Sildid

Esmaspäev, 27. mai 2013

Kuhu kadus aprill?

Tere, hea lugeja!

Kas oled märganud, et kevadest on saamas suvi. Õieti neid kevade märke ei olegi enam - lumikellukesed ja sinililled õitsesid nii kiiresti ära, et noppima neid ei jõudnudki. No küllap oleks jõudnud ka, aga kohe ON olnud nii kiire aeg, et kevadet sai imetletud peamiselt autoaknast. Teel olles. Kusagile.
Remont ei ole edenenud. Mitte, et tahtmine otsas oleks olnud. Ei, mitte seda. Tahtmist on olnud, aga jõust on puudus olnud. Ja rahast.
Aga see kõik ei tähenda, et aprill oleks masendav olnud! Lisaks sellele, et talv lõpuks läbi sai, oli mul õige napilt enne aprilli algust sünnipäev! Sünnipäev lõvilõugadega! Mis on imelik, sest et lõvilõuad enamasti alles augustikuus õites on. Aitäh meisterlilleseadjale Julikale, kelle kasutada on lillede soovitud ajal õitsema ajamise saladused :)


Sünnipäev tõi midagi uut ka minu Koju. Ühed mööbliesemed, millistest ma ammuilma puudust tundsin ja mille puhul pean uhkusega kiitma isetegija-verd, mis meie suguvõsa erinevates harudes mõnuga voolab. Minu onus. Tema tütre mehes ja viimase pojas.
Minu kööki kolisid täpselt mõõtu ehitatud laud ja kolm taburetti. Laua üks serv ulatub ilusasti üle radiaatori - servas õhuvoolu tagamiseks 5 ümmargust auku. Naljatlemisi ütlesin, et neid taburette saab mitmevärviliste kudumite tegemisel kasutada - iga kera jooksku oma august ja ei mingit lõngade sassiminekut :)


Neljas tool on kõrgem. Ja sobib suurepäraselt kitarri harjutamiseks istumise alla võtta. Jaa! Mul on nüüd kitarr! Päris oma pill, roosipuust Jasmine. See on kingitus vennalt.
Inga kinkis mulle suure kenasti kaunistatud lillepoti. Käskis kasta ja oodata. Ma siis kastsin ja ootasin.
19. aprilliks oli end mullast välja ajanud säärane tore tegelane:


Kolm päeva hiljem, 22. aprillil nägi noor kartulitaim välja juba säärane:


8. mail ehk eelmisest pildistamisest paar nädalat hiljem oli taim juba hiigelsuur. Ja ütlemata tore. 


Nüüd on kartul aeda ümber istutatud. Esiteks seetõttu, et ta venis lõpuks nii pikaks, et ei mahtunud põhimõtteliselt tuppa ära ja teiseks seetõttu, et tema lehtedele olid kusagilt tekkinud pisikesed rohelised täid, seltsiks mõned suuremad ja pisut tumedamad. Pidin taime toestama, kuna ta tõesti nii pikk on. Nüüd peesitabki tubase eluga harjunud kartul minu vanaema ürgaias rabarberite kõrval ja katsub välistemperatuuridega harjuda. Toetab end tugevale kepile ja mõnuleb päikese käes. 

Ah jaa - kuhu siis see aprill kadus?
Vot ei teagi. Kadus kuskile. Lihtsalt. Nalja ja naeru ja lusti saatel. Seemneid külvates. Pisikesi ja suuremaid külalisi vastu võttes. Näidendiproovides...
Oli tore kuu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar