Tellisetolmu täis sõõrmetega tisler.

Kui esimene päev lastevabast nädalavahetusest toimekalt läbi sai, oli pea ääreni ideid ja tegutsemistahet täis. Korraga tundus mulle, et kõik eelseisvad tööd on käkitegu! Pühapäeval kraapisin esteks veel pisut oma toa lage ja kaalusin, kas ma ei peaks mitte sisevoodrilaua pakkumist (118€ koos roovitusega) vastu võtma. Kõrge redeli otsas lae all nokitsemine on kole tüütu. Mõtlesin oma võimalused läbi ja otsustasin, et punnitan ikka veel ise teha. Värv maksab muidugi ka. Ja nakkedispersioon. Ja võibolla tuleb isegi uus rull osta, aga... natuke odavamalt peaks siiski saama. Värvi on natuke järel - ühe korra saaksin ehk sellega. Ja pahtlit on mitut sorti. Need saaks kõik ära kasutada ja uut laari ei peakski ostma. Kui pahtel kergelt lakke hakkab (oi, ma ei taha lihvimisele mõelda!), jään selle otsuse juurde. Pean arvestama ju ka võimalusega, et abilisi võtta ei ole - roovituse ja voodrilaudade paigaldamisega nii suurde ruumi üksi hakkama saada on ilmselt raske (kipsi paigaldamist olen netist uurinud, sellega saaksin ehk hakkama küll)... Nii et tuleb siiski ise pusida veel...

Vannituba on siiamaani nukralt oma järge oodanud. Kogu aeg olen end tagasi hoidnud (loe: remondist kõrvale hiilinud) ettekäändega, et enne kitsama pesumasina soetamist pole ses ruumis midagi teha. Aga on. Seda enam, et mõtted valmis magamistoas üha sagedamini kummitavad ja seal seisev kraam lihtsalt TULEB realiseerida. Tagatoa-kola hulka kuulus üks toeakas teise ringi pruss, mõned head transpordil kasutatud ehk ka teise ringi lauad ja muu kraam. Neist viimastest sai vannituba lae ja et neid mõni järgi jäi, otsustasin lõpuks julguse kokku võtta ja alustada vannipaneeli ehitusega.
Esiteks saagisin prussist paar paraja pikkusega juppi, et neist vanni otsa ja seina vahelisele praole kate teha. See plaan oli mul ammu juba ja eks seepärast see "kola" hangitudki sai. Kindakrohvitud sein on vahva küll, aga kui pead selle järgi ühe 90x90 mm-se palgitümaka laineliseks saama ja sinu kasutada on haamer ja üks täiesti nüri peitel, tuleb tükk aega pusida. Olin nii hakkamist täis, et jooksin sada korda vannitoa ja tagatoa vahet, mõõtsin ja toksisin ja lihvisin...

Laastu lendas. Mõned närvirakud hävisid ka. Mis (hiljem selgus), said asendatud õnnehormoonidega. 

Prusside paikasaamine ei olnud nii kerge kui arvasin. Pidin seina puurima mõned augud, need tüüblitega sisustama ja nurgikuid paigaldama. Kujutasin ette, kuidas vanniesine välja näeb ja jooksutasin oma juhtmed mitmel korral totaalselt kokku. "Pean ikka joonistama, siis on asi selge," otsustasin ja kritseldasingi oma plaani paberile. Olen varem samal kombel mitmestki mõttesõlmest läbi närinud. Nüüd tundus töö palju lihtsam. Puurisin-tüübeldasin-kruvisin elu eest. Kui raam paigas, asusin ust meisterdama. Puhas tisleritöö!

Otsustasin ukse tagant toestada ja selle tulevase avanemisvõimekuse tõstmiseks ühed tagumised liistud kalde alla saagima. Olen kuskilt näinud, et nii tehakse. Esimene liist tuleks vist ka igaks juhuks hiljem nurgast õhemaks saada?

Ja siis tõstsin ma ukse hingedele, et näha, kuidas jääb.

Kaugused-kõrgused mulle meeldisid, aga vasakpoolne prussist post mitte. Kuidagi kirju sai see pilt vannialuse kivisokliga. 

Mis s..ti, see uuesti! Kahjuks ei jõudnud rohkem pitigi teha, lammutamine algas nii kiiresti. Kõik kruvid lahti, nurgikud maha ja valmis!

Võtsin alumise kivi ja vanniraami järgi mõõdud ja saagisin köögipostide ehitamisest jäänud kividele nurgad sisse. Tagatuba, kogu seal varjul olev kraam ja mina ise kattusime mõne minutiga punase telliskivitolmuga. Polnud ju mahti kive maale viia ja õues lõikama hakata. Vastu ööd!

Aga teemanttera ja relakat kiidan taevani. Sädemeid pildus, kõrvus vilises - nagu võid lõikaks :)

Kõik mu katmata ihuurked, juuksed ja käed ka, said paksu kivitolmu täis.

Põgeneda sai korteri vannitoa-poolsesse ossa. Õnneks. Sest just sinna mul põgeneda oligi vaja.

Hetke pärast nägi minu vannituba jälle välja niisugune:

Vaatasin kella. Peaaegu kümme. Veel jõuan! 

Segasin kokku kohupiimakoogi taigna ja panin koogi ahju. Seejärel vispeldasin köögis (tahatuppa ei saanud seal hõljuva tolmu tõttu enam minna) kokku laari müürisegu ja alustasin kivide ladumist.

1,5 tundi hiljem oli elamine mõnusat koogilõhna täis ja minu vannipaneeli vasak külg rahuldas mind peaaegu täiesti. No küll on see remontimine ikka tore tegevus!

 Sellel pildil on näha seesamune vanniotsapruss. Tegin selle, et vesi üle vanni serva ei voolaks. Ja et oleks koht, kuhu oma kaltsukast ostetud mosaiigiga kaunistatud seebialus panna. Teinekord näitan :)

Kui hakkasin poole ühe paiku magama sättima, läksin korteri ust lukustama ja selgus, et see on lukus. Hommikust saati! Ma ei olnud päeva jooksul varvastki korterist välja tõstnud!

Käed valutasid hirmsasti. Kõik lihased turjas ja seljas samuti.

Aga süda oli rahul.

Jätkuks seda tegutsemistahet ometi kauemaks...