Sildid

Esmaspäev, 24. oktoober 2011

Sein ees.

Lastetoa sein, mis sellesamusegi vildi ja vana krohvisegu alt välja koorus, oli kummaline. Narva plokk, teadsid teadjamad rääkida. Selle seinaga oli võimalik ette võtta mida iganes - korralikult krohvida lasta, kipsplaadi ja värvi või tapeediga katta või sirgeks pahteldada. Kuna mu kodus aga sirgeid seinu ei eksisteerigi (ja nii ka jääb!), jäid kõik need plaanid katki.
Samal ajal kui ema ja J. esikus, köögis ja WC-s tolmu üles keerutasid, segasin mina krohvisegust, veest ja veel mõnest ainest kokku vedela mördi, et seda siis selle Narva ploki peale pintseldada. Proovisin krohvida ka, aga selleks peab ikka teadjam ja oskajam olema. Ei olnud mu kätes seda rammu või hoogu, et krohv seinale püsima visata.
Pintseldamine tundus igatahes minu masti töö.


Krohvisegu jäi seinale pintseldades küll päris põnev, aga pisut liiga karm. Siis segasin kokku kipspahtli, vee ja niiskustõkke. Lisasin ka pisut tapeediliimi ning sain paraja hapukoore-paksuse mördi. Seda oli mugav seinale kanda. Mötsisin elu eest, paksema pahtliseguga katsin vuugivahesid, milledest mõned olid muu seinaga võrreldes kõrgemad, mõned madalamad. Kui sein ühe öö kuivanud sai, nägi ta välja juba pisut lubavam:


Katan teda sellesamuse pahtliseguga veelgi. Ja pisut lihvin. Siis proovin üle värvida. Kipsplaati katsun selles ruumis vältida. Kui see sein mulle sellisena mõnda aega meeldib. Eks kipsida jõuab ju alati, eks?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar