Tegelesin esiteks "tagurpiditööga". Nimelt seesamunegi köögi põrand, mis sai kord piimjaks peitsitud ja seejärel tumedaks kah, sai kogu oma tooni ikkagi maha! No ei meeldinud mulle tume põrand samuti! Mis sellest, et laud selle all on ebaühtlane ja kohati väga plekiline. Aga tumedalt põrandalt ei jää ju näha need nii originaalsed naelaaugud ja oksakohad ja... Nii et lihvisin selle pruuni ikkagi maha! Lihvisin nii suure hoolega, et radika alt relaka otsa sätitud lihvkettaga töötades lõikas viimane mul vasaku käe nimetissõrme peaaegu et ostast ära. No nii hull just ka ei olnud, verd ei tulnud peaaegu et üldse. Aga ketas läks marrasnahast nii suure joonega otse lihasse, et lust kohe. Ma eriti ei ehmatanudki. Ikka juhtub, ütlesin endale.
Seejärel tegelesin koristamisega. Seda puutolmu on mu Korteri iga urge täis! Ausalt! Ma ei saa aru, kuidas sel õnnestub köögist läbi kõveriku esiku tagatoas maanduda. Igatahes olid mu saapad päeva lõppedes kaetud ühtlase paksu tolmukihiga, kuigi ma tolmutasin neist paarikümne meetri kaugusel.
Kui köök ka koristatud sai, otsustasin akana ette tagasi tõsta ühe vana pitskardina. Lihtsalt, et õuest tuppa nii mõnus piiluda ei oleks. Päkapikud käivad ju! Seejärel tõmasin põranda niiske lapiga üle ja suundusin esikusse pahteldama.
Ja siis.... siis otsustasin, et ka põranda lakkimise töö ei tohiks konti murda. Nüüd võin öelda, et olen ühe uue kogemuse võrra rikkam - tõmbasin köögi põrandale päris ise kruntlaki peale. Nii mulle meeldib.
Koos kardinaga näeb köök igatahes täitsa tore välja juba!
Nii väga tahaks juba sisse kolida! Ja Korterit pisikeste vahvate detailidega rikastama hakata. Ei saanudki vastu panna ja riputasin mõne konksu otsa paar nipsvidinat.
Tikitud pildi otsin raami pärast. Naabermaja kaltsukast. Inglitiivad meenutavad hääd sõpra J-t. Ja süda ütleb, et "kodu on paik, kust sinu lugu algab".
Täna hommikul ei suutnud vastu panna ja ostsin kööki vinge seinalambi. 10 raha maksis. Aga sellest mõni teine kord ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar