Kuhu ma kadunud olen?

Tere, kõik see lugejaskond.
Jah, ma tean, et olen vahepeal pisut kadunud olnud.
Ja süda kangesti valutab, et Te ehk ootate ja käite vaatamas, et kas ma äkki seekord olen mõne kondi murdnud või et mis minuga küll lahti on, et ma siia mahti pole saanud enam põigata.
Öeldakse, et igal asjal siin maailmas on põhjus, et selleta ei juhtu mitte midagi.

Minul on ka. Elan end vahelduseks ühes teises blogis välja. Kel huvi, see võib järele vaadata
http://iidajaasjad.blogspot.com.ee/

Päikest!

Oma tuba - oma luba vol.2. ehk et kui punane võib olla üks aknaraam?

Kõigepealt tervitan teid, kes te olete siin ikka vahel piilumas käinud ja arvate, et ma ehk maa alla vajunud olen. No pole mitte. Elan veel täitsa.
Täna õiendan ära ühe väga ammuse loo. Nimelt on mu ajusagarate taga meeles, et olen kord maininud ühe punapunase värvi ostsmist Bauhausist. Lasin tookord ühe purgikese valmis segada ja värvisegajamees küsis minult, et mis asja ma küll oma elamises nii punast värvi võõbata kavatsen. Mina vastasin eneseteadlikult, et eks ikka aknaraami! Värvisegajamees tegi seepeale pähe üpriski üllatunud näo ja ütles: "Ma tahaksin seda akent näha, mis nii punase raami saab!"
Novott, ja nüüd on sellest juhtumisest möödas nii palju aega, et merevesi pole enam ammugi sama ja ma isegi ei mäleta enam, missugune too raam enne võõpamist välja nägigi. Nüüd on ta igatahes säärane:

Tegu on aknakesega, mis asub vannitoas. 

Tegelikult oli raam enne üleni tumehall. Akna enda jätsin valgeks, kraapisin lahtise värvi ära ja uut kihti värsket valget peale ei pannudki. Olgu ta heaga niisugune natuke "vana moega", nagu ta oli. Hall triip passib minu arvates hästi ja kui võtta arvesse, et vastasseinas asub too punasega mosaiigipilt, siis sobib niisugune punane raam sinna vannituppa hästi. Korra käis peast läbi, et maalin raamile veel miskid kriksukad ka peale, aga see oleks ilmselt palju olnud. Mahendasin siis asja lihtsa kardinaga.

Nii ei ole akent jällegi peaaegu et üldse näha, mis? Mu meelest kõlbab küll. Ja muidu oleks toda punast ehk sellesse väiksesse ruumi liigagi priiskavalt saanud. Pealegi - oma tuba, oma luba ju? ;)

Kardinatest veelkord. Vahel lihtsalt joppab

... ja nii ongi, et teinekord astud täiesti ilma tagamõtteta mõnda kaltsukasse, sead sammud kindlameelselt tekstiiliriiuli poole ja sirutad käe kahe paneelkardina järele...
Minuga igatahes just nii läkski.

Milleks mulle paneelkardinad, eks?
Aga sellepärast, et nende värvid olid "no nii täpselt õiged"!

Tõin nad koju ja kõrvutasin äsjast leidu poistetoa tapeediga. Pesin kangaribad puhtaks, lõikasin ära nende ääred ja katsin nendega poistetoa kapi uksed.
Liistud sai jällegi ehituspoest koju toodud, mõõtu saetud ja toonitud.
Nüüd on poiste toa riidekapp üsna samasugune kui minu toa linaste kangastega kapp.

Kõik on rahul.
Ja kas ei passi siis toonid omavahel kokku käima? Kapp sai hulga lõbusam ja lastepärasem kui minu magamistoa oma:

Ja kui jutt juba kardinate peale läks, siis...

Ühel päeval küsis Markus, et kas ma õige tema tuppa ei tahaks teha samasugust rooma kardinat nagu elu- ja minu magamistoas on. Et seda olevat ikka kangesti mugav liigutada. Lubasin asjale mõelda ja ühel heal päeval võtsin kätte ning tegingi ära. 

Kangast linna tooma ei läinud. Võtsin needsamad, mis enne akna ees olid, pesin puhtaks ja lõikasin mõõtu. Kuna enne oli kardinaid 2, siis nüüd sättisin nende ühenduskoha ühe liistu kohale ja märgata pole midagi.

Otse loomulikult puudus mul nii kiire tegutsemise tõttu takjapael ja ka kardinapuule tuli läheneda loominguliselt. Ehk et ära kasutada seda, mis kodus leidus. Vana kardinapuu oleks jätnud uue kardina ja akna vahele liialt avara ruumi, seega tuli natuke improviseerida:

Kes läbi närib, siis kardina ülemine äär jääb liistu (ausõna, üht-teist leidub mu kodus täiesti juhuslikult endiselt!) ja vana kardinapuu vahele, siis kinnitasin vähe laiema liistujupi ja kruvisin selle külge ühe sobiva nurgik-kanduri (või mis iganes asi ta ei ole). Ning saingi toimiva süsteemi! Jälle kõik rahul :D

PS: Tchillipipar ja tomat on kenasti tõusnud. Otse viljast mulda torgatud paprikaseemnetest esimene pistab ka vaikselt nina välja. Juhhhuuuu! :)

Oma tuba - oma luba

On teil elus ette tulnud olukordi, kus mõtlete midagi päris omamoodi teha ja te siis ise (või teie vanemad!) on teid maa peale tagasi toonud. Sõnadega: "Nii ju ei tehta, kullake!" ja "Las ma näitan, kuidas seda tehakse!" Ma ei mäleta väga, et mind, pesuehtsat jääratüdrukut, oleks lapsena kuidagi tagasi hoida suudetud, aga täiskasvanumaailmas on sedasorti sisemisi dialooge peetud küll. Oma kodu ehitamine on andnud aga sadu võimalusi teha just täpselt nii, nagu tuju tuleb.

Kui ma päris alguses ootasin, et keegi meesolevus tuleks ja minu eest mõned kaablid veaks, et saaksin krohvima hakata, ei jõudnudki ma seda õiget hetke ära oodata. Ja nii sai mõnigi kord asju sootuks vales järjekorras tehtud. Vannitoa ja WC lülitid, näituseks, rippusid mu esikuseinal pikka aega just nõndamoodi:

Endal oli üsna selge, kumb lüliti kumma lambi süütab, aga külalistel tuli arusaamatusi ette küll.

No ja ühel päeval tekkis plaan - raamin oma lülitid ära. Just. Oma tuba - oma luba ju!?

Ostsin ühe kasutatud pildiraami ja saagisin laminaatparketi jäägist sobiva põhjatüki (originaalpõhi oli pisut liiga nõrk) ning kleepisin tapeedi pildi taustale.

Ja täna oli lõpuks see päev, kus lülitid said kohtadele märgitud, mitu tõhusat auku juhtmete vedamiseks ja "pildi" kinnitamiseks ära puuritud.

Edasi oli juba lapsemäng. Liiatigi kuna elamisse vahepeal ka juhtmeid mitte pelgav ja minu plaanide üle mitte nurisev meesterahvas tekkinud on.

Oi, kui kaua see mõte mu peas istunud on! Nüüd lülitid lõppeks kenasti seina küljes kinni ja mingit segadust ses osas, et kumb neist millise tulukese süütab, ei ole. Tarvis veel juhtmed kinni krohvida ja sein kenasti valgeks värvida, siis on süda lõpuni rahul. 

Olen igatahes üdini õnnelik iga kord, kui mõni laest, kosmoset või kustiganes pähe karanud mõte teoks saab. Huuh, ma ütlen! :)

Lähen ja pistan nüüd mõned seemned mulda. On aeg! 

Olgem muhedad!

Kui oodata on külalisi

Kui oodata on külalisi, keeran ma alati pehmelt öeldes natuke ära. See tähendab, et minusse istub vastupandamatu soov visata ära nii palju mittetarvilikke asju kui võimalik, poolikuid asju lõpetada ja oma elamisse pisutki värskust või mugavust juurde saada. Just nii läks seegi kord.
Homme õhtul kostitame minu teispoole perekonda ja sõpru tema peatse sünnipäeva puhul ja kuna suurem osa oodatavast rahvast pole kunagi oma jalga me pessa tõstnud, võtsin asja suurelt ette.

Ega need radikadki päriselt värvitud ei oleks saanud, kui külalisi poleks oodata olnud.
Pakun, et neli või viis suuremat sorti kotitäit kraami on elamisest prügikasti veetud. Ausalt, mul ei ole õrna aimugi, kust need asjad kõik tulevad! Riided näiteks? Või katkised adapterid, liistujupid ja kogu see kraam?

Üks väike kapike sai endale kahe ukse asemele ühe ette, seda olete näinud. Sama soojaga ehitasin oma elutoa raamaturiiulile ka uksed ette.

Riiulist vasakule jääv klapplaud peaks ka parema koha leidma, aga kuna teda homme veel hädasti vaja on ja ma selle taga sageli ka õmblen, tuleb kooselu temaga veel jätkata.

Riiulist paremale jääb raamatu- ja pesukapp, mis tegelikult hulk aega tagasi ka pisut tuunitud sai. Nimelt kolis mööbliese otsaseina, kaotas ühtekokku 6 riiulit ja loovutas nende koha televiisorile.

Nii meeldib mulle rohkem. Ka on nõnda palju turvalisem, kuna kass tahtis sageli teleri peale hüpata, et sedakaudu veel suuremaid kõrgusi vallutada. Ja mul ei olnud vähimatki soovi ükskord tuppa astudes suurt televiisorit põrandalt kokku pühkida.

Palav "teeme-ära-tuhin" tabas mind aga üleeile, kui otsustasin poiste toast ühe kuśeti elutuppa vedada, sellele uus kate paigaldada ja ka mõned padjad õmmelda. Nüüd peaks külaliste jaoks rohkem istumiseruumi olema. Küll oli kombineerimist. Teise diivaniga sobivat tooni materjali eiolnud just palju ja padjakatted tulidki natuke erinevad. Ühe ümmarguse "küünarnukialuse" padja tegin ka. Katted on lukkudega ja nende sees on tekid-padjad, mida justnimelt külaliste saabumise puhul tarvitusele võtta saab. Minu pesukapp magamistoas sai seega sekundiks tühjemaks (järgmisel sekundil rändasid sinna juba kangatagavarad ja mõned poolikud käsitööd).

Kahju on, et kuśett diivaniga päris sama lai ei ole ja et kanga toon ka natuke teine on. Aga enne oli ta roheline ja ei sobinud üldsegi, nii et nüüd on igatahes parem.
Lisaks sellele sai kiiruga lõpetatud üks venna tellitud autoistme-tuuning. Ja vannitoa aken sai päris uue näo. Neist asjust aga juba järgmine kord.

Huuh, kuidas mulle meeldib, kui midagi tehtud saab! :)

Radikasaaga

Kui maailmas on midagi, mida ma eriti värvida ei viitsi, siis need on radiaatorid. Kõike muud värvin suurima heameelega. Küllap just seetõttu olen maganud hulga aega toas, mille radiaatorid on olnud pehmelt öeldes hirmsad. Nüüd on see lõpuks möödas.
Tuletan endist olukorda meelde:

Radikate tagused said hea abilise toel värske valge värvi peale. Kasutasin alküüdemailvärvi, mistõttu haises minu elamine paar päeva päris tublisti. Aga juba oli meeleolu märksa parem.

Radikate eneste tarvis soetasin liitrise purgi spetsiaalset värvi ja ühe väikese tuubi värvitoonijat. Päris lumivalgeid radikaid ma oma magamistuppa ei soovinud, seega toonisin valge värvi õige pisut ja tulemus sobib minu arvates tapeediga päris kenasti.

Radikavärv haiseb veel koledamini kui alküüdemail, seetõttu tuli meil voodist madrats üheks ööks elutuppa tarida ja seal magada. Tegelikult oli see tore - kui magamistuba veel valmis ei olnud, magasingi ju päris pikalt elutoa põrandale laotatud tekikuhja otsas :)

Magamistuba sai veel ühe uuenduse. Mul oli sinna hädasti riiulit tarvis, et oma vööteljed ja mõned teised nipsakad asjad ära panna. Ostsin siis valmis liimpuitkilbid, pinotexisin need üle, paigaldasin kõige tavalisemad riiulikandurid seina, 2x2cm-sest liistust saetud kandurid kapi külge ja valmis. Ja jälle mõtlen ma, et miks seda riiulitegu varem ette võtnud ei ole. Minu magamistoa aknaalune nurk näeb nüüd säärane välja:

Õhtul teki alla pugedes olen mitmel korral õhanud: "Mulle nii meeldib see tuba!"

Kolmas rooma kardin. Pintsel ja head käed.

Me kõik teame kodusid, kus suure tuhinaga tehtud remont on "peaaegu valmis. Liistud veel panna!". Minu oma ei ole miski erand. "Elada ju saab," mõtlen sageli kui vaatan magamistoa radiaatoreid, esikuseinas rippuvaid lüliteid ja paljusid teisi laokile jäänud kohtasid. Saab elada muidugi. Aga pahatihti harjume nende poolikute asjadega nõnda ära, et me nagu ei näegi neid enam. Ja kui näeme, lohutame end sõnadega: "A kelle asi see on, see on ju minu kodu!"

Mõnikord aga tahaks kohe kogu hingest, et mõned säärased lõpetamata lõpud otsa saaksid. On see siis sellest, et elamises on iga päevaga aina vähem õhku (ausalt, mul ei ole õrna aimugi, kustkohast need asjad minu korterisse tulevad!) või on ees mõni tähtsam juubel, kuhu ammused ja uued sõbrad kokku tulema peavad või... mida iganes.

Minul käivad koristamise- ja ehitamisetuurid ikka lainetena. Ühel päeval hakkab mind näiteks kohutavalt häirima vana kardin ja ega too häir enne üle lähegi, kui uued asemele saan.

Minu elutoa akna ees rippus hulk aega üks tumesinine pimendav ruloo, mis minu kunagises kodus niisama üle jäi. Ruloo ei olnud minu jaoks küll õiges mõõdus ja selle raskuse tõttu oli tema rullimine alati suure riskiga tegevus (ta kukkus nimelt üsna sageli lihtsalt nöörist tõmmates pesast välja) aga parem oli ta ikka kui niisama paljas aken. Seda enam, et põhimõtteliselt kõik minu kodu aknad otse suure tänava poole avatud on. Toda pealmist kardinat vahetasin ikka aegamööda ja katsusin nii ja naa, aga... kole oli ikkagi.

Aken ise on kolmeosaline - keskmine neist avatav. Tirisin siis ruloo alla ja õmblesin akna ette kolm riba, igaüks neist koosnes veel viiest lapist. Sellest pidi minu nägemuse kohaselt tulema 3 rooma kardinat, millest igaüht siis eraldi avada oleks saanud. Aga nii oli ka nõme. 

Linna uue kanga järele minna ei olnud mahti. Kuni ühel päeval küsisin emalt, et ega temal juhtumisi ühtegi valget lihtsat kardinat jõude ei seisa. Muidugi seisis!

Paar päeva pusimist ja minu elu kolmas rooma kardin sai valmis (teine on Kaisa kodus, aga pilti ei ole kahjuks käepärast võtta).

Kuna aken on lai, on seekordne kardin suisa nelja nööriga. Kangas ise on imekerge, paistab õige pisut läbi ja pakub just täpselt nõndapalju privaatsust kui tarvis. Tunnen end nüüd sedasorti kardinate õmblemises päris kindlalt ja nagu ikka, jäid soetamata kallid mehhanismid ning kogu töö sai liistude-nööridega ise ära tehtud. Jõuluajaks lubasin Kaisa õe koju neli sellist kardinat kokku ajada, materjal on juba minu juures. Oligi päris hea, et enda omaga varasemad kogemused kinnistasin.

Kas minu akna ette kunagi ka paksud kardinad saavad või too lahendus muutub, saab näha. Praegu meeldib mulle niigi.

Hiljuti ehitatud kapike sai endale haagi ja nupu. Ja samasugused uksed leidsid lõpuks tee ka minu elutoa riiuli ette. Neist saab pilti kunagi siis, kui kapiesise õmbluslaua eest ära tirin. Hetkel käib kange õmblustöö hoopis teisema projekti kallal.

Laupäev oli tähenduslik selle poolest, et üks iidamast-aadamast ootel olnud töö sai käigu sisse. Pesin magamistoa radikad ja nende taguse seina puhtaks ning samal ajal kui mina õmblusmasina taga olin, võõpasid ühed Head Käed radikatagused seinad valge värviga üle. Pühapäeval tegid sedasama minu enda omad. Nüüd jääb veel vaid oodata, millal mõned käed leiduvad, kes radiaatorid ka üle tõmbaksid.

Novott. Ja nii ongi. Et mõnikord sujub. Selliseid radikataguseid mul täna igatahes enam ei ole:

Praegu mõtlen ise ka, et MISMOODI ma nii sügavas rahus niimoodi üldse olla sain? :D 

Küllap sain. Ja nüüd on see möödas...

See kasutu vana kapp

Kui saime magamistuppa puhtjuhuslikult kaks nõukaaegset riidekappi juurde osta ja üks neist kohe ka käiku läks, jäi teine suisa ripakile. Suurem osa sellest peidab end tänaseni isa juures kuuris, väiksema tõstsin olude sunnil elutuppa nurka. Kuna ta sedapidi tuppa ei passinud, nagu ta originaalis olema pidi, tõstsin ta otsa peale ja rohkem kui kuu aega ta nõnda seisiski.

Et nii on nõme, seda ma teadsin isegi. Aga lubasin tal nõnda olla, kuna mul oli plaan!
Plaan algas aga hoopis riiulitest, mis mul telekakapi kõrval paljalt seisavad. Tahtsin neile uksed ette teha, et ruumi pisut visuaalset korda luua. Novott. Ja kuna too väike kapp imekiiresti kraamiga täitus, tuli sellele ka mingi etem rüü välja mõelda. Liitsin siis peas 1+1 kokku ja...
Oi, kuidas ma oleks tahtnud saada üht ilusat lehte paksu vineeri! Veeretasin taskupõhjas münte ja hea elukaaslane tõi poest 2 OSB-plaati. Ning liistud.
Täna võtsin julguse kokku, mõõtsin ja saagisin ja värvisin ja:

Et OSB kumas minu varem koju toodud kangast läbi, tõmbasin sellele kihi valget värvi peale. Nii, liistude värvimise käigus. Kapi toapoolse külje lasin samuti rulliga valgeks. 

Siis lippasin oma lemmikusse EFE ehituspoodi ja sain sealt peotäie torksotsaga väikeseid kruve. Äärelistud plaanisin kinnitada seestpoolt, et kruvide pead välja näha ei jääks ja et liiste peale kanga paigutamist enam üle värvima ei peaks. Õnnestuski.

Homme satun linna ehituspoodi, sealt kavatsen ära tuua ühe uksehaagi, et kapi uks kenasti kinni ka püsiks. Ja ümarliistu pean ostma. Ja ühe väikese kandilise liistu. Ja paela ja aasaga konksud. Siis saan oma rooma kardina ka valmis. On mingi hull tegutsemise aeg.

Kapiga olen aga üsna rahul.

Eriti meeldib mulle see, et enne ei olnud tolles kapis ühtegi riiulit. Tuunitud versioonil on. Selleks lõikasin tema endised uksed lihtsalt natuke kitsamaks ja paigutasin need 10-sendistele kanduritele. Lihtne ja hea viis kogu kraam maksimaalselt ära kasutada.

Näed alumisel riiulil lukuauku, eks? Kohe kappi avades on selge, kust too riiul pärit on. Ja see just ongi nii äge! :D

Õhtul lubas meespool mulle riiulite ette ka plaadid valmis saagida. Jah, neid on ikka õigem teha korraliku saega. Täna pusisin tikksaega ja selge on, et see ikka parim viis OSBst jagu saamiseks ei ole. Samas - parem ikka, kui mitte midagi, eks? Oi, aga käed sügelevad kangesti....

Üks õhtuhämar enne/pärast pilt ka:

Seenelkäik. Olen elus.

Ole tervitatud, hea lugeja, kes sa arvasid juba, et teise ilma olen kolinud ja sellesinasema maamuna peal enam remonti ei tee. Ei, ma ei ole surnud, kuigi saatus on mulle teda vahepealse aja jooksul korra nii lähedalt näidanud, et tahtmine kaasa minna oli. Nüüd kosun tasapisi ja elan edasi uutes lootustes. Elamise isu imbub tasapisi tagasi. Ja see on hea tunne.

Remonti ei ole viimasel ajal tõesti suuremat teinud. Kapiuksed on endiselt veel pillapalla lõpuni tegemata ja näidata nagu polegi miskit. Vana diivan kolis välja ja ootab Rebase talu rehe all aega, mil minu suveonn valmib. Küllap ta ka valmib, ma olen päris veendunud. Uus ja eelmisega võrreldes tõesti mugav lösu-ase tunneb end eelmise asemel hästi.

Minu koju kolib tasapisi sisse üks mees, kes mulle väga oluliseks on saanud. Õpime nüüd jagamist ja jagelemist, kuigi mõlemat neist nii harva ette tuleb. Minu kodust on saamas Meie kodu. Nii äge!

Seda, et sel sügisel seeni nagu seeni peale vihma on, teavad ilmselt kõik, kes Facebookis kontot omavad. Täna otsustasin siis ka, et põikan tunnikeseks metsa sisse ja toon sealt mõne purgi jao koju. Olgem ausad - 5 pooleliitrist purki marineeritud kuuseriisikaid olen tänavu juba saanud. A no tuli isu ikka veelkord minna.

Esmalt pean ütlema, et olen alati kadestanud neid, kes ütlevad ilmatuma salakavala moega, et neil päris igioma ja ülisalajane seenekoht on. Ega nood siis kaardiga vehkima ei hakka, kus see võlumets täpsemalt asub - parimad seenepaigad hoitakse ikka endale. Tänasest olen ise kah ühe säärase paiga omanik. Või noh, küllap on tollel kuusenoorendikul päris omanik ka olemas, aga selle all olevaid seeni pidasin küll päris omadeks. Läksin metsa ühe ämbriga. Vähem kui tunni ajaga oli see triiki. Tänavu on seeni tõesti nagu.. ma juba ütlesin. Kokku olin metsas 2,5 tundi ja oli suur õnn, et autos juhtus nädalavahetusest õunamahlateost üks lastevann olema. Sain selle peaaegu et täis. Siis tuli piir ette. Ei, seened ei lõppenud veel sugugi otsa, aga keegi peab needsamad ju puhastama-marineerima ka!

Ma polegi varem vist päris üksinda seenel käinud. Seda peaks tegema, ausalt. Kuulsin kummalisi loomahääli ja ühe puhul pidin äärepealt läbi kuusenoorendiku punuma pistma, kuni mulle kohale jõudis, et seda heli tekitab kellegi mootorsaag kaugel metsa taga. Päris ulme. 

Ühest ämblikuvõrgust tuiskasin pea ees läbi, sellest on kahju. Ei osanud lappida teist ka :( 

Noppisin siis aga edasi, ümisesin tuntud laulu: "Mõni mets on elus ilusam kui teine, mõni mets on kohe väga-väga ilus..."

Nii möödaminnes tekkis ka kaks päris uut vanasõna, mis kohekohe üle-Euroopalikuks hitiks saavad: "Ära hinda kunagi seent tema kübara järgi." Ning "Kui kükitad, korja kõik seened ära..."

Oli õnn, et autos juhtus olema üks lastevann:

Nüüd ootab mind kodus terve koorem kuuse- ja porgandriisikaid puhastada ja marineerida:

Kohtumisteni!

Ära viska vana kappi ära

Kui minu magamistuppa saabus tore lainelise esipaneeliga voodi, ihkasin samasugust kappi ka. Neid ikka vahel müüakse, hoolikal otsimisel ja piisava kannatuse korral võib sellise üsna soodsaltki saada. Aga et mul elus praegu see periood käsil on, kus isegi väga soodne on hirmkallis, tuli ise midagi välja mõelda.
Ma ei oskagi öelda, kust see idee mulle pähe kargas, aga ühel hommikul voodist kappi silmitsedes oli ta lihtsalt peas. Et linane kangas ja mõned liistud siis. Et nende vahenditega peaksin uksed teisemaks saama küll. Rääkisin siis oma plaanist sõbrale, kes hankis mulle kiiresti terve hulga täpselt parajaid puidust liiste. Tema vanematekodu õues sai need üle lihvitud ja koju pinotexima toodud.

Sel ajal kui peitsitud liistud kuivasid, õmblesin ühele vanale ruloosüsteemile uue linase kanga peale, tegin uue pitsiriba ja katsetasin varasema kahe "paneelkardina" asemele ruloosüsteemi.

Ruloo õmblemine väga keeruline ei olnudki. Sisemine ülemine latt tuli parajaks saagida ja kanal hästi tuugalt õmmelda, et see kardinat üles-alla tõmmates libisema ei pääseks. Eks kruviga oleks saanud ka fikseerida, aga mul õnnestus kanal tõesti nii tuuga teha, et selleks ei olnud tarvidust. Too pitsiga riba on klambripüstoliga ülemise liistu küljes. Rulookardinal endal miskit pitsi küljes polegi. Ja mida linasemaks sai silmavaade, seda enam karjusid pruunid kõrgläikelised uksed.

 Uus ruloo ja vanad uksed

Varemalt rulookardina asemel olnud paneelid lõikasin kitsamaks ja pintseldasin parajad tükid seinaliimiga ustele. Tapeedilabidaga sirgeks ja liiste ootama.

Liistud kinnitasin lihtsalt kruvidega. Puurisin augud ette, et kruvi pinge liistu katki ei pressiks ja lasin need lihtsalt kapiuste külge. Eriti tore oli, et sain seks puhuks kasutada kahte trelli ja pidev otsikute vahetamine jäi ära. Jube mugav!

Üks uks minu kapil aga puudub. Kord mainisin juba, et remondi käigus kipuvad mõned asjad arusaamatul kombel lihtsalt ära kaduma. Tolle uksega nii juhtuski. Veelgi enam - poistetoas on samasugune kapp, millel ka üks uks jalutama läinud!
Lahendasin puuduva ukse küsimuse taaskord kardinaga. Oleksin õnnelik, kui saaks teisiti. Hakka või samasugust kappi ostma, et puuduvad uksed ette saaks.

Mäletan toda ukse kadumise lugu tegelikult hästi. Kuna nad väga laperdasid ja tööriistad kapis olid, väänasin nad toore jõuga eest ära ja viisin minema. Sest et minu mõttes oli neid kappe mitte mingil juhul oma elamisse jätta. Õppetund missugune - ära viska vana kappi ära!

Pildilt vaatan nüüd, et kapi otsa sätitud tööriistakastikesed peaks ka pruuni pinotexiga üle käima! 

Poistetoa riidepesa saab umbes samasuguse tuuningu. See on veel natuke poolik, aga tollele leitud kangas meeldib mulle eriti ja näpud kibelevad tööd lõpetama minema.

Kui valmis saan, näitan teilegi!

Ahjaa - kui sinul, hää lugeja, peaks üks selline nõukogudeaegne tore riidekapp jõude kuuris või pööningul seisma ja tast lahti saada ihkad, siis kirjuta mulle! Ma pakuks ustele tegevust ja leiaksin ilmselt ülejäänulegi koha ja sisu :)

---

Ja kui tore on, et külvatud roheline aina kasvab ja kosub! Jätkub nii endale tarvitamiseks kui lähedastele kingitusteks :)