Sildid

Esmaspäev, 17. november 2014

Kolmas rooma kardin. Pintsel ja head käed.

Me kõik teame kodusid, kus suure tuhinaga tehtud remont on "peaaegu valmis. Liistud veel panna!". Minu oma ei ole miski erand. "Elada ju saab," mõtlen sageli kui vaatan magamistoa radiaatoreid, esikuseinas rippuvaid lüliteid ja paljusid teisi laokile jäänud kohtasid. Saab elada muidugi. Aga pahatihti harjume nende poolikute asjadega nõnda ära, et me nagu ei näegi neid enam. Ja kui näeme, lohutame end sõnadega: "A kelle asi see on, see on ju minu kodu!"
Mõnikord aga tahaks kohe kogu hingest, et mõned säärased lõpetamata lõpud otsa saaksid. On see siis sellest, et elamises on iga päevaga aina vähem õhku (ausalt, mul ei ole õrna aimugi, kustkohast need asjad minu korterisse tulevad!) või on ees mõni tähtsam juubel, kuhu ammused ja uued sõbrad kokku tulema peavad või... mida iganes.
Minul käivad koristamise- ja ehitamisetuurid ikka lainetena. Ühel päeval hakkab mind näiteks kohutavalt häirima vana kardin ja ega too häir enne üle lähegi, kui uued asemele saan.

Minu elutoa akna ees rippus hulk aega üks tumesinine pimendav ruloo, mis minu kunagises kodus niisama üle jäi. Ruloo ei olnud minu jaoks küll õiges mõõdus ja selle raskuse tõttu oli tema rullimine alati suure riskiga tegevus (ta kukkus nimelt üsna sageli lihtsalt nöörist tõmmates pesast välja) aga parem oli ta ikka kui niisama paljas aken. Seda enam, et põhimõtteliselt kõik minu kodu aknad otse suure tänava poole avatud on. Toda pealmist kardinat vahetasin ikka aegamööda ja katsusin nii ja naa, aga... kole oli ikkagi.


Aken ise on kolmeosaline - keskmine neist avatav. Tirisin siis ruloo alla ja õmblesin akna ette kolm riba, igaüks neist koosnes veel viiest lapist. Sellest pidi minu nägemuse kohaselt tulema 3 rooma kardinat, millest igaüht siis eraldi avada oleks saanud. Aga nii oli ka nõme. 
Linna uue kanga järele minna ei olnud mahti. Kuni ühel päeval küsisin emalt, et ega temal juhtumisi ühtegi valget lihtsat kardinat jõude ei seisa. Muidugi seisis!
Paar päeva pusimist ja minu elu kolmas rooma kardin sai valmis (teine on Kaisa kodus, aga pilti ei ole kahjuks käepärast võtta).



Kuna aken on lai, on seekordne kardin suisa nelja nööriga. Kangas ise on imekerge, paistab õige pisut läbi ja pakub just täpselt nõndapalju privaatsust kui tarvis. Tunnen end nüüd sedasorti kardinate õmblemises päris kindlalt ja nagu ikka, jäid soetamata kallid mehhanismid ning kogu töö sai liistude-nööridega ise ära tehtud. Jõuluajaks lubasin Kaisa õe koju neli sellist kardinat kokku ajada, materjal on juba minu juures. Oligi päris hea, et enda omaga varasemad kogemused kinnistasin.
Kas minu akna ette kunagi ka paksud kardinad saavad või too lahendus muutub, saab näha. Praegu meeldib mulle niigi.

Hiljuti ehitatud kapike sai endale haagi ja nupu. Ja samasugused uksed leidsid lõpuks tee ka minu elutoa riiuli ette. Neist saab pilti kunagi siis, kui kapiesise õmbluslaua eest ära tirin. Hetkel käib kange õmblustöö hoopis teisema projekti kallal.


Laupäev oli tähenduslik selle poolest, et üks iidamast-aadamast ootel olnud töö sai käigu sisse. Pesin magamistoa radikad ja nende taguse seina puhtaks ning samal ajal kui mina õmblusmasina taga olin, võõpasid ühed Head Käed radikatagused seinad valge värviga üle. Pühapäeval tegid sedasama minu enda omad. Nüüd jääb veel vaid oodata, millal mõned käed leiduvad, kes radiaatorid ka üle tõmbaksid.


Novott. Ja nii ongi. Et mõnikord sujub. Selliseid radikataguseid mul täna igatahes enam ei ole:


Praegu mõtlen ise ka, et MISMOODI ma nii sügavas rahus niimoodi üldse olla sain? :D 
Küllap sain. Ja nüüd on see möödas...

2 kommentaari:

  1. Nii ilusad kardinad on sul alati! Sellised elegantsed ja õhulised. Mul ka tarvis teha roomakardinad- magamistuppa. Maani klaasiga rõduukse ja tavamõõdus akna ette. Võtan juba aastaid hoogu... sinu postitused süstivad vaikselt tegutsemisindu :)
    Kapp on ka ülivinge. Eriti meeldib see kangas, mis kapiust katab.

    VastaKustuta
  2. Väga ilus kardin! Kapiuks on ka ilus, nii tubli ja osav oled!

    VastaKustuta