Sildid

Esmaspäev, 2. detsember 2013

Never say IIAL

Kui korter ostetud sai, tegi ema mulle kingituse ja lasi minu magamistuppa tassida 5 suurepärast kipsplaati. Et nende abil sirgeks ajada mõni sein või lagi. Võtsin kingituse tänutundega vastu ja vaatasin kaks aastat, kuidas 5 suurt kipsilehte magamistoas oma järge ootasid. Ruum ruumi järel hakkas valmis saama ja kipsi polnudki kusagile panna! Seinad on ses elamises NII kõverad, et ühe sirgeks ajamine oleks kogu pildi peapeale pööranud. Ei, ega ma ei ole mingi põhimõtteline kipsivihkaja! Üldsegi mitte. Aga tõsi on, et kõverad seinad sobivad mu iseloomuga palju paremini kui sirged. Steriilses ja kangestisirges keskkonnas tunnen end ebamugavalt. Eks seepärast see kindakrohv mulle ka sobib - nii lipalopergune ja "pehme" tulemus jääb.
Ja nii ma endale ütlesin:  "Minu koju ei tule ühtegi sirget seina! Mitte ühtegi kipsplaati!"

Kui nüüd viimatise jõuvarude kokkuvõtmise käigus lõppeks magamistoas müttamisega tõsisemalt algust tegin, tõststin plaadid lühema külje peale püsti (1 plaat on 3m kõrge!), pidin kõigil viiel korral äärepealt kaela murdma ja jäin saatuse kiuste täiesti ellu, vaatasin tollesama telliseseinaga tõtt. See aknakõrvane seinajupp oli seks korraks juba krohvitud ja uus juhe rippus riidepuul lae all ühe vana puupunni otsas (vana kips oli seinas plaadisegupätsidega, puupunne kasutati loodi eest ja neid oli üle seina päris mitmeid). No SEDA seina ma küll eladeski krohvida ei jaksa! Välissein ka. Jääb jahe ja töö saab olema ränk. Pluss see, et krohvitud pind tuleb ära ka värvida ja... kas te kujutate ette, mitu liitrit sellise pinna värvimisele kulub? Tohutult!
Ning siis ta tuli. Otsus, et paar plaati ma oma viiest truust ootajast ikkagi seina lükkan.
Lasin EFE´st koju transportida mõned 50x50mm-sed ehitusprussid ja kutsusin isa appi. Mitu päeva ootasin ja lõpuks ta tuli. 28.-ndal novembril. Sel päeval, kui ise kodus haige olin.
Või noh, ega ma nüüd nii haige ka olnud! Kui oli ikka vaja pätse seinast maha taguda, pühkida, puurida, trelli, haamrit ja harilikku pliiatsit ulatada, olin käpp.
Ja isa oli tubli. Ühe päevaga saime kahepeale ühe plaadi põhimõtteliselt pandud :D



Kärgtellist ja selle sisse puurimist kartsin koledamal kombel. Esiti ostetud tüüblid jäidki pisut lühikeseks ja tõin uued. Uued kivi- ja puupuurid pidin ka ostma. Ja igaks juhuks ostsin ühe tuubi FIX-it´it ja silikoonipüstoli pealekauba.
Pikemad tüüblid osutusid suurepärasteks ja FIX´it samuti. Rääkimata puuridest :D
Paistab, et olen selle 2-aastase remondiperioodi jooksul teatavat ehitusmaterjalide tundmise tarkust saanud kõvasti ja nii räigelt enam ei eksi kui algul.


Kui plaat seina sai, demonstreeris isa selle toredat kõminat ja hakkas mind veenma, et selle alla peaks ikkagi kivivilla ka panema. Esiteks et oleks soojem ja et hiljem magades ja pead padjalt kergitades seina sisse auku ei tekiks. Helistasin EFE´sse ja palusin neil leiduva kivivilla tagavarad üle vaadata. 1 pakk + 4 lehte pidavat neil olema. Broneerisin kogu varu.

Reedel olin juba tööl ja usaldasin villa transpordi organiseerimise isa hooleks. Ta võttis esimese plaadi lahti, soojustas ja pani uuesti omale kohale. Kaabli vedas ka sellesse seina, panin talle selle südamele. Reede õhtuks oli seinas juba kaks plaati.


Laupäeval pidin linna etendust andma minema. Ei olnud kindel, kas isa üldse jõuab. 
Aga ta jõudis! Pani radika kohale viimase tüki kipsi, vill toredasti vahel.
Mina kasutasin juhust ja käisin Julikaga Bauhofis krohvisegu ja pahtlit toomas. Kaks 12mm-st ja meetri pikkust keermelatti, ühe keemilise ankru ja neli kapiratast ostsin ka. Aga neist juba teine kord ;)

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma saan kipsplaadi paigaldamisele vaatamata väita, et mu kodus ei ole ühtegi sirget seina! :D Üks on lihtsalt natukene sirgem kui teised. Kõver alussein ja propellerisse või kaardu kuivanud ehituspuit muudmoodi ei võimaldagi. 
Ja et ära kunagi ütle NEVER. Vahel lihtsalt on nii, et seesama never võib osutuda kõige praktilisemaks lahenduseks. Nagu minu seina puhul. Nüüd peame pöidlaid, et toa seestpoolt soojustamine kuskile hallitust ei tekita.

Täna kavatsen jälle natuke krohvida, kui jaksan. Või lage veelkord pahteldada. Siis ei olegi muud, kui krohvitud seinaosa ära värvida, kipsseinale tapeet peale panna, lagi värvida, põrand lihvida-töödelda, kapitagune sein korda saada, radikad üle võõbata... Põhimõtteliselt valmis ju! :D
Ja ma olen nii rahul! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar