Esimesena pidi minu kodust lahkuma pliit. Võimalik, et ta oleks sellisena ka kõlvanud, aga ma tahtsin vinget vanadest punasest tellistest pliiti.
Surfasin ehitusfoorumites, uurisin internetist kõikvõimalikke materjale pliidi lammutamise kohta.
Esimeseks eemaldasin pliidilt ja selle ümbrusest valged kahhelplaadid. Paremast seinast tuli koos kahhelplaatidega maha ka suur osa krohvi. Selle, mis jäi, aitasin haamriga maha.
Et pliidi sisse pugeda, tuli eemaldada pliidiraud. Pliidi sisemaailm tundus väga põnev. Ja väga tahmane.
Edasi käis lammutamine kivi kivi haaval. Oli lihtsam, kui ma arvasin. Ahjukasti väljatõmbamine ei olnud samuti midagi keerulist. Sain aimu, kuidas pliit töötab ja hakkasin tasapisi uskuma, et saaksin ka uue pliidi ladumisega iseseisvalt hakkama.
Riskisin lammutada nõnda palju, kui palju lahtiseid kive kätte sain. Soemüüri alumisi kive igaks juhuks ei puutunud. Ei teadnud ju, kas nende liigutamisel müür õige korraga kaela ei saja. Oi, kui palju oli tahma ja segu! Algul üritasin kokku lugeda prügikotte, mis kulusid pliidimaterjali mahutamiseks, mingil hetkel kadus aga järg käest ära - nii palju oli seda.
Pottsepale avanes kööki astudes säärane vaatepilt:
"Proffessionaalne töö!" ütles ta ja minu kõrvad liikusid.
Minu tegemisi köögis sai läbi luugikese jälgida ka teisest toast. See oli enne, kui uus pliit vana kohale kerkis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar