Käisin kahel korral plaadipoodides tuulamas ja mõtteid kogumas. Lõppeks leidsin ühe soodsa hinnaga Itaalia keraamilise plaadi, mis tundus mulle oma tooni tõttu sobivat.
Otsisin infot plaatide paigaldamise kohta, hankisin ristikesed ja segu ning valmistusin proovima midagi, millega varem kokku puutunud ei olnud.
Õnneks leidsin kellegi, kes varem plaatinud oli - oma isa. Jah, enne oleksin pidanud piitadega päris ühele poole saama ja lae ning seinad korda tegema, aga kui asi puudutab minu isa, tuleb esimesest võimalusest kinni haarata. Järgmine ei pruugi lihtsalt väääga pikka aega tulla.
Esmalt tuli välja visata kraanikauss, viimane kapp ja seinalt maha toksida roheline plastmassplaat. Ning augud ära krohvida:
Seejärel sai mõõta plaaditava osa tõenäoline kõrgus, taguda "sidumiseks" seina vajalikke auke ning loodida esimene plaadirida.
Plaatimine läks kiirelt. Vuukide täitmine mitte nii väga. Need on vuukimata. Aga ei ole hullu, kuna piitade lihvimisega ei ole ma veel ka lõpule jõudnud. Nüüd on korraga tegemistega mitmes sektoris algust tehtud. Ja mida päev edasi, seda nõutumalt ma oma remonditavas paradiisis seisan. Lihtsalt ei oska enam näha nurka, kuhu järmisena tormata - igaüks neis karjub tähelepanu järele. Lihvimises tahaks kangesti pausi pidada. Esialgne plaan kogu korteri vanad piidad paljaks kraapida on asendunud veendumusega, et teen lõpuni vaid need, millelt värv maas on. Teistega vaatab kunagi hiljem, mis saab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar