Reedel sain lõpuks kööki korralikud kaablid ja pliidile-ahjule voolu sisse. Nüüd on näitavad köögis alati pisikesed punased numbrid õiget kellaaega ja võin prae ahju lükata :) On tunne, et Kodul süda lööb. Ja see tunne on hea. Tasapinna õlitasin ka veelkord ära.
WC-sse mõõtsin maha linoleumi. Liimitud see veel ei saanud, kuna reede oli linnasõiduks selgelt liiga külm. Toomata jäi ka ruloo kööki, segisti ja veel nipet-näpet.
Selgus, et minu heegeldatud vaip WC-sse ei mahu - uks lihtsalt ei pääse nõnda kinni minema. Ja ukse alumist serva ma vaevalt et selle vaibakese pärast õgvendama hakkan.
Laupäeva õhtul võtsin kätte ja õmblesin ühest ema hiigelsuurest voodikattest katted oma diivanile, tugitoolidele ja kiiktoolile. Tegu oli minu elu ajaloo kahtlemata kõige kangekaelsema materjaliga - narmakesed moodustasid madala pinna kõrval ebatasasusi, mille tõttu kolm nõela alla pidid vanduma. Aga katted ise said toredad. Viimastest ribadest õmblesin padjakese. Selle lillad sevad ja tagune said minu väikeseks vanunud kampsunist.
Laupäev oli Teretulemastpäev veel ühele mööblitükile. Peeglikapile, mis enam oma vanasse kodusse ära mahtuda ei tahtnud. Minu juurde mahtus. Maksin selle eest 10,5€ ja sõber J. autoga tõime ta Ardust ära minu koju.
Tuleb tuttav ette? Kindlasti on sinu vanavanemate või mõnede teiste eakamate sugulaste kodus sarnast mööblit. Nüüd on minul ka. Ja olen rahul.
Põhimõtteliselt võiks sisse kolida :) Saaks elada küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar