Sildid

Teisipäev, 18. oktoober 2011

Piidad, piidad...

Vanade uksepiitade järjekordne katmine värviga ei sobinud minu plaanidesse. Otsustasin, et kraabin või kuumutan vana värvi maha, lihvin piidad üle ning ongi. Alustasin vana värvi eemaldamisega.


Värvi eemaldamisega läksin sedavõrd hoogu, et kuumutasin seda ka põrandalt:


Esiti arvasin, et suudan põrandavärvi kokku korjata ja ära kaaluda. Seda oli PALJU! Aga prügikotti sattus muudki ja leppisin teadmisega, et seda sai palju. Kooritud värvi alt paistis täitsa vahva laud:


Mis puutub aga piitadesse, siis nendelt ei tahtnud värv sugugi kerge vaevaga eemalduda. Ja lihvida ei olnud neid samuti kerge.
Minu lemmikkaupluseks sai EFE, kust hankisin kõikvõimalikke lihvnuustikuid ja pabereid, hää sõbranna tõi mulle lõppeks lihvmasina ja katsetasin sellega. No kerge ei olnud! Siis avastasin ketta, mille pind oli kaetud takjamaterjaliga ning mida sai relaka külge keerata. Sellega oli töö lust! Koguni nii lust, et väsinud kätega töötades võis end ära unustada ja mõne olulise nurga sirgeks lihvida. Paraku ei pidanud ka ketas väga kaua vastu - õige pea sai selgeks, et selle diameeter on ohtlikult vähenenud ning paberit ei hoiagi enam eriti miski kinni. Olin kitsaste servade lihvimiseks kasutanud lihvtalda ennast. Kogemata, muidugi.
Soovisin saada uut talda, aga seda EFE´s ei olnud. Sain selle, mis käis trelli otsa. See aga oli päris kohutav relv - trell mässas mu käes ja lihvimisest head nahka ei tulnud.
Hakkasin just meelt heitma kui vend teatas, et tal on täiesti toimiv lihvmasin. Vinge! Nüüd saan edasi lihvida!

Igal õhtul kui leidsin mõne tunni lihvimiseks, nuuskasin hiljem puidutüübleid. Või nii mulle tundus. Aga elu on lill! Lihvimisele vaatamata!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar