Kuidas see kõik alguse sai.

Seda päris oma kodu otsisin paljude seast. Käisin piirkonna vakantseid pindu uudistamas, mõnedel lasin end üllatada, teised tekitasid suisa õudust. Üks päris armsa moega kahetoaline kõnetaski mind juba. Sel olid laed kõrgel ja valgus nii mahe... aga vannituba andis tunnistust mitmetest sügisvihmadest, mis oma tee just siseruumidesse rajanud olid. Jah, duśś on mulle alati meeldinud. Korteri hind ja selle duśi eeldatav temperatuur aga mitte.
Ühel päeval aga sai kuulutusetulbalt kaasa haaratud mobiiltelefoni number. Kuulutusel endal seisid üksikud sõnad: Müüa korter. Juba kõne oli paljulubav - ruumide asukoht, tubade arv (3! Kusjuures 3-toalisi ei olnud ma mitte vaadanudki!) ja hind tundusid omavahel nii heas kooskõlas, et otsutasin pinnaga lähemalt tutvuda. Ema võtsin ühes - kaks erinevast ajast pärit naist peaksid ju ometi nii olulise otsuse tegemisega hakkama saama.
Kui korterisse sisse astusime, tervitas meid elutoast esikusse voogav hele valgus. Kõige suurema toa keskel seisis linaga kaetud vana laud, sellel oli küünlajalg ja üksikud tarbeesemed. Ühe seina ääres seisis klaver, akna all tore vana kirjutuslaud. Seinad olid täis tipitud erinevaid maale, ruumi ühe seina kattis raamatutest pungil riiul. Väsinud ja lohku istutud punane diivan ootas seina ääres, et tema peale istutaks. Põrandat kattis tumehall mistravaip, akna ees rippus minu vanaema-aegne kardin. Või kui täpsem olla, siis minu vanaemal oligi päris samasugune kardin :)
Köök oli väsinud, selle paremas nurgas valgete kahhelplaatidega kaetud pliit, vasakus seinas vanad valged kapid. Üks sein oli kaetud tumeroheliste plastmassplaatidega, seinal "ilutsesid" valgete lamineeritud ustega kapid. Kraanikauss oli vana ja esmapilgul tundus mulle, et vesi jookseb selle põhjas olevatest aukudes solgiämbrisse, nagu 50 aastat tagasi. Gaasipliit ja vana külmik, päevi näinud potid-pannid-kannud, uksepiita keeratud konksu otsas rippuv punane põll, vanad termosed ja.. Leningradi Akvarellid.
Võibolla just Leningradi Akvarellid olid need, mis mu vere korra seisma panid ja otsus oligi sündinud. Tundsin, et selles kodus on mind oodatud. Istusin hetkeks elutoa punasele diivanile ja tundsin, et tahan sinna jäädagi...