Igatahes otsustasin nüüd, et võtan end käsile ja teen natuke seda va remonti ka. Vahelduseks :D
Vahepeal ei pannud ma endale ühtegi tähtajalist kohustust. Nüüd soovin aga küll, et oma toa septembriks valmis saaksin.
Alustan kaugemalt. Sain endale hulk aega tagasi nõudepesumasina. On kasutatud luksus, väikesemõõduline ja integreeritav. Maksin ta eest 50€ ja panin ta tagatuppa "paremaid päevi" ootama.
Ühel heal päeval tekkis tahtmine tagatoas natuke korda luua ja võimalikult palju kraami ära visata. See lihtsalt on nii, et kui sul on tühjalt seisev ruum, kipub sinna kola kogunema. Nagu keldritesse ja kuuridesse tavaliselt. Masin seisis seal kola kekel lina all ja ootas hiirvaikselt oma aega. Käisin temast mitu korda mööda ja lõpuks läks süda haledaks - mis ta ikka üksi seal tagatoas konutab. Liilatigi kui mul vahel köögis abikätt vaja läheb.
Et aparaat omale kohale tõsta, tuli kaks korda hoolega laotud kivisambad laiali lammutada, vanast (mis vanast!?) segust puhastada ja pooleks lõigata. Minu laste isa aitas mul seda teha ja transportisime kivid maale isa juurde. Et vihm neid sireliheki varjus peseks ja papa Ain nad pooleks saeks. Relaka ja teemanttera viisin ka. Isal ei edenenud töö aga kuigi kiiresti. Võttis peaaegu terve kuu, enne kui esimesi saagimisi näha oli. Masin sai igatahes omale kohale paigutatud, veevärgiga ühendatud ja nurgikutega põranda/töötasapinna külge stabiliseeritud. Tema esimene tööpäev oli juunikuu viimasel päeval.
Töötasapind toetus aga ühele prussile. Ja päris pikalt. Täpsemalt siis eilseni.
Reedel käisime emaga maal tomatijahil ja avastasime suure rõõmuga, et isa on tellistest jagu saanud. Muru oli ka niitnud ja taimi kastnud. Lubas, et läheb pühapäeval seenele ja ajas mulle korraks niisuguse kukeseene-korjamise isu peale, et jube kohe. Metsamineku mõtte pühkisin peast, tassisime emaga kivid koju tagasi.
Seekordse "ärkamisaja" hoovõtt algas aga magamistoast. Ehk sellest kolikambrist. Nokkisin laupäeva ennelõunal 4 tundi magamistoa laest lahtist värvi maha (umbes kolmandik sai tehtud) kuni käed enam peast kõrgemale tõusta ei jaksanud. Allapidi rippusid nad muidugi isuga ja pidingi ette võtma töö, mis rippkätele meele järgi oli.
Enne ladumise alustamist lõikasin ühest mööbliplaadist (jah, mul juhtus seda tagatoas olema!) tüki, mis nõudepesumasina ja uute müürisammaste vahele jäi. See peaks kaitsma mõlemat poolt.
Ja korraga oli mu köök jälle niisugune:
Seekord müürimine mulle ei meeldinud. Riiulid otsustasin kohe sisse ehitada ja see ajas vuugivahed laiaks. Pilk jäi ühele 90mm laiusele liistule, mis mul maeiteamisajast saati külmiku ja seina vahelises ruumis seisis. Ei mäleta isegi, et mille tarvis see toodud sai. Nagu filmis oli kõik. Käisin oma elamises poolvidukil silmadega lootuses leida sobivat mõõtu lauajuppe riiulite tegemiseks. Ja külmiku pealt üks paistis. Ausalt, minu meelest kõlasid mul samal silmapilgul peas ka filmile omased sümfooniaorkestri salapärased meloodiad. Igatahes sai ta kapi tagant välja toodud, juppideks saetud ja riiuliteks ära vormistatud.
Sammaste päris peale jäi nii palju ruumi, et tasapinna toetamisega olin päris hädas. Mõtlesin natuke ja saagisin viimaste kivide ja töötasapinna vahele puidust kiiluklotsid. Ka kiiluklotsi-materjali leidub mu magamistoas! Kole mõeldagi, et mis siis saab, kui tagumine ruum valmis on ja sedasorti vajalikke materjale ilma pealt otsima peab hakkama.
Viimasteks kivideks sai seesama, mis endise samba puhulgi viimane oli. Sest et sellel juba nagitüüblid sees olid. Loogiline on, et kui enne oli ühes kivis kaks nagikonksu, nüüd aga kivi pooleks saetud sai, tekkis kaks konksutüüblitega kivi! :D
Hommikuks oli mört korralikult kivistunud ja sain oma tassid riiulitele tagasi sättida. Poole kitsamatele riiulitele.
Lõppkokkuvõtteks olen jälle rahul. Üks asi sai tehtud, mis kaua enda järge ootas. Kui mulle väga närvidele käib see hästi lai vuugivahe, võtan ükskord jälle lahti ja laon uuesti. Mõned kivid on veel alles.
Neli on ju kohtu seadus!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar