Sildid

Kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Värvi/segune aastavahetus

Ja ongi uus aasta käes. Imestasin, kuidas inimesed seda aasta kokkuleppelist vahetumist ootavad-igatsevad ja igatsesin ise kah natuke. Sest et ei ole olnud lihtne aasta. Kuidagi keeruline, tüütu, väga tagasihoidlik minu isiklikus elus (milles ma ise, va remondihull, süüdi olen) ja igav oli.
Ehituseski ei olnud eelmise aasta vunki sees. Mis on ka arusaadav, kuna suvi sai pühendatud põllule ja kodule jäi tähelepanu vähem.

Minu eelmise aasta ühest soovist - saada valmis vannituba - libisesin üle. Lihtsalt kiire oli ja otsustasin, et selle pärast päriselt põdeda ka ei tasu. Kiire, siis kiire. Küll jõuab. Kõikide asjadega jõuab.

31. detsembri hommikul kruntisin oma vannitoa seinad esimest korda. Enamasti pintsliga.

Siledale seinale lähenesin rulliga ja selle sain kenasti läikima. Paar pahtelduspraaki tulid ka lagedale ja nüüd mõtlen, et kas jätan need naljaviluks ja enese teadmiseks alles või lakun pinna pahtlilabidaga veelkord üle. Mulle meeldib mõte mitte päris perfektsest seinast. Sest et üldjoontes mul siin selliseid tõepoolest ei olegi. Ja kas ma tahangi, et üks selline eksisteeriks? Pigem mitte. Las olla siis kõik juba ansamblis :)


Päeva teises pooles võtsin kätte ja segasin kokku isetasanduva põrandasegu ja vee. Et põrand siledamaks saada. Vannitoas enam tuustida ei saanud - segutamine tekitab tolmu ja segu tuleb valada puhastatud ja tolmuvabale pinnale. Eks ma siis tolmutasin omaenda kitsas esikusopis.

Segu korraga ämbrisse tegema ei mahtunud ja pidin seda tööd kahes jaos tegema.


Kui kogu põrand segumaterjaliga kaetud oli, läikis see nii kutsuvalt! Isegi sedavõrd, et järgmisel päeval pidin ukseavas segu sisse suure varbaga väikese süvendi toksima. Ikka veendumaks, et põrand päriselt veel tallamist ei kannata.


Aasta esimese päeva õhtuks oli põrand tuhkhalliks kuivanud. Materjaliks AKRITi seguvärk (3-20 mm), 25 kg. Kulus üksainus kott, millele kulutasin kohalikus ehituspoes 11€.
Küll ma mõtlesin, et lähen kohemaid ja toon endale tagavaraks veel ühe koti. Noh, eks ikka selleks, et veel valada. Aga täna tehtut hinnates ja seda turritavat toruotsa (näete jah, see on seesama torujupp, mille pärast ma iseendal käe peaaegu et pooleks pidin lööma! Ma ei saanudki sellest lahti ja isu läks täiesti ära kah!) hinnates arvan, et sellest kogusest piisab küll.
Küll on see põrand nüüd ikka sile! Uskumatu!
Järgmiseks mastiks ja kangas. Ja seintele päris värv. Ja seejärel võib ju lausa plaatima asuda! Pinda arvestades ei ole see juba miski töö. Ning siis.... siis vann sisse, torud ühendada, kapp välja ehitada ja - volaa!
Eesti keelde tõlkides võib öelda, et tööd veel jagub ja sel nädalal ma ka veel vaevalt et oma vanni saan :)

Igatahes peale põranda valamist jäi mul täpselt nii palju aega, et käia ema juures vannis, küpsetada üks kringel ja 3 plaaditäit piparkooke, viimastest ports ära klasuurida ja end piduks üles lüüa.
Pidust juttu ei tee, see ei ole lihtsalt tähtis. Tähtis on võibolla see, et valasin tinast endale uueks aastaks mingi junni, millest ma hästi aru ei saa. See-eest piraka. Loodetavasti toob pirakas tinajunn rohkesti õnne.
-------
Jõuludest, kingitustest ja teistest asjadest võibolla kunagi hiljem.

1 kommentaar:

  1. Minule on suured junnid alati õnne toonud ja mõnikord isegi raha:)Väga tubli betoonitar oled juba, või äkki betoonike:)

    VastaKustuta