNE mörtimist. Kamina kallutamisel võivad vuugikohad praguneda. Mu omad pragunesidki pisut ja nüüd mõtlen, et puurin ilmselt neile ühed kaht kivi läbistavad augud ja kinnitan tüübli ning kruviga.
NB! Rattad on olulised, kuna sedasi laotud miniahi on raske. Ja rattad peaksid kindlasti olema pöörlevad - muidu on kogu kupatust keeruline transportida. 


7. Aseta kaminahjukese sisse 4 teeküünalt ja nende peale väiksem lillepott nii, et õhk alla ligi pääseks.
8. Mina panin väikse poti peale veel ühe imepisikese poti - muidu oleks suurem e. pealmine pott küünalde jaoks liiga vähe õhku jätnud. Oleks muidu lihtsalt väiksemale "pähe" kukkunud ja tibatillukesed õhuaugud jätnud. 
Ja nüüd tuleb natuke oodata.....
Kokkuvõtteks: kas ta töötab?
Jah, töötab. Aga võibolla vähem, kui ma lootsin. Lootsin sellega ära kütta terve elamise, aga seda ta paraku ei jaksa. Lähipäevil proovin ümmarguste pottidega, aga siis pean õhu juurdevoolu tagamiseks vuugivahed poolenisti tühjaks tegema.

Lahe projekti oli igatahes ;)

esmaspäev, 2. detsember 2013

Never say IIAL

Kui korter ostetud sai, tegi ema mulle kingituse ja lasi minu magamistuppa tassida 5 suurepärast kipsplaati. Et nende abil sirgeks ajada mõni sein või lagi. Võtsin kingituse tänutundega vastu ja vaatasin kaks aastat, kuidas 5 suurt kipsilehte magamistoas oma järge ootasid. Ruum ruumi järel hakkas valmis saama ja kipsi polnudki kusagile panna! Seinad on ses elamises NII kõverad, et ühe sirgeks ajamine oleks kogu pildi peapeale pööranud. Ei, ega ma ei ole mingi põhimõtteline kipsivihkaja! Üldsegi mitte. Aga tõsi on, et kõverad seinad sobivad mu iseloomuga palju paremini kui sirged. Steriilses ja kangestisirges keskkonnas tunnen end ebamugavalt. Eks seepärast see kindakrohv mulle ka sobib - nii lipalopergune ja "pehme" tulemus jääb.
Ja nii ma endale ütlesin:  "Minu koju ei tule ühtegi sirget seina! Mitte ühtegi kipsplaati!"

Kui nüüd viimatise jõuvarude kokkuvõtmise käigus lõppeks magamistoas müttamisega tõsisemalt algust tegin, tõststin plaadid lühema külje peale püsti (1 plaat on 3m kõrge!), pidin kõigil viiel korral äärepealt kaela murdma ja jäin saatuse kiuste täiesti ellu, vaatasin tollesama telliseseinaga tõtt. See aknakõrvane seinajupp oli seks korraks juba krohvitud ja uus juhe rippus riidepuul lae all ühe vana puupunni otsas (vana kips oli seinas plaadisegupätsidega, puupunne kasutati loodi eest ja neid oli üle seina päris mitmeid). No SEDA seina ma küll eladeski krohvida ei jaksa! Välissein ka. Jääb jahe ja töö saab olema ränk. Pluss see, et krohvitud pind tuleb ära ka värvida ja... kas te kujutate ette, mitu liitrit sellise pinna värvimisele kulub? Tohutult!
Ning siis ta tuli. Otsus, et paar plaati ma oma viiest truust ootajast ikkagi seina lükkan.
Lasin EFE´st koju transportida mõned 50x50mm-sed ehitusprussid ja kutsusin isa appi. Mitu päeva ootasin ja lõpuks ta tuli. 28.-ndal novembril. Sel päeval, kui ise kodus haige olin.
Või noh, ega ma nüüd nii haige ka olnud! Kui oli ikka vaja pätse seinast maha taguda, pühkida, puurida, trelli, haamrit ja harilikku pliiatsit ulatada, olin käpp.
Ja isa oli tubli. Ühe päevaga saime kahepeale ühe plaadi põhimõtteliselt pandud :D



Kärgtellist ja selle sisse puurimist kartsin koledamal kombel. Esiti ostetud tüüblid jäidki pisut lühikeseks ja tõin uued. Uued kivi- ja puupuurid pidin ka ostma. Ja igaks juhuks ostsin ühe tuubi FIX-it´it ja silikoonipüstoli pealekauba.
Pikemad tüüblid osutusid suurepärasteks ja FIX´it samuti. Rääkimata puuridest :D
Paistab, et olen selle 2-aastase remondiperioodi jooksul teatavat ehitusmaterjalide tundmise tarkust saanud kõvasti ja nii räigelt enam ei eksi kui algul.


Kui plaat seina sai, demonstreeris isa selle toredat kõminat ja hakkas mind veenma, et selle alla peaks ikkagi kivivilla ka panema. Esiteks et oleks soojem ja et hiljem magades ja pead padjalt kergitades seina sisse auku ei tekiks. Helistasin EFE´sse ja palusin neil leiduva kivivilla tagavarad üle vaadata. 1 pakk + 4 lehte pidavat neil olema. Broneerisin kogu varu.

Reedel olin juba tööl ja usaldasin villa transpordi organiseerimise isa hooleks. Ta võttis esimese plaadi lahti, soojustas ja pani uuesti omale kohale. Kaabli vedas ka sellesse seina, panin talle selle südamele. Reede õhtuks oli seinas juba kaks plaati.


Laupäeval pidin linna etendust andma minema. Ei olnud kindel, kas isa üldse jõuab. 
Aga ta jõudis! Pani radika kohale viimase tüki kipsi, vill toredasti vahel.
Mina kasutasin juhust ja käisin Julikaga Bauhofis krohvisegu ja pahtlit toomas. Kaks 12mm-st ja meetri pikkust keermelatti, ühe keemilise ankru ja neli kapiratast ostsin ka. Aga neist juba teine kord ;)

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma saan kipsplaadi paigaldamisele vaatamata väita, et mu kodus ei ole ühtegi sirget seina! :D Üks on lihtsalt natukene sirgem kui teised. Kõver alussein ja propellerisse või kaardu kuivanud ehituspuit muudmoodi ei võimaldagi. 
Ja et ära kunagi ütle NEVER. Vahel lihtsalt on nii, et seesama never võib osutuda kõige praktilisemaks lahenduseks. Nagu minu seina puhul. Nüüd peame pöidlaid, et toa seestpoolt soojustamine kuskile hallitust ei tekita.

Täna kavatsen jälle natuke krohvida, kui jaksan. Või lage veelkord pahteldada. Siis ei olegi muud, kui krohvitud seinaosa ära värvida, kipsseinale tapeet peale panna, lagi värvida, põrand lihvida-töödelda, kapitagune sein korda saada, radikad üle võõbata... Põhimõtteliselt valmis ju! :D
Ja ma olen nii rahul! :)

reede, 29. november 2013

Parim palavikuravim vol. 2

Kolmapäevad on eriti toredad. Nad murravad töönädala ja on muidu ka kuidagi eriti tõhusad päevad. Minul vähemasti.
Sel kolmapäeval oli tervis juba parem. Aga nii hea siiski mitte, et tööle tagasi minna.
Majapidamises leidus veel käputäis lubiliiva, veerand kotti heledat krohvisegu ja törtsuke müürisegu. Tsement oli otsa saanud ja kui aus olla, ei olnudki sellest midagi - krohvimisega on seks korraks ühel pool. Ei ole veel otsustanud, kas magamistoa teise seina tuleb kipsplaat või krohvin selle ka ära. Kaldun krohvimise poole, aga siis tuleb küll materjali juurde võluda.

Pisike palavik mul siiski oli veel. Tegin oma tööasjad kibekiiresti ära ja õige pisut peale lõunat otsustasin, et vähendan magamistoas olevat puitmaterjali tagavara. Tasapisi peaks seda ruumi tühjemaks saama. Homme peaks isa lõpuks tulema ja roovi paigaldama hakkama ja mida vähem on seal kola, seda parem.
Tikksaag oli venna juures ja sellest oli kahju. Minu isiklikud saed on kõik miskipärast nürid ja kui sul on vaja saagida umbes 32 lauajuppi käsitsi mõõtu, on see paras tegemine. Mõnda juppi veel mõlemast otsastki.
Aga mina saagisin. Siis kruvisin.
Ja õhtul tassisin vannituppa täiesti lihvimata, lakkimata ja viimistlemata riiuli. "Ajutise," nagu ma ta kohta ütlesin.


Kui hakkasin asju riiulitele tõstma, ehmusin päris ära. Tsiises, kui palju võib ühel inimesel olla poolikuid śampoonipudeleid! Lubasin endale, et enne lihtsalt ei osta enam ühtegi uut pudelit, kui vanad lõpuni ära kasutatud on. Kui ma ei peaks muidugi vahepeal linna juhtuma ja seal mõnda Dove Silk & Sleek śampooni ei kohta. Meil siin seda ei müüda, aga see on mu juustele kõige parem.
Eriliselt uhke olen oma suurepärase mopinagi üle. Ikka on mure, et kus seda äsja kasutatud ja loputatud moppi nõrutada. Mu omad nõrguvad nüüd spetsiaalselt neile mõeldud nagis - roheline ämber all.


Seda, millal ma vanniesise paneeli omale kohale kinnitasin ja ukse ning lauad tõepoolest paika sain, ma enam ei mäletagi. Paar nädalat on sellest igatahes küll. Pinoteksimata ta on, aga küllap jõuan.
Mosaiigipildi ja vanni kohtumisjoon on vaja silikoonida (ostsin seks tarbeks eile isegi püstoli!). Ehk nädalavahetusel.


Vannitoaga on nii, et see on saanud küll seni üsna täpselt niisugune, kui ma ette kujutanud olen. See vannipaneel sealjuures. Ja vanni originaalpaneel (valge plastik) on mul nüüd üle. Kellelgi ei ole tarvis? Sellega saab talvel suurepäraselt kelgutada :)
Kraanikausikapiga on mul ka omad mõtted. Nagu ikka, on mõni oluline osa puudu. Raha :D Et kraanikauss osta ja kraan ja... Ilmselt teen esialgu kapi valmis ja kui võimalused paranevad, toon kapi peale kraanikausi kah. Sest praegu neelab magamistuba kogu minu tähelepanu. Ja finantsi.

neljapäev, 28. november 2013

Parim palavikuravim vol. 1

Vahepealse aja jooksul suutsin magamistoa lae lõpuks ära pahteldada. Vähemasti suuremad praod on nüüd kinni, korra ka lihvitud. Juhtuks kodus olema suurem kogus peenpahtlit, oleksin selle töö päriselt ära lõpetanud.

Juba eelmisel nädalal tundsin, et haigus hiilib ligi. Algul võitlesin sellega kahel jalal seistes, siis aga pidin ikka alla andma. Kadripäeval käisin küll korra kontoris, aga ainult selleks, et sealt rüperaal kaasa haarata ja kodus tööd teha.
Kui kodune tööpäev lõppes, ei pidanud aga närv vastu. Läksin tahatuppa ja segasin kokku krohvisegusid, mis mul veel alles olid. Tavalist ja heledat. Lisaks natuke müürisegu, isegi lubiliiva ja tsementi. Et saaks ikka parajalt mõnusa massi, millega üht magamistoa seina katma hakata. Isa lubas appi tulla, aga... midagi tuli vahele. Ja mis võiks olla paremat väikesest palavikust ja paaritunnisest krohvielamusest magamistoas?

 
Esimesel õhtul krohvisin radiaatoritorust alumise osa. Proovisin esimest korda elus teha päris sirget või siis üsna sirget krohvi. Täitsa õnnestus. Teisipäeva veetsin juba päris haigena kodus ja krohvisin selle tähistamiseks jupikese edasi. Igaks juhuks vedasin vana kaabli kõrvale ka päris uue elektrijuhtme - mine tea, äkki astub kunagi mõni elektrimees uksest sisse ja teeb ettepaneku vool uutesse juhtmetesse käima panna :D
Aga teisel päeval ei tulnud silekrohvimisest enam midagi välja - lihtsalt see va kindakrohv on ikka nii minu kui minu teema. Iseenesest tekkisid muhud ja lohud ja seinale tekkis maastik. Mõned tellised jätsin meelega välja. Pesen need hiljem puhtaks ja vaatan, kas jätan või värvin koos ülejäänud seinaga üle.
Kartsin kangesti, et krohvisegu jääb puudu ja käisin Efes maad kuulamas. Neil ei olevat. 
Hoidsin hinge kinni, segasin omavahel kokku kõikvõimalikke segusid ja vinnasin raske mördiämbri lae alla. Hea, et lage veel päris siledaks pahteldada ei ole jõudnud - see krohvi viskamine lae lähedale mõjus ikka sinna ka, kuhu vaja polnud. 
Laps sai pildile ühe ehmunud ja palavikulise emaremontija:



Ja mina ühe enda väga tubli abilise:


Teisipäeva õhtul tõmbasin selle seina krohvimisele joone alla.
Kolmapäeval ootas mind juba puutöö ja vannituba. Veel üks tõhus palavikualandaja ;)

esmaspäev, 4. november 2013

Remont on otsuse küsimus

Olete kindlasti kuulnud ütlust, et õnn on otsuse küsimus. Mina olen kuulnud ja juba hulk aega tagasi otsustasingi õnnelik olla. No ütleme, et on läinud täitsa hästi. Võib öelda, et mu süda ei ole enam vaba, mul on kaks kassi, käisin väikesel reisil ja... remont ei ole edenenud. Just tollesama õnnelik-olemise tõttu, ausalt.

Kui oma kodu alles sain ja remondiga algust tegin, seadsin endale hulga tähtaegu ja eesmärke, milledest kinni pidada püüdsin. Kui oled aga erinevatel põhjustel iseendale antud lubadusi rikkunud, tuleb järeleandmisi teha, et ellu jääda. Ühel hetkel lõpetasingi enesepiitsutamise ja otsustasin, et remondin täpselt nii nagu jõuan ja tuju on. Eks tähtajad ringlesid veres ikka, aga märksa laisemalt.

Mul on uus töökoht. Olen siin nüüd 5 kuud vastu pidanud ja mulle ei meeldi. Ausõna ei meeldi! Palk ei ole see, mis esiti lubati, töö ise ei ole see, mis lubati ja ka "kaasaegsed tingimused ja rõõmsameelsed töökaaslased" ei vasta kirjeldatule hoopis. Nii naljakas ikka, kui erinevad on inimesed! Aina imestan selle üle. Ja lõunat käin söömas siis, kui teised on lõpetanud. Me, kontori 5-6 naist, oleme lihtsalt nii erinevad. Õieti küll olen ilmselt mina erinev, teised saavad omavahel hästi jutule. Aga mina tunnen iga kord, et elan kuidagi valesti. Et ma ei näe maailma üldsegi nii nagu nemad. Ja see kurnab mind.
Pole vigu. Usun headusesse. Ja armastusse. Ja küllap leian ühel päeval Selle Päris Õige Töö ka. Nii et kui sul midagi ühele poolhipist energiapommile pakkuda on, olen avatud :D

Ah jaa - remont!
No kui oled vahepeal lihtsalt õnnelik olnud (töö jätame välja. Või pigem ei jäta ka - olen õnnelik kõikide nende kogemuste üle, mis siit saanud olen!) ja üldsegi mitte kodus pahteldanud-lihvinud, tekib soov oma head mõtted kusagile seina taguda või lakke liimida. Loogiline ju?
Mina võtsin nõuks ja kulutasin selle aasta hingedepäeva sellele, et tassisin oma magamistoast välja nii palju rämpsu, kui sain. Viskasin minema natuke kasutatud töökindaid, klotsijuppe, potsikuid-totsikuid, poolkõvasid pintsleid, remondiriideid ja igasugust muud kraami. Tegin oma hingele ruumi.
Kohutavalt suured kipsplaadid vinnasin tuppa otsa peale püsti, et üks oluline sein vabastada ja et sealt vana kipsi pätse maha klopsida saaks hakata. Juba esimese plaadiga tundsin, kui kange mutt ma ikka olen. Poole tõstmise peal jõudsin mõelda, kas murdun mina või läheb plaat pooleks. Õnneks olime kõik visad. Minul on täna vasakus õlas kerge närvipõletik, plaatidel pole üldse midagi viga.

Kipsivirna ees on üks iidvana uks. Sellest tuleb ripplagi minu WC-sse. Kui konksud ükskord lakke saan.
Sellesse samasse punasest tellisest välisseina tuleb mul üks pikk riiul. Tellisin selle juba ära. Nüüd ootab seina ääres koos roovitusmaterjaliga. Enne tuleb aga valged pätsid maha taguda, telliste vuugid uuesti mörti täis saada või sein suisa ühe korra ära krohvida. KAS kips üldse seina saabki, selgubki peale seda va krohvitööd. Ega selle eest, et krohvimine kangesti meeldima võib hakata, ei ole keegi meist kaitstud! 
PS: Kessu ja Softi on maailma parimad tolmuimejad. Remonditavad ruumid on nende jaoks kui paradiis!
Kirjutan neist oma järgmises loos pikemalt.


Põranda pühkisin puhtaks ja tegin redelile ruumi. Sellega ronisin lae alla ja hakkasin lahtist värvi alla kraapima. Kohutav töö on. Kuna minu palk on aga kuivanud rosinasuuruseks, ei tule praegu plaanist lakke miski ilus sisevoodrilaud paigaldada, mitte midagi välja.
2.novembril kraapisin paar tundi, järgmisel päeval veel oma 3 tundi. 2/3 laest olin varem jupikaupa lahti nokkinud. Ja kui noaots kuskile õhumulli satub, tuleb teinekord korraga kohe hea latakas laest alla. Parem on see lahtine osa ära saada, et järgnev krohvi- ja pahteldustöö kohe alla ei sajaks.
Selle ruumi lagi on kõikide teistega võrreldes kõige õnnetumas seisus.


Suure osa tööst sain ära teha kappide otsast, mis mul endiselt tagatoas veel sees on. Hakkan juba mõtlema, et ei viskakski äkki neid kappe välja? Paremaid pole ka ju kuskilt võtta ja kui uksed uued saaks, käiksid need veel küll? Ainult et tolmused on need mis hirmus.



Nii et remont on otsuse küsimus. Nagu peaaegu et kõik asjad siin maailmas. Ja kus sa saad alla anda, kui kogu maailm su turjale toetub, eks? Või vähemasti lagi :)


esmaspäev, 22. juuli 2013

Tellisetolmu täis sõõrmetega tisler.

Kui esimene päev lastevabast nädalavahetusest toimekalt läbi sai, oli pea ääreni ideid ja tegutsemistahet täis. Korraga tundus mulle, et kõik eelseisvad tööd on käkitegu! Pühapäeval kraapisin esteks veel pisut oma toa lage ja kaalusin, kas ma ei peaks mitte sisevoodrilaua pakkumist (118€ koos roovitusega) vastu võtma. Kõrge redeli otsas lae all nokitsemine on kole tüütu. Mõtlesin oma võimalused läbi ja otsustasin, et punnitan ikka veel ise teha. Värv maksab muidugi ka. Ja nakkedispersioon. Ja võibolla tuleb isegi uus rull osta, aga... natuke odavamalt peaks siiski saama. Värvi on natuke järel - ühe korra saaksin ehk sellega. Ja pahtlit on mitut sorti. Need saaks kõik ära kasutada ja uut laari ei peakski ostma. Kui pahtel kergelt lakke hakkab (oi, ma ei taha lihvimisele mõelda!), jään selle otsuse juurde. Pean arvestama ju ka võimalusega, et abilisi võtta ei ole - roovituse ja voodrilaudade paigaldamisega nii suurde ruumi üksi hakkama saada on ilmselt raske (kipsi paigaldamist olen netist uurinud, sellega saaksin ehk hakkama küll)... Nii et tuleb siiski ise pusida veel...

