Sildid

Esmaspäev, 30. detsember 2013

Mõnusad pühad

Jõulud on tore aeg, kas pole?  Saab lähedastega koos olla, maitsvat sööki ja puhkust nautida. Ja paar vaba päeva antakse selleks kõigeks ka.
Sel aastal leidsin, et neid viimaseid jätkub ka ehitamise peale.
24. detsembril käisin kohalikus ehitustarvete poes ja viisin neile ühe südamekujulise glasuuritud piparkoogi. Tõin sealt ära uue värvirulli, ühe pikendusjuhtme ja nipet-näpet veel. Ja küsisin nii muuseas, et ega nad ei tahaks tagasi osta (või võtta) minu kodus ülearu seisvaid kahte kipsplaati ja kolme tükki soojustusvilla. Kuidas nad peale piparkooki enam keelduda saidki? Kaupmees Raivo ajas bussile hääled sisse ja 10 minutit hiljem olime juba minu juures üleliigset kraami tagasi viimas. Sain tuppa ruumi juurde ja ühest suurest murest priiks. Tänan ka ema, kelle õhutusel tegu suuresti tehtud sai.
26.detsembril paigaldasin magamistoa seina üheainsa roovilaua. Isa pani tollesse seina 3,5 kipsplaati ja jättis miskipärast umbes 9cm-se vahe sama seina lõpuni. Arvas ilmselt, et küllap ma selle kinni krohvin. Aga ei - mina kruvisin roovi seina ja lõikasin allesjäänud kipsplaaditükist vastasseina kumerusi maksimaalselt arvestavad ribad. Kruvisin need siis roovile ja katsin võrguga.
Jee - põhimõtteliselt võin öelda, et olen päris ise kipsi ka pannud. Mis sellest, et ainult 2 meetrit ja 9cm laiust :)

 
28. detsembril võtsin ja segasin kokku krohvipahtlit (on selline natuke jämedam ja tume pahtel) ja täitsin sellega kipsiseina ülemise otsa. Plaat oli küll 3 meetrit kõrge, aga kuna minu laed on ülalt kumerad ja veelgi kõrgemad, tekkis kipsplaadi ülemisse serva kentsakas aste. Täitsingi selle siis tolle krohvipahtliga.
 

Samal õhtul leidsin, et tuleks uksepealne ka ära krohvida. Ja üks väike serv uksest vasemal. Selleks oli tarvis suur kapp pisut kaugemale lükata. Pressisin end siis kapi ja seina vahele (algul olin suisa kägaras "õhus" - põlved vastu seina, selg vastu kappi, meetrike tühja maad allpool) ja pressisin. Kapp liikus mitu cm-t, minu põlved aga tublisti läbi seinas olnud nõuka-aegse kipsplaadi. Siis ei jäänud muud üle, kui kogu sein vanast kraamist vabastada. Lammutamisel selgus muidugi, et uksepiida vahet oli "soojustatud" ühe suka, jupikese pitskardina ja muu kraamiga. Naljakas.
 
Mul leidus kodus veel 3 kotti krohvisegu. Krohvima hakates hoidsin hinge kinni ja kartsin kangesti, et tuleb puudu. Jälle! Katsusin nõnda krohvida, et samal päeval saaks tehtud kõik see osa, mis nähtavale jääb - ikka kipub nii olema, et kuivades on erinevate päevade käekiri aimatav. Ja kui krohvi jätkus täpselt nii palju, et ainult seesamunegi kapiotsa suurune plats katmata jäi (hinnanguliselt umbes 1 kott segu!), segasin kokku tollesama krohvipahtli, panin sellesse pisut müürisegu ja natuke kipspahtlit ja muud kraami, mis veel leidus ja mörtisin viimase jupi ka ära. Huuh, ma ütlen! Lõpetasin kell 2.30, olin rampväsinud ja õnnelik. Nüüd on krohvimisega küll ühel pool!
 
 
Eile, 29. detsembril alustasin suure koristamisega. Neli tohutusuurt kotitäit vana krohvi tükke panin kottidesse, kaks neist tassisin seljale valu andes kuuri. Kaht enam ei jaksanud. Pühkisin ja nühkisin ja paigutasin asju ringi. Ja siis - siis ronisin lae alla ning võtsin vaevaks hoolega pahteldatud lagi ära lihvida. Uksed sulgesin enne heaga, respiraatori surusin ninale ja kapuutsi tõmbasin nii tihedasti pähe kui suutsin. Olin arvestanud võrdlemisi piirideta maailmaga, mis selle tööga kaasas käib. Nii juhtuski, et tunnikese tõhusa töö järel mattus kogu varem koristatud tuba paksu valgesse uttu.
 
 

Hiljem selgus muidugi, et todasama udu oli täis kogu minu elamine! Vannitoa ja köögini välja, kuigi viimaseni on pikk ja kõver tee läbi kogu korteri! Ruttu riided masinasse ja koristama! Neli korda pesin põrandaid ja ikka näis, nagu poleks seda eiteamillal tehtud. Kapipealseid oleks võinud ka sama palju tolmulapiga nühkida. Ei jaksanud lithsalt. 100 kilo krohvi seina taguda ja järgmisel päeval terve lagi ära lihvida olid mu käelihastele mõjuda jõudnud. Nii ei jäänudki muud üle kui keeta endale üks seljanka, tõsta vannitoa lagi alla, keerata boileril kate maha, kruttida selle termostaat kuumema peale ja vedeleda tund aega kuumas vannis. Oi, see oli hea!
Aga tänagi on käed veel väga läbi. Katsusin hommikul rongis kududa (alustasin esimest korda põlvikute kudumist varbaist) ja minu rekord 20-minutilise sõidu juures oli 15 silmust! Ei jaksanud, ma ütlen...
 
Täna õhtul kavatsen toas pahtlitolmu kokku pühkida ja lakke naket kanda. Ehk jõuan selle aasta sees veel kruntvärvigi lakke? Siis ei ole muud, kui krohvisein ära värvida, põrand lihvida ja lakkida ning kipsiseina tapeet paigaldada. Lihtne, mis?!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar