Aga just tänu sellele, et ma torumees ei ole, on minust saanud polsterdaja. Alustan algusest:
kirjutasin paari nädala eest Haljalasse Belluse tehasesse kirja ja küsisin kohe päris otse, et ega neil ei juhtu mööbli tootmisel kangajääke üle jääma. Minul nimelt on kodus mööblikomplekt, millise minu vanaonu päris oma kätega umbes 50a. (või enamgi, ma täpselt ei tea) tagasi meisterdas, mis aga ajahamba poolt üksjagu puretud oli. Teadsin kohe alguses, et sellele komplektile ma eluaastaid juurde annan, kangas on aga teatavasti kole kallis ja kui seda peab soetama terve diivani ja kahe tugitooli jagu, siis...
No ja nii võtsingi julguse kokku ja kirjutasin. Bellusest sain kibekiiresti vastuse, et neil tõesti vahel üht-teist üle jääb, tulgu ma ainult järgi.
15.veebruaril asutasime end sõber Julikaga teele. Belluses võttis meid vastu ülimeeldiv rahvas. Igast nurgast hakkas meie ette kogunema kangatükke. "Kas selline kõlbaks?" küsiti. Ja meie ei osanud ära öelda. Saak oli vägev - pressisime autosse 6 suurt kotitäit kvaliteetseid kangajääke. Abakhanis oleksin selle poole tonni eest end hingetuks maksnud.
Vana mööblikomplekt:
Muidugi olin õhtu läbi nii õhinas - lappasin kangaid virnadesse ja vaagisin ja kaalusin, et millist tükki võtta, milline jätta. Järgmisel päeval sai poest koju toodud ka suur hulk hästi paksu mahulist vatiini, terve hulk pisikesi naelu, klambrilööja ja pühapäeva lõunal otsustasin, et teen mööbli lahtimuukimisega õige pisut algust.
Töö edenes loomulikult raginaga ja ühel hetkel oli pilt minu elutoas päris... no ütleme, et kohutav:
Diivan sai algosadeks kangutatud. Selle istumisosa katsin esmalt ühe vanaema-aegse paksu kollase vatitekiga (millega mul lapsepõlvest mitu põnevat lugu seostub), teppisin selle tugevasti diivanipõhja külge, seejärel katsin pinna paksu vatiiniga ja teppisin ka selle kõvasti kinni. Töö oli raske ja võttis päris kaua aega.
Tugitoolide kallale riskisin minna alles 2.märtsil. Kangutasin toolid juppideks ja üritasin meelde jätta, milline kruvi millise seibi ja mutriga seotud on. Pool päeva väldanud töö tulemusel sain esimesest toolist jagu, Eesti Laulu otseülekannet jälgides tegin algust teisega.
Puhas käsitöö:
Pühapäeva, 03.märtsi hommikul sundisin end tööd lõpetama. Siis oli juba lust - kogemus ees ja polsterdamine sujus kui õlitatult.
Tugitoolid enne ja pärast:
Ma olen rahul. Kuidas muidu ma saakski? Esiteks sain maha tööga, mida olin tükk aega edasi lükanud. Teiseks - ma sain uue elu minu enda suguvõsas valminud mööblile (vanaonu rõõmustab loodetavasti Taevas). Ja kolmandaks - kulutasin kogu tööle umbes paarkümmend eurot. Kas ei ole suurepärane?
Nii et see on isegi hea, et ma torumees ei ole. Muidu ei oleks sügelevad käed muud rakendust leidnud :D
Issand....ei jätku kiidusõnu, kui ilus tulemus :) Peaks oma diivani ka sulle tooma karva vahetusse :)
VastaKustutaVäga ilus, riie on ilus ja töö on super! Lauake ona ka väga vahva.
VastaKustutaVäga kaunis uuenduskuur soliidsele ja väärika looga mööblile! Olen mööblile uut kangast pannud ja kujutan üsna hästi ette, mida selline töö tähendab. Kasutasin nurkade-servade õmblemiseks kõvera otsaga nõela, väga mugav oli sellega õmmelda. Jõudu Sulle! tumevalge
VastaKustutaSiinkohal tuleb öelda vaid ühte- on ikka Naisi Eestimaa pääl!!! Sõnatuks võtab kogu Su remondindus, heas mõttes sõnatuks!
VastaKustutaMinul tekkib vägisi küsimus, kas on olemas tööd, mida Kelly ei oska?? Ma olen vägagi kindel, et need toru- ja elektritööd teeks ta ka ära, kui selleks oleks eriti suur vajadus :). Hästi tubli oled.
VastaKustutaAnneli
Kullake sa oled ikka mesimumm-usin. Hall on üks imeliselt mitmekesine ja kirgas värv kui seda õigesti kasutada. Loodan, et saame teveks ja tuleme ükskord su remonti nuusutama. Kui õnnestub võtan mõne torumehe ka kaasa:)
VastaKustutaNii tubli! Super äge, et kangas nii leida õnnestus ja lõpptulemus on nii ilus!
VastaKustuta