Kindakrohv on käkitegu.

Ega seesamune tärpentiiniuimane päev Korteris meil ainult radikate värvimise ja laulmisega piirdunudki. Ikka oli mul tarvis oma truu redel harki seisma panna, selle otsa ronida ja esiku seinast alla toksida umbes kolm rasket kotitäit krohvi, mis sinna kunagi nii kangesti suure hoolega pandud oli.

Ühe korra lõin haamriga pöidla pihta, aga suuremat traumat sellest tööst ei sündinud. Kõige ohtlikum oli elekrtijuhtmete päästmise töö. Enne krohvimise alustamist nägi sein välja üsna niisugune nagu see lastetoa oma, mis suure hoolega pahteldatud ja värvitud sai.

Taamal paistab minu romantiline vannutuba liistupesukaltsu, kõikvõimalike pahteldusekottide ja värvipotsikutest triiki vanniga. Remont on lahe!
Igatahes sai seegi sein nakkedispersiooniga üle pintseldatud, kuivada lastud ja siis juba lõbusama töö kallale.
Pätsike pihku, hopsti seina ja siluma! On see alles tore töö!

Alles märg kindakrohvitud sein. Olen rahul. Enamgi veel. Ütleme nii, et sain mis tahtsin!