Esik valgustatud. Sammud Pesuruumis.

27.oktoobri õhtul tulid mulle külla head sõbrad. Ajasime juttu, tegime nalja, lasime lastel mängida ja mängisime hiliste tundideni ise ka. Ja nii muuseas panime esiku lakke lambikesed ära ja sättisime kööki pliidi ette pleki. Mul on head sõbrad. Ausalt.
Nüüd on minu esikus valgus. Ja see on nii mahe-mahe.
Alustame tuuri köögi poolt:

 Minu kindakrohvsein, vannitoa uks, puukast ja üks prügimäelt päästetud logu ühe klaasiga aknaraam, mis ootab oma saatust.

 Välisukse juurest vasakule. Laelamp on näha. Ja selle valguse raadius.

Välisukse juurest paremale. Ukse taha jääb elutuba.

















Ukse klaasi lõhkusin juba ammu kogemata redelit tassides ära  ja selle ees ripub nüüd üks pitskardin. Ajutiselt mitu kuud juba.


Võrdluseks-meeldetuletuseks lisan ühe foto aegade algusest ka:

Kui minu esikust puuduvad veel peamiselt mõned liistud ja seal on õige pisut veel teha (hoian hinge kinni, et mul ei tuleks pähe totaalselt uusi ideid, esimesed märgid nende kohta on olemas!), siis minu Pesuruum on endiselt märksa õnnetumas seisus. 

Aga siiski - ka siin on asjad arenenud:

Kõigepealt otsustasin, et segan kokku betoonisegu Ceresit CX5 ja krohvin sellega kinni seinas olevad torukanalid:

 Lasin sel kuivada, mille järel sai seinu tasandama asuda. Vot nüüd on pilt juba hoopis teisem:

Ühe korra peab veel krohvima, siis läheb parempoolne seinaosa pahtli alla. Möllata on vaja mastiksiga, tasandada põrand, lihvida, jälle pahteldada, värvida, plaatida, vuukida, torusid ühendada.... huuh, tööd on veel üksjagu. Aga tunne on hea :)