Vannituba on siiamaani nukralt oma järge oodanud. Kogu aeg olen end tagasi hoidnud (loe: remondist kõrvale hiilinud) ettekäändega, et enne kitsama pesumasina soetamist pole ses ruumis midagi teha. Aga on. Seda enam, et mõtted valmis magamistoas üha sagedamini kummitavad ja seal seisev kraam lihtsalt TULEB realiseerida. Tagatoa-kola hulka kuulus üks toeakas teise ringi pruss, mõned head transpordil kasutatud ehk ka teise ringi lauad ja muu kraam. Neist viimastest sai vannituba lae ja et neid mõni järgi jäi, otsustasin lõpuks julguse kokku võtta ja alustada vannipaneeli ehitusega.
Esiteks saagisin prussist paar paraja pikkusega juppi, et neist vanni otsa ja seina vahelisele praole kate teha. See plaan oli mul ammu juba ja eks seepärast see "kola" hangitudki sai. Kindakrohvitud sein on vahva küll, aga kui pead selle järgi ühe 90x90 mm-se palgitümaka laineliseks saama ja sinu kasutada on haamer ja üks täiesti nüri peitel, tuleb tükk aega pusida. Olin nii hakkamist täis, et jooksin sada korda vannitoa ja tagatoa vahet, mõõtsin ja toksisin ja lihvisin...



Laastu lendas. Mõned närvirakud hävisid ka. Mis (hiljem selgus), said asendatud õnnehormoonidega. 
Prusside paikasaamine ei olnud nii kerge kui arvasin. Pidin seina puurima mõned augud, need tüüblitega sisustama ja nurgikuid paigaldama. Kujutasin ette, kuidas vanniesine välja näeb ja jooksutasin oma juhtmed mitmel korral totaalselt kokku. "Pean ikka joonistama, siis on asi selge," otsustasin ja kritseldasingi oma plaani paberile. Olen varem samal kombel mitmestki mõttesõlmest läbi närinud. Nüüd tundus töö palju lihtsam. Puurisin-tüübeldasin-kruvisin elu eest. Kui raam paigas, asusin ust meisterdama. Puhas tisleritöö!

Otsustasin ukse tagant toestada ja selle tulevase avanemisvõimekuse tõstmiseks ühed tagumised liistud kalde alla saagima. Olen kuskilt näinud, et nii tehakse. Esimene liist tuleks vist ka igaks juhuks hiljem nurgast õhemaks saada?
Ja siis tõstsin ma ukse hingedele, et näha, kuidas jääb.
Kaugused-kõrgused mulle meeldisid, aga vasakpoolne prussist post mitte. Kuidagi kirju sai see pilt vannialuse kivisokliga. 

Mis s..ti, see uuesti! Kahjuks ei jõudnud rohkem pitigi teha, lammutamine algas nii kiiresti. Kõik kruvid lahti, nurgikud maha ja valmis!
Võtsin alumise kivi ja vanniraami järgi mõõdud ja saagisin köögipostide ehitamisest jäänud kividele nurgad sisse. Tagatuba, kogu seal varjul olev kraam ja mina ise kattusime mõne minutiga punase telliskivitolmuga. Polnud ju mahti kive maale viia ja õues lõikama hakata. Vastu ööd!
Aga teemanttera ja relakat kiidan taevani. Sädemeid pildus, kõrvus vilises - nagu võid lõikaks :)
Kõik mu katmata ihuurked, juuksed ja käed ka, said paksu kivitolmu täis.
Põgeneda sai korteri vannitoa-poolsesse ossa. Õnneks. Sest just sinna mul põgeneda oligi vaja.
Hetke pärast nägi minu vannituba jälle välja niisugune:
Vaatasin kella. Peaaegu kümme. Veel jõuan! 
Segasin kokku kohupiimakoogi taigna ja panin koogi ahju. Seejärel vispeldasin köögis (tahatuppa ei saanud seal hõljuva tolmu tõttu enam minna) kokku laari müürisegu ja alustasin kivide ladumist.

1,5 tundi hiljem oli elamine mõnusat koogilõhna täis ja minu vannipaneeli vasak külg rahuldas mind peaaegu täiesti. No küll on see remontimine ikka tore tegevus!

 Sellel pildil on näha seesamune vanniotsapruss. Tegin selle, et vesi üle vanni serva ei voolaks. Ja et oleks koht, kuhu oma kaltsukast ostetud mosaiigiga kaunistatud seebialus panna. Teinekord näitan :)

Kui hakkasin poole ühe paiku magama sättima, läksin korteri ust lukustama ja selgus, et see on lukus. Hommikust saati! Ma ei olnud päeva jooksul varvastki korterist välja tõstnud!
Käed valutasid hirmsasti. Kõik lihased turjas ja seljas samuti.
Aga süda oli rahul.
Jätkuks seda tegutsemistahet ometi kauemaks...

pühapäev, 21. juuli 2013

Kolm on kohtu seadus!

Ei ole ikka kerge ehitada, kui elamine enamvähem paigas, asjad sees ja elu justnagu laabub. Eriti ajal, mil kasvuhoone pakub värskeid tomateid, kurgipeenar on kohe-kohe plahvatamas ja päevad kuluvad uue ameti õppimisele. Jah, ma vahetasin natuke töökohta. Käin rongiga. Ja veendun iga päevaga, et ma ikka hommikuinimene ei ole - nii raske on ärgata.
Igatahes otsustasin nüüd, et võtan end käsile ja teen natuke seda va remonti ka. Vahelduseks :D
Vahepeal ei pannud ma endale ühtegi tähtajalist kohustust. Nüüd soovin aga küll, et oma toa septembriks valmis saaksin.

Alustan kaugemalt. Sain endale hulk aega tagasi nõudepesumasina. On kasutatud luksus, väikesemõõduline ja integreeritav. Maksin ta eest 50€ ja panin ta tagatuppa "paremaid päevi" ootama.
Ühel heal päeval tekkis tahtmine tagatoas natuke korda luua ja võimalikult palju kraami ära visata. See lihtsalt on nii, et kui sul on tühjalt seisev ruum, kipub sinna kola kogunema. Nagu keldritesse ja kuuridesse tavaliselt. Masin seisis seal kola kekel lina all ja ootas hiirvaikselt oma aega. Käisin temast mitu korda mööda ja lõpuks läks süda haledaks - mis ta ikka üksi seal tagatoas konutab. Liilatigi kui mul vahel köögis abikätt vaja läheb.
Et aparaat omale kohale tõsta, tuli kaks korda hoolega laotud kivisambad laiali lammutada, vanast (mis vanast!?) segust puhastada ja pooleks lõigata. Minu laste isa aitas mul seda teha ja transportisime kivid maale isa juurde. Et vihm neid sireliheki varjus peseks ja papa Ain nad pooleks saeks. Relaka ja teemanttera viisin ka. Isal ei edenenud töö aga kuigi kiiresti. Võttis peaaegu terve kuu, enne kui esimesi saagimisi näha oli. Masin sai igatahes omale kohale paigutatud, veevärgiga ühendatud ja nurgikutega põranda/töötasapinna külge stabiliseeritud. Tema esimene tööpäev oli juunikuu viimasel päeval.
Töötasapind toetus aga ühele prussile. Ja päris pikalt. Täpsemalt siis eilseni.
Reedel käisime emaga maal tomatijahil ja avastasime suure rõõmuga, et isa on tellistest jagu saanud. Muru oli ka niitnud ja taimi kastnud. Lubas, et läheb pühapäeval seenele ja ajas mulle korraks niisuguse kukeseene-korjamise isu peale, et jube kohe. Metsamineku mõtte pühkisin peast, tassisime emaga kivid koju tagasi.
Seekordse "ärkamisaja" hoovõtt algas aga magamistoast. Ehk sellest kolikambrist. Nokkisin laupäeva ennelõunal 4 tundi magamistoa laest lahtist värvi maha (umbes kolmandik sai tehtud) kuni käed enam peast kõrgemale tõusta ei jaksanud. Allapidi rippusid nad muidugi isuga ja pidingi ette võtma töö, mis rippkätele meele järgi oli.
Enne ladumise alustamist lõikasin ühest mööbliplaadist (jah, mul juhtus seda tagatoas olema!) tüki, mis nõudepesumasina ja uute müürisammaste vahele jäi. See peaks kaitsma mõlemat poolt.
Ja korraga oli mu köök jälle niisugune:

Seekord müürimine mulle ei meeldinud. Riiulid otsustasin kohe sisse ehitada ja see ajas vuugivahed laiaks. Pilk jäi ühele 90mm laiusele liistule, mis mul maeiteamisajast saati külmiku ja seina vahelises ruumis seisis. Ei mäleta isegi, et mille tarvis see toodud sai. Nagu filmis oli kõik. Käisin oma elamises poolvidukil silmadega lootuses leida sobivat mõõtu lauajuppe riiulite tegemiseks. Ja külmiku pealt üks paistis. Ausalt, minu meelest kõlasid mul samal silmapilgul peas ka filmile omased sümfooniaorkestri salapärased meloodiad. Igatahes sai ta kapi tagant välja toodud, juppideks saetud ja riiuliteks ära vormistatud.
Sammaste päris peale jäi nii palju ruumi, et tasapinna toetamisega olin päris hädas. Mõtlesin natuke ja saagisin viimaste kivide ja töötasapinna vahele puidust kiiluklotsid. Ka kiiluklotsi-materjali leidub mu magamistoas! Kole mõeldagi, et mis siis saab, kui tagumine ruum valmis on ja sedasorti vajalikke materjale ilma pealt otsima peab hakkama.


