Sel nädalal olen vähe jõudnud.

Üleeile õhtul läksin Koju ja panin kööki ära kolm paani tapeeti. Rohkem ei jõudnud - olen hõivatud ühe rebase maskoti õmblemisega. Kolm paani on veel  panna, siis saab tapeetimisega päris ühele poole. Aega saan alles reedel. Kui MuRuumi tapeeti ei tule (ma ei ole nii kaugele veel mõelda jõudnudki), on kogu Kodu tapeet seinas. Igatahes muutub tapeetimisega ruumi ilme päris kõvasti.

Köögi akna ees on Elutoa tapeedi paanid. Selline ökoruloo siis hetkel. Aga üldiselt olen rahul - köök tuleb mul armas.

Vahepeal sain ühe tembuga hakkama - ostsin Elutuppa ühe vana kapi. Esmaspäeva õhtul tõi vend selle koos sõber Tuulega mulle linnast ära ka. Riiul oli Korteris sees, kui selle ostsin:

Selle kapi ostmisel on oma kindel põhjus ka. Nimelt oli minu vanaemal kunagi täpselt samasugune kapp. Tema maamajas. Vanaema on nüüd taevas ja koob seal pitssõrmikuid. Sain temaga imehästi läbi, me kohe klappisime. Kui vanaema oma maja maha müüs ja poja juurde pealinna kolis, kinkis ta mulle ühe ovaalse seinapildi ja toki halli käsitsi korrutatud lõnga. Lõnga olen peaaegu kõik sokikestesse täppideks ära kudunud, pilt on siiani alles. Tahtsin midagi, mis meenutaks mulle vanaema pisut rohkem kui sokid. Seda kappi osta.ee-s nähes teadsin kohe, et sellega saan oma vanaema-igatsuse kuhjaga kompenseeritud. Mööbliese nõuab pisut tööd, aga see on väike mure.

Tasapisi kolivad minu Koju sisse asjad, mis on siiani pillapalla laiali olnud Kellegi Teise riiulites-sahtlites, päris oma kohata.

Poiste aastatega väikseks jäänud sukkpükstest-T-särkidest heegeldatud vaip ootab veel oma kohta minu kuninglikus tualettruumis, hetkel toetab tema peale emalt saadud vana laualamp.
Kui õmblemistööd enda peale poleks võtnud, möllaksin kõik õhtud seal Kodus!