Tolmuralli vannitoas vol.x.

Täna oli siis lõpuks see päev, kui võtsin julguse kokku, keerasin relaka otsa värske kiviketta ja suundusin taas oma remondi järele igatsevasse vannituppa. Et vann ruumi kenasti ära mahutada, pidin seina sisse saagima toreda kanali. Teadsin juba ette, kui väga täitub ruum tolmuga. Katsin silmad ja suu ja alustasin.

Otse loomulikult olin ka ise hetkega pealaest jalatallani kui tolmuahv. Pikalt kinnises ruumis sedasorti tööd ei tee.

Käisin siis vannitoa ja elutoa vahet, lasin tolmul vahepeal settida ja kudusin vahelduseks lapsele sokki.
Kui oma ehitustandrile tagasi läksin, oli selge, et vanade plaatide all olnud liimikorrast tuleb ka vabaneda. Kuidas muidu ma seinad siledamaks krohvitud saan!?
Nüüd läks relaka otsa lihvimisketas. Proovisin lihvpaberiga varianti ja ka seda kivisemat lihvijat. Esimene osutus tõhusamaks. Liimi lihvimisel tekib päris ebameeldiv hais. No ja tolmu - seda tekib loomulikult ka ohtrasti. Pildil on näha parempoolse seina vasakpoolse endise plaadirea heledamad laigud. Nii palju saingi täna lihvitud. Rohkem seal ruumis olla ei kannatanud väga.

Ma ei taha arvutadagi, kui kaua see töö mul sellise tempoga aega võtab. Peaks mingi graafiku ja enesemotivatsioonisüsteemi välja mõtlema. Ja seda tolmu, seda pean nüüd nina-, silma- ja kõrvaaukudest püüdma. Muidugi juustest ka. Neist on mul suisa kahju - on teised selle remondiga vett ja vilet saanud. Võtan ennast kokku ja lihvin täna veel õige pisut, enne kui öörahuaeg kätte jõuab ja naabrid vaikust nõudma hakkavad. Lärmi teeb see töö kõvasti, rääkimata vibratsioonist. Paarikümne minuti järel värisen hiljem üle kere kõva tunnikese.

Raske on. Raske....