Viimasteks kivideks sai seesama, mis endise samba puhulgi viimane oli. Sest et sellel juba nagitüüblid sees olid. Loogiline on, et kui enne oli ühes kivis kaks nagikonksu, nüüd aga kivi pooleks saetud sai, tekkis kaks konksutüüblitega kivi! :D
Hommikuks oli mört korralikult kivistunud ja sain oma tassid riiulitele tagasi sättida. Poole kitsamatele riiulitele.

Lõppkokkuvõtteks olen jälle rahul. Üks asi sai tehtud, mis kaua enda järge ootas. Kui mulle väga närvidele käib see hästi lai vuugivahe, võtan ükskord jälle lahti ja laon uuesti. Mõned kivid on veel alles.
Neli on ju kohtu seadus!?

esmaspäev, 27. mai 2013

Tegus pühapäev. Mullast ja mööblist.

Eilne päev mulle meeldis. Esiteks seetõttu, et oli pühapäev. Pühapäevad kuluvad marjaks ära, kui sul on tükike maad, mida harida ja kodu, mille kallal nokitseda.
Käisingi maal, rohisin ära kasvuhoone, pistsin mulda umbes 60 kurgiseemet ja poolt nii palju ube. Oad said koha sellesse punutud suurde õunapuualusesse korvi, mis eelmisel aastal pudelkõrvitsaid kasvatas. Tänavu ei ole pudelkõrvitsaid aiapoodides näinudki. Eks seepärast, et ma neist vähestes käinud olen.
Hiljutine vihmaperiood on aias abis olnud. Kõik tärkab. Redised ja peedid ja herned. Ja umbrohi muidugi ka.

Mullaste varvastega koju jõudes oli mul mitu head plaani. Mõtlesin õmblemisele, mida ei ole kaua teha saanud. Ja koristamisele mõtlesin. Viimasega puutun sageli kokku, aga ikka kipub nii olema, et toad nagu iseenesest sassi pööravad.

Segadus on tegelikult hea - sageli tekivad nõnda põnevad mõtted. Eile tekkis minul vastupandamatu soov ehitada üks tõhus kingariiul, et esikus valitsevat segadust pisutki ohjata.
Poest olen kingariiuleid vaadanud. 35€ kanti jäävat rauast laia riiulit, millel vaid üks kingarida, ei tahtnud. Ei sobinud sellise hind ega mõõdud. Ja nii tuli tuulata oma magamistoas, mis tänaseni täiesti garaazi või kuuri väljanägemisega on, otsida sealt mõned lahedad lauajupid... No küll on ikka hea, kui sinu tagatoas leidub pisutki sobivat kingariiulimaterjali, 34 35-millimeetrist puidukruvi, käsisaag (tikksae andsin vennale tagasi), üks ekstsentriklihvija ja akudrell. Ja kui sul on 2 tundi vaba aega. Mõõtsin koha, kuhu riiul pidi tulema, tegin ehitusjoonise (njajah :D) ja saagisin jupid välja. Siis lihvisin pisut ja 13-aastase poja abiga kruvisin riiuli kokku.


Kui Markus koju jõudis, oli ta natuke nukker, et mind mööbli ehitamise juures aidata ei saanud. Ei uskunud tükk aega, et tema ema ise mööblitüki ehitas.
Õhtul, kui tema hambad puhtad olid ja mina köögis rahulikult viimaseid taldrikuid pesin, tuli ja ütles mulle: "Emme, sa tegid meile väga ilusa riiuli!" Ja siis me kallistasime.

Kõva lauluga allüürnikud.

Juba mõni aeg tagasi kuulsin hommikukohvi juues, et minu selja taga lae ääres keegi krabistab. Mugisin leiba ja mõtlesin: "Küllap see on krabistaja..." Teate ju seda anekdooti? Aga krabistajaga tegu ei olnud. Sest et millal varem on krabistajad krabistanud viisijuppi ümisedes?

Kas mäletate veel seda lugu, kui ma oma köögi õhutamisaugust suure puntra põhku välja võtsin? Kui ei mäleta, tuleta meelde: http://kuukirjutaja.blogspot.com/2011/12/linnupesa-koogis.html
No vot sealsamas õhutusaugus see laul siis käiski. Ja minul ei olnud südant lauljad välja ajada. Ausalt. Talvel pistsin augu ette kaks tükki villa, et tuul tuppa ei vihiseks. Need ehku peal seisvad villatükid on ainus sein, mis kahte maailma lahutab - minu kööki ja kellegi teise pisikest elamist.


Juba natuke enam kui nädalake on krabistajate perekonnanimi selgunud. Kuldnokad. Evi ja Endel.
Pean ütlema, et nad on tublid. Said oma korteri palju kiiremini valmis kui mina (no neid on ju ka KAKS, eksole! Ja nad palgatööd ei tee!). Krabistamise asemel tegeletakse nüüd peaasjalikult sädistamisega. Või piiksumisega. Ei, siutsumisega. Tihedasti siiberdatakse edasi-tagasi, nokad ussikesi ja putukaid täis. Jah, minu allüürnikel on lapsed. Mitu neid on, ei tea. Ja piiluma ka ei hakka. Peaasi, et noored lauljad kasvades ülemeelikuks ei lähe ja villaseina laiali ei lammuta. Siis oleks nad mul päriselt köögis!

Kuidas siis on kööki päris kuldnokaperega jagada?
Pean ütlema, et lahe on. Seda, et kellegi rõdunurgas pääsupesa on, see ei ole uudis. Ly emal elavat rõdul tuvipaar. Mul on maal mõned pesakastid kuldnokkadele, mis kenasti ka kasutuses on. Aga ei juhtu just sageli, et kuldnokk kortermajja tikub. Linnastumine käib täiega :)

Sisse-välja lennatakse sellest ribikardinatega avast minu köögiakna ülemisest paremast nurgast pisut eemal:


Hea küll - sel aastal ma neid ei sega, eks. Las lapsed kasvavad suureks ja saavad iseseisvaks. Aga üldiselt oli mul plaanis sellesse õhuavasse pliidi imuri toru panna! Kuidas sellega? Kui järgmisel kevadel üürnikud tagasi tulevad, saavad nad endale pika jalutustoru ju. Ohtliku. Seda ma ka ei soovi.

Kuhu kadus aprill?

Tere, hea lugeja!

Kas oled märganud, et kevadest on saamas suvi. Õieti neid kevade märke ei olegi enam - lumikellukesed ja sinililled õitsesid nii kiiresti ära, et noppima neid ei jõudnudki. No küllap oleks jõudnud ka, aga kohe ON olnud nii kiire aeg, et kevadet sai imetletud peamiselt autoaknast. Teel olles. Kusagile.
Remont ei ole edenenud. Mitte, et tahtmine otsas oleks olnud. Ei, mitte seda. Tahtmist on olnud, aga jõust on puudus olnud. Ja rahast.
Aga see kõik ei tähenda, et aprill oleks masendav olnud! Lisaks sellele, et talv lõpuks läbi sai, oli mul õige napilt enne aprilli algust sünnipäev! Sünnipäev lõvilõugadega! Mis on imelik, sest et lõvilõuad enamasti alles augustikuus õites on. Aitäh meisterlilleseadjale Julikale, kelle kasutada on lillede soovitud ajal õitsema ajamise saladused :)


Sünnipäev tõi midagi uut ka minu Koju. Ühed mööbliesemed, millistest ma ammuilma puudust tundsin ja mille puhul pean uhkusega kiitma isetegija-verd, mis meie suguvõsa erinevates harudes mõnuga voolab. Minu onus. Tema tütre mehes ja viimase pojas.
Minu kööki kolisid täpselt mõõtu ehitatud laud ja kolm taburetti. Laua üks serv ulatub ilusasti üle radiaatori - servas õhuvoolu tagamiseks 5 ümmargust auku. Naljatlemisi ütlesin, et neid taburette saab mitmevärviliste kudumite tegemisel kasutada - iga kera jooksku oma august ja ei mingit lõngade sassiminekut :)


Neljas tool on kõrgem. Ja sobib suurepäraselt kitarri harjutamiseks istumise alla võtta. Jaa! Mul on nüüd kitarr! Päris oma pill, roosipuust Jasmine. See on kingitus vennalt.
Inga kinkis mulle suure kenasti kaunistatud lillepoti. Käskis kasta ja oodata. Ma siis kastsin ja ootasin.
19. aprilliks oli end mullast välja ajanud säärane tore tegelane:


Kolm päeva hiljem, 22. aprillil nägi noor kartulitaim välja juba säärane:


8. mail ehk eelmisest pildistamisest paar nädalat hiljem oli taim juba hiigelsuur. Ja ütlemata tore. 


Nüüd on kartul aeda ümber istutatud. Esiteks seetõttu, et ta venis lõpuks nii pikaks, et ei mahtunud põhimõtteliselt tuppa ära ja teiseks seetõttu, et tema lehtedele olid kusagilt tekkinud pisikesed rohelised täid, seltsiks mõned suuremad ja pisut tumedamad. Pidin taime toestama, kuna ta tõesti nii pikk on. Nüüd peesitabki tubase eluga harjunud kartul minu vanaema ürgaias rabarberite kõrval ja katsub välistemperatuuridega harjuda. Toetab end tugevale kepile ja mõnuleb päikese käes. 

Ah jaa - kuhu siis see aprill kadus?
Vot ei teagi. Kadus kuskile. Lihtsalt. Nalja ja naeru ja lusti saatel. Seemneid külvates. Pisikesi ja suuremaid külalisi vastu võttes. Näidendiproovides...
Oli tore kuu!