Kui oma kodu alles sain ja remondiga algust tegin, seadsin endale hulga tähtaegu ja eesmärke, milledest kinni pidada püüdsin. Kui oled aga erinevatel põhjustel iseendale antud lubadusi rikkunud, tuleb järeleandmisi teha, et ellu jääda. Ühel hetkel lõpetasingi enesepiitsutamise ja otsustasin, et remondin täpselt nii nagu jõuan ja tuju on. Eks tähtajad ringlesid veres ikka, aga märksa laisemalt.
Mul on uus töökoht. Olen siin nüüd 5 kuud vastu pidanud ja mulle ei meeldi. Ausõna ei meeldi! Palk ei ole see, mis esiti lubati, töö ise ei ole see, mis lubati ja ka "kaasaegsed tingimused ja rõõmsameelsed töökaaslased" ei vasta kirjeldatule hoopis. Nii naljakas ikka, kui erinevad on inimesed! Aina imestan selle üle. Ja lõunat käin söömas siis, kui teised on lõpetanud. Me, kontori 5-6 naist, oleme lihtsalt nii erinevad. Õieti küll olen ilmselt mina erinev, teised saavad omavahel hästi jutule. Aga mina tunnen iga kord, et elan kuidagi valesti. Et ma ei näe maailma üldsegi nii nagu nemad. Ja see kurnab mind.
Pole vigu. Usun headusesse. Ja armastusse. Ja küllap leian ühel päeval Selle Päris Õige Töö ka. Nii et kui sul midagi ühele poolhipist energiapommile pakkuda on, olen avatud :D
Ah jaa - remont!
No kui oled vahepeal lihtsalt õnnelik olnud (töö jätame välja. Või pigem ei jäta ka - olen õnnelik kõikide nende kogemuste üle, mis siit saanud olen!) ja üldsegi mitte kodus pahteldanud-lihvinud, tekib soov oma head mõtted kusagile seina taguda või lakke liimida. Loogiline ju?
Mina võtsin nõuks ja kulutasin selle aasta hingedepäeva sellele, et tassisin oma magamistoast välja nii palju rämpsu, kui sain. Viskasin minema natuke kasutatud töökindaid, klotsijuppe, potsikuid-totsikuid, poolkõvasid pintsleid, remondiriideid ja igasugust muud kraami. Tegin oma hingele ruumi.
Kohutavalt suured kipsplaadid vinnasin tuppa otsa peale püsti, et üks oluline sein vabastada ja et sealt vana kipsi pätse maha klopsida saaks hakata. Juba esimese plaadiga tundsin, kui kange mutt ma ikka olen. Poole tõstmise peal jõudsin mõelda, kas murdun mina või läheb plaat pooleks. Õnneks olime kõik visad. Minul on täna vasakus õlas kerge närvipõletik, plaatidel pole üldse midagi viga.
Kipsivirna ees on üks iidvana uks. Sellest tuleb ripplagi minu WC-sse. Kui konksud ükskord lakke saan.
Sellesse samasse punasest tellisest välisseina tuleb mul üks pikk riiul. Tellisin selle juba ära. Nüüd ootab seina ääres koos roovitusmaterjaliga. Enne tuleb aga valged pätsid maha taguda, telliste vuugid uuesti mörti täis saada või sein suisa ühe korra ära krohvida. KAS kips üldse seina saabki, selgubki peale seda va krohvitööd. Ega selle eest, et krohvimine kangesti meeldima võib hakata, ei ole keegi meist kaitstud!
PS: Kessu ja Softi on maailma parimad tolmuimejad. Remonditavad ruumid on nende jaoks kui paradiis!
Kirjutan neist oma järgmises loos pikemalt.
Põranda pühkisin puhtaks ja tegin redelile ruumi. Sellega ronisin lae alla ja hakkasin lahtist värvi alla kraapima. Kohutav töö on. Kuna minu palk on aga kuivanud rosinasuuruseks, ei tule praegu plaanist lakke miski ilus sisevoodrilaud paigaldada, mitte midagi välja.
2.novembril kraapisin paar tundi, järgmisel päeval veel oma 3 tundi. 2/3 laest olin varem jupikaupa lahti nokkinud. Ja kui noaots kuskile õhumulli satub, tuleb teinekord korraga kohe hea latakas laest alla. Parem on see lahtine osa ära saada, et järgnev krohvi- ja pahteldustöö kohe alla ei sajaks.
Selle ruumi lagi on kõikide teistega võrreldes kõige õnnetumas seisus.
Suure osa tööst sain ära teha kappide otsast, mis mul endiselt tagatoas veel sees on. Hakkan juba mõtlema, et ei viskakski äkki neid kappe välja? Paremaid pole ka ju kuskilt võtta ja kui uksed uued saaks, käiksid need veel küll? Ainult et tolmused on need mis hirmus.
Nii et remont on otsuse küsimus. Nagu peaaegu et kõik asjad siin maailmas. Ja kus sa saad alla anda, kui kogu maailm su turjale toetub, eks? Või vähemasti lagi :)
Teretulemast klubisse! Remont ei ole mõtestatud ja eesmärgistatud tegevus, vaid eluviis! Aint et mul on vana puumajaga talukoht.
VastaKustuta