Sein ees. Jälle.

MuRuumi sein oli kole. Kui korteri sain, oli sellel hele tumedate lilledega tapeet, mis lokkis ja lainetas. Sellele uue tapeedi kleepimine ei oleks kõne alla tulnud. Tapeedi all oli veel üks tapeet, siis veel üks ja veel üks, pisut ajalehe-makulatuuri ning papp. Ning siis kipsplaat aastast ???

Algul mõtlesin, et kraabin kõik maha kuni sellesamuse kipsplaadini. Töö ei edenenud sugugi - mõned kihid olid omavahel lahti, mõned jälle päris kinni. Kipsplaatide vahed olid krohvitud, töö oli olnud lohakas. Pealegi ei püsinud see vana kipsplaat seinas sugugi kindlalt - koputades oli tunda, kui palju oli selle taga vaba ruumi ning osa plaadist tundus suisa õhus olema.

23.oktoobril käis Mu-Ruumis üks sõber, kes on varem kipsplaadindusega kokku puutunud. Vangutas pead. Ütles, et uut plaati vanale peale panna ei saagi - liialt palju on viimase taga õhku. Ja uue plaadi sõrestikku ei olevat kuskile toetada. Paar pauku vastu seina ja:

Kui juba lammutatakse, on sõber J. kohal - talle kohe meeldib lammutada.

Kui sein sai lahti toksitud ja see kenasti põrandalt kokku kraabitud, nägi Mu-Ruum välja hoooooopis teistsugune kui alguses.

Sellisest sai selline:

Appi! Asi kisub ägedaks! Ja päris hulluks. Plaanisin jõuluks koju saada...