Juba eelmisel nädalal tundsin, et haigus hiilib ligi. Algul võitlesin sellega kahel jalal seistes, siis aga pidin ikka alla andma. Kadripäeval käisin küll korra kontoris, aga ainult selleks, et sealt rüperaal kaasa haarata ja kodus tööd teha.
Kui kodune tööpäev lõppes, ei pidanud aga närv vastu. Läksin tahatuppa ja segasin kokku krohvisegusid, mis mul veel alles olid. Tavalist ja heledat. Lisaks natuke müürisegu, isegi lubiliiva ja tsementi. Et saaks ikka parajalt mõnusa massi, millega üht magamistoa seina katma hakata. Isa lubas appi tulla, aga... midagi tuli vahele. Ja mis võiks olla paremat väikesest palavikust ja paaritunnisest krohvielamusest magamistoas?
Esimesel õhtul krohvisin radiaatoritorust alumise osa. Proovisin esimest korda elus teha päris sirget või siis üsna sirget krohvi. Täitsa õnnestus. Teisipäeva veetsin juba päris haigena kodus ja krohvisin selle tähistamiseks jupikese edasi. Igaks juhuks vedasin vana kaabli kõrvale ka päris uue elektrijuhtme - mine tea, äkki astub kunagi mõni elektrimees uksest sisse ja teeb ettepaneku vool uutesse juhtmetesse käima panna :D
Aga teisel päeval ei tulnud silekrohvimisest enam midagi välja - lihtsalt see va kindakrohv on ikka nii minu kui minu teema. Iseenesest tekkisid muhud ja lohud ja seinale tekkis maastik. Mõned tellised jätsin meelega välja. Pesen need hiljem puhtaks ja vaatan, kas jätan või värvin koos ülejäänud seinaga üle.
Kartsin kangesti, et krohvisegu jääb puudu ja käisin Efes maad kuulamas. Neil ei olevat.
Hoidsin hinge kinni, segasin omavahel kokku kõikvõimalikke segusid ja vinnasin raske mördiämbri lae alla. Hea, et lage veel päris siledaks pahteldada ei ole jõudnud - see krohvi viskamine lae lähedale mõjus ikka sinna ka, kuhu vaja polnud.
Laps sai pildile ühe ehmunud ja palavikulise emaremontija:
Ja mina ühe enda väga tubli abilise:
Kolmapäeval ootas mind juba puutöö ja vannituba. Veel üks tõhus palavikualandaja ